Jaak Uibu. Foto: erakogu

Kuigi digitehnika on palju hõlbustanud meie elu, siis selle ülekasutamine on see lisanud vähemalt samapalju probleeme, millistest ehk halvim on süvenev vaimsuse defitsiit, kirjutab rahvastikuteadlane Jaak Uibu.

Eilset päeva alustasin kahe uudisega – president Toomas Hendrik Ilvesest saab digiajastu demokraatia külalisprofessor Tartu Ülikoolis.

Teine uudis tuli meilitsi. Selles teatab minu erudeeritud ja digimaailmas elatist teeniv Luc Saffre, et kustutas paar nädalat tagasi Facebooki ja Redditi oma telefonist. Põhjendas, et Facebookis kirjutamine on sama lihtne kui kõrtsis kõne pidamine. Aga sellises superkõrtsis, kuhu mahub tuhat inimest korraga, kes kuulavad sinu juttu ja noogutavad heakskiitvalt või isegi rikastavad sinu juttu oma kommentaaridega. Nüüd on tal jälle aega pikki kirju oma sõpradele kirjutada.

Siit moraal – kuigi digitehnika on palju hõlbustanud meie elu, siis selle ülekasutamine on see lisanud vähemalt samapalju probleeme, millistest ehk halvim on süvenev vaimsuse defitsiit. Eelmisel sügisel oli Gustav Adolfi gümnaasiumi eesti keele õpetaja ja riigieksamite hindaja Anu Kell öelnud Eesti Päevalehele, et kirjandid on ajapikku läinud järjest sisutühjemaks ja primitiivsemaks.

Pikka aega kirjandeid hinnanud eesti keele õpetaja Ilona Võik nõustub sellega, sest lõpukirjandite keskmine punktisumma on kahe ja kolme vahel, aga punkte on võimalik saada viis. Kas Toomas Hendrik Ilves rahvusvahelise säutsujana on suuteline seda nähtust analüüsima? Kas klipikultuuri kujundajana on ta suuteline klipimõtlemist tunnetama? 

Ometi vaimsus on kultuuri ja tsivilisatsiooni alus. Selle tähtsust oleme väljendanud Eesti arengumudeli põhielemendina. Juudi päritolu saksa kirjaniku Essad Bey Muhamedi eluloo 130.-ndal leheküljel on kirjutatud: „Paremini kui keegi teine teadis Muhamed, et valitseda võib inimest relvade, käskudeja karistustega, kuid juhtida saab inimest ainult vaba vaimu abil“.

Ka Ülo Vooglaid kirjutab oma raamatus (2019): „Neil juhtudel, mil objektiks on protsessid ja on vaja saavutada tulemusi, on vaja juhtida. Kui tähelepanu keskmes on inimesed ning on vaja saavutada kord ja korraaustus, siis on vaja valitseda“.

Nüüd Eesti arengumudelist, mida oleme juba viisteist aastat Toompea Haridusseminaris häälestanud. Proovisin seda haakida riigikogus menetluses oleva pikaajalise strateegia „Eesti 2035“ etteotsa. Riigikogus rahanduskomisjoni esimees Aivar Kokk soovis strateegia kohta hinnanguid kõikidelt parlamendi komisjonidelt. Sellest teada saades, saatsin palve, et komisjonid teeks ettepaneku lisada 10-realise kokkuvõtte tulevikuvankrist strateegiale. Kirjutasin nii: 

“Minu palvet ei täitnud ükski komisjon, seda isegi ei arutatud. Seda kontrollisin protokollidest. Kodanikualgatus on läbikukkumisel. Toompea Haridusseminaris osalevad endised riigikogu liikmed, poliitikud, haritlased. Kui neid ei kuulata, siis keda veel! Õnnestus koguda vaid värsket materjali silmakirjalikust demokraatiast, aga seda on juba ennegi piisavalt palju. Klipimõtlemise survel Eesti allakäik kiireneb. Üldine arengumudel Eestis puudub. Seepärast oligi ettepanek täiendada strateegia „Eesti 2035“ algusosa alljärgneva tekstiga: 

„Eesti 2035“ on riigi pikaajaline arengustrateegia, mis peaks realiseeruma Eesti üldise arengumudeli alusel, mis tähendab Eestis üldistes väärtustes kokkuleppimist. Need väärtused ehk arengumudeli elemendid, mis olid olulised eile, on seda ka täna ja tulevikus. Arengumudeli sümboliks on tulevikuvanker, sest vanker on Vana-Kreeka tarkusejumalanna Athena poolt inimestele antud. Selle neli ratast – töö, perekond/kodu, vaimsus ja loodus väljendavad universaale ühtsuses ja tasakaalus, mida võiksid arvestada oma elu kujundamisel nii iga inimene kui ühiskond ja muidugi poliitikud poliitika põhialuste, arengukavade ja strateegiate koostamisel. Universaalide tuletisteks on progress, kultuur, haridus, tervis ja mistahes muud üldmõisted. Kui aga jätta arvestamata või lõhkuda kasvõi üks ratas ehk element, oleks see hävitav kogu rahvale ja tsivilisatsioonile. “

Nüüd sõltub arengumudeli saatus riigikogu rahanduskomisjonist, kellele materjal on võõras ja kes alustab arengumudeliga jälle nullist. Kas õnnestub lükata kaamel läbi nõelasilma? Esimene nõelasilm on riigikogu rahanduskomisjon, teine – riigikogu täiskogu.