Eestlaste riigi päästmine on eestlaste enda teha. Seepärast üritataksegi eestlasi lõhestada võimalikult fataalselt, hetkel siis „abieluvõrdsuse" seadusetusega. Praegu pilastatakse eesti kultuuri „geikultuuri" ja svetagrigorjevliku füsioloogiaga, kirjutab Ivan Makarov.
Eesti politoloogid, ka politiseeritud sotsioloogid (teisi meil ei olegi) armastavad teatud hetkedel lahata „vene kaardi" teemat. Kuna nad täidavad enamasti süvariiklikku tellimust, jõutakse vahel täiesti hämmastavate väideteni – nagu näiteks see, et EKRE olevat hetkel „suurim vene erakond". Midagi jaburamat on raske välja mõelda, kuid mida totram libauudis, olgu see kasvõi Prigožini huvist meie eestimeelsete poliitikute vastu, seda suuremad honorarid.
Kultuurikatlas toimunud keskerakonna visioonikonverentsil „Eesti – kuidas edasi?" esinenud politoloog Tõnis Saarts nimetas „kolm peamist väljakutset, mis keskerakonnal lähiajal ees seisavad". Kolmas nendest oli seotud polariseerunud venekeelse valijaga.
Saarts väitis, et keskerakond ei saa enam vene laiahaardeparteina jätkata – tuleb valida, kas olla Putini-meelse vene pensionäri erakond või vene läänemeelse keskklassi erakond ning tuleb leida uus narratiiv vene valijale.
Naiivne ettekujutus sellest, et Eestis on putinimeelsed üksnes vene pensionärid ja et venekeelne keskklass on läänemeelne, sunnib oletama, et politoloog Saarts pole üldse kursis siinsete „vene" oludega ja ei näinud pronkssõduri juures ei pilotkades koolinoori, jõukalt riides „keskealisi valgeid vene mehi" koos kogu perega ja „surematute polgu" fetišite reipaid kandjaid. Härra Saarts ei ole lugenud siinseid putinistide poolt hõivatud vene foorumeid, aga internetti peetakse ikka alaks, kus esinevad just noored ja keskealised (põlvkondade harjumustega selgitatakse ka näiteks vahet paber- ja e-valimiste tulemuste vahel).
No ei ole politoloog „vene värgiga" kursis.
„Keskerakonnal on aga ülioluline roll Eesti demokraatia hoidmisel ja kindlustamisel. Endiselt tugeva keskjõuna hoiab ta ära kaheparteisüsteemi tekke (EKRE vs RE) ja piirab liigset polariseerumist. Ühtlasi ankurdab keskerakond vene valija Eesti poliitilise süsteemi külge ja legitimeerib seda nende jaoks. Ükski teine erakond sellega hakkama pole saanud. Demokraatia seisukohast on see ääretult oluline, sest kui keskerakonnaga peaks midagi juhtuma, siis võidavad sellest äärmuslased – Eesti valijad võtab üle EKRE ja venekeelsed valijad võtab üle mõni Kremli-meelne partei. Sarnane stsenaarium on toimunud Ungaris ja Poolas," seletab Tõnis Saarts.
Hea küll, liberaalist politoloog ei saanud ilma, et panna kremlimeelsed parteid EKRE-ga ühte patta – see on muidugi naljakas, aga peavoolumeedias üks kõige sagedamini esinev analüütik ei tohiks ju olla naeruväärne.
Viimase Saartsi väite „sarnasest stsenaariumist" Ungaris ja Poolas võhiklikkus on lausa monumentaalne: kus nägi Saarts Ungaris ja Poolas massilist vene valijat?
Ungaris elab suhteliselt vähe venekeelseid – mitteametlikel andmetel on seal umbes 50 000 sellist inimest, ametliku statistika järgi aga alla 4000 venekeelset, neist 80% Ungari ja 20% Venemaa kodanikud. No ei ole palju 10 miljoni ungarlase kohta ja ei ole ligilähedaseltki võrreldav Eesti olukorraga.
Venelased Poolas (Rosjanie w Polsce) on rahvusvähemustest suuruselt alles seitsmendal kohal pärast sileeslasi, kašuube (kaszёbid, poolakate subetnos), sakslasi, ukrainlasi, valgevenelasi ja mustlasi. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli venekeelseid seal umbes 13 000 inimest, kusjuures 2021. aasta rahvaloenduse andmeil elas Poolas 38 179 800 inimest, kellest 96,74% pidasid end etnilisteks poolakateks ja 97,8% kodukeel oli poola keel. Lisaks elas välismaal umbes 20 000 000 poolakat. Poola on maailma üks mononatsionaalsemaid riike.
Kuidas võib tuntud politoloog olla selline diletant? Aga milleks Eestis ongi vaja olla omal alal pädev, kui sa vaenad rahvuskonservatiive ja teenid liberaalvõimu.
Vahepeal olid perekonnaväärtuste ja inimväärikuse järgi elavad eestlased mingil määral lootnud ka vene(keelse) kui konservatiivsema elanikkonna toele, aga pärast viimaseid riigikogu valimisi hakkab haihtuma ka see illusioon. Sest kui siinsed venelased ei toetanud liberaale, toetasid nad Koos-neointerliikumist.
Asi on nimelt selles, et Venemaa poolt tehtavas sise- ja välispropagandas kujutatakse Putinit kui vene traditsiooniliste väärtuste („skrepõ") ja normaalse perekonnamudeli kaitsjana, kes astus resoluutselt „Geiroopa" perverssuste pealetungi vastu. Seega on liiga paljud siinsed venelased, kes pooldavad traditsioonilisi väärtusi, Putini ja paraku ka tema sõja toetajad. Sest just selles suunas on nende ja ka kõigi venemaalaste ajusid töödeldud: Putin = Venemaa, Putin = perede kaitsja, Putin = välisagressioonist päästja, Putin = laste kaitsja pervertide eest jne. Nii et kui ei poolda Putinit, oled sa nii reetur, kodumaa heidik kui ka pervertide soosija ehk ka ise pervert.
Kuna rõhuv enamus Eestis elavatest Venemaa kodanikest hääletab valimistel alati Putini ja Jedinaja Rossija poolt ning see pole mitte mingi uudis, siis on nad küll traditsiooniliste väärtuste poolt, kuid nende väärtuste hulka kuuluvad Venemaal ka surematu Putin, piirideta deržaava, lõpuks fašismiks arenenud suurvene šovinism, revanšism, „vene maailm" ja iidne verejanu.
Seepärast argument, et nad kõik on „meie inimesed", kuna töötavad ja maksavad makse, ei päde. Nad tegid tööd ja maksid makse ka Krimmis, Luhanskis, Donetskis, aga siis, kui tekkis võimalus lüüa nuga selga vihatud „hohollidele" ja nende „ridna movale", jooksid nad kohe Ukraina lippe maha rebima ja „ukre" pussitama. Tegelikult toetab Putini agressiooni häälekalt või vaikides kogu Venemaa elanikkond, kusjuures erilist verejanu on Ukrainas üles näidanud „rõhutud vähemused" burjaatidest tšetšeenideni.
Kui nüüd rääkida Eestis elavate venekeelsete liberaalsema põlvkonna esindajatest, siis esiteks on neid viimaste aastate jooksul „lahjendatud" Venemaalt siia emigreeruvate „liberaalidega", kes on Venemaal ehk tõesti liberaalid, aga sattudes siia oma endise „orjarahva" sekka muutuvad reeglina šovinistideks. Endised Kremli propagandistid ujutasid üle meie kohalikud venekeelsed toimetused, kusjuures see protsess algas veel ammu enne sõda – eesti riik hakkas pärast Krimmi sündmusi püüdma Venemaa propagandale vastu astuda ja lõi selleks riigikanali ETV+, aga selle etteotsa sattus kõigepealt kurikuulsa vene kriminaali endine armuke ja seejärel lausa Venemaa kodanik.
Näidati Venemaa sõjafilme, loeti 9. mail igal täistunnil Tvardovski rindeluulet, palgati saatejuhte Venemaa telekanalitest ja poliitiliste saadete käilakujuks sai Yana Toom.
Kogemused näitavad, et siia tulnud Venemaa „liberaalidest" saavad siin veendunud eestlaste rahvusriigi vastased, „eesti natsionalistide" vaenajad ja oma Venemaale jäänud huvigruppide askelduste avalikustajad, kuigi on täiesti arusaamatu, miks peaksid meid siin huvitama mingisuguste vene oblastite tegelaste askeldamised.
Kõige tuntumatest siia kolinud vene liberaalidest on Artemi Troitski hakanud kohe maha tegema eesti konservatiive ja Andrei Kuzitškin tegema sama, pooldades igati meie kohalikke närilisi.
Eesti on andnud asüüli ka paljudele vene homoseksuaalidele, kes arendavad siin aktiivset „erialast" tegevust ja on tegevad organisaatoritena ka praidide korraldamisel. Venemaalt sissesõitnud, keda kodumaal väidetavasti kiusati taga (seal ei ole homoseksuaalsed suhted karistatavad, homoseksualismi propaganda alaealiste seas on aga tõesti keelatud, mida Eestilegi soovitaks), pole mitte mingid teisitimõtlejad – nad on teisitiseksijad, kes ei rahuldunud oma intiimeluga ja tõid selle välja avalikkuse ette ühiskonnale eeskujuna näitamiseks. Reeglina on tegemist lihtlabaste nilbitsejate, mitte mingisuguste aateliste inimestega. Nad on äärmiselt edevad ja nõuavad kohaliku Eesti meedia tähelepanu, mida nad ka saavad.
Nende jaoks seisnevad Euroopa väärtused põhiliselt võimaluses saada toetusi, tunnustust, tegeleda sisuliselt ekshibitsionismiga ja vabalt reisida, nii et sealt ei tule häda korral Eestile mitte mingit abi – nad rändavad lihtsalt edasi sinna, kus neid talutakse ja poputatakse. Sama kehtib ka rohkete ratturboltlaste, „kliimapõgenike" ja muude juurteta toetusteotsijate kohta. Ei nemad hakka omakorda kaitsma riiki, kes neid kaitses, sest nad ei kaitsnud isegi oma sünnimaad mitte. Ja eesti keel koos kultuuriga on nende jaoks nagu pühvli jaoks kirjutusmasin.
Kaja Kallase valitsuse poolt miljoneid saanud kohalik venekeelne erameedia tegeleb aktiivselt homonduse propageerimisega – vahel räigemalgi kujul, kui eestikeelne peavoolumeedia. Venekeelsetele noortele pakutakse ikka enamasti svetabaarilikku meelelahutust – vene Delfi avaldas äsja loo „Näitas tuharaid, jõi Henessyt ja jooksis mööda lava, pruudiloor peas: vaadake, mida saatis Morgenštern korda Tallinnas".
Ajakirjanikud märgivad, et Venemaa laulja pihta lendasid stringid, pusad, sigaretid, rinnahoidjad, isegi pruudiloor, tema aga näitas lavalt oma kehaosi, „ругался матом", jõi alkoholi. Lava ette asetatud raudne tara oli painutatud ja puruks lõhutud.
Missugused traditsioonilised väärtused? Ehk vaid publikule näidatud kehaosad, mis ei ole ju väärtus omaette.
Nii et ei tasu pidada kohalikke venelasi eesti riigile lojaalseteks liitlasteks – nad lihtsalt elavad siin. Nende hulgas on palju sümpaatseid inimesi, kellega saab sõbralikult vestelda, aga seda ainult hetkeni, kui jutt riivab Venemaa tegevust üldse ja Ukrainas eriti. Sellist fanatismi võib kohata ehk Lõuna-Aafrikas, kus kohalik rõhutud elanikkond murrab sisse valgete farmerite kodudesse ja korraldab nende rituaalmõrvu. Kõikjal üle maailma on vene immigrantide kogukonnad valdavalt fanaatilised venemaameelsed.
Eestis elavad konservatiivsemad venelased (eriti kirikutegelased) on venemaameelsed, ehk ei ole eesti riigi pooldajad. Eestis elavad liberaalsed venelased ei ole samuti eesti rahvusriigi pooldajad.
Järeldus võib siin olla ainult üks: eestlaste riigi päästmine on eestlaste enda teha. Seepärast üritataksegi eestlasi lõhestada võimalikult fataalsemalt, hetkel siis „abieluvõrdsuse" seadusetusega. Praegu pilastatakse eesti kultuuri „geikultuuri" ja svetagrigorjevliku füsioloogiaga.
Sihikul on eesti laste viimsed pelgupaigad – eesti koolid ja lasteaiad.