Rahvastikuteadlane ja meditsiinidoktor Jaak Uibu. Foto: Luc Saffre, Wikimedia Commons, juuli 2017

Hoolimata pikkadest ja töömahukatest arengukavadest on Eesti demograafiline olukord üha halvenenud, mis räägib mitte arengust, vaid taandarengust. Vaja oleks rahvastikustrateegiat, mis räägiks tegelikust demograafilisest trendist ausalt, leiab meditsiinidoktor Jaak Uibu.

On päris igapäevane lugu, et Jüri Ratase valitsust süüdistatakse vigades, mis said alguse ammu enne tänase valitsuskoosseisu võimule pääsemist. See tähendab, et on vaja tunda ajalugu ja isegi andekas ajaloolane Jaak Valge ei jõuaks paljastada kõiki variserlikke süüdistusi. Mõni väärkäsitlus on niivõrd igapäevaellu sisse kasvanud, et tundub juba loomulikuna.  

Juba üle tosina aasta on meie elu tahtnud kaunistada lõputud arengukavad, mida oli kunagi üle saja, aga nüüdki on neist pool veel alles. Rahvastiku valdkonnas olid niisugused suurejoonelised plaanid, nagu „Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020“, milles käsitleti hulka valdkondi, kuid   välditi rahvatervise tähtsaimat näitajat – sündimust.

Tuleks nimetada ka „Laste ja perede arengukava 2012-2020“ ja veel valmimata „Rahvastiku tervise arengukava 2020-2030“, kuhu peaaegu  aasta tagasi paljude kirjadega taotlesin sündimuse käsitlemist, kuid tänini valitseb veel ebaselgus. 

Nüüd on Kultuuriministeeriumi pressiteate ja sellest avaneva info alusel    saadetud kooskõlastuseks Vabariigi Valitsuse korraldus „Rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava 2021-2030“ koostamisest. Öeldakse, et nimi ei riku meest, aga eluaeg mingi tobeda nimega ringi käia ei tahaks keegi. Et lõplikku otsust pole dokumendi kohta veel tehtud, siis pakun lohiseva nimetuse asemel kasutada „Eesti rahvastikustrateegia 2021-2030“.  

Seda soovitan mitmel põhjusel:

1. Rahvastikustrateegia on lühem ja käepärasem;

2. Hoolimata pikkadest ja töömahukatest arengukavadest on Eesti demograafiline olukord üha halvenenud, mis räägib mitte arengust, vaid taandarengust. Pidevalt arengu mõistet ekspluateerides mätsime tegeliku trendi kinni ja luiskame rahvale;

3. Väikerahva aastakümneid kestev pidev vähenemine ja vananemine ei ole mingi areng – muutumine soovitud eesmärkide suunas, tõusujoones, progressina madalamalt kõrgemale. Inimarengu indeks kahjuks demograafilist trendi ei arvesta. Paraku isegi demograafid jahuvad ikka rahvastiku arengu kaanonit;

 4. Arengukava õiguslik jõud on ebamäärane: Riigikantselei käsitleb arengukavu kui strateegilisi dokumente, mille õiguslik staatus on erinev. Seevastu õiguskantsler kirjutas mulle: „Arengukava pole paraku õigustloov akt ega allu seetõttu õiguskantsleri järelevalvele põhiseaduslikkuse tagamise tähenduses. Vähemasti hetkeni, mil arengukavas ei sõnastataks sihte, mis lähevad vastuollu põhiseaduse sätte ja mõttega.“ 

 5. On kummaline, et nii palju energiat kulutatakse dokumentidele, millel puudub õigusjõud. Olen aru saanud, et arengukavasid on ametnikel tarvis vaid minu ettepanekute tagasilükkamiseks – „aga meil on juba arengukava!“.