Ühendkuningriigi filosoof ja ajakirjanik Janet Daley kirjutab Telegraphis lääneriikide ühispartei-konservatiivide suurimast probleemist: nad on tegelikult sotsialistid ja kuidas nende kahepalgelisus toob kaasa suuremad muutused.
Rishi Sunakiga on lõpp ja partei, mida ta juhib [toorid], ei pruugi tulevaste valimiste hävingut üle elada. Selline on üksmeelne arvamus, mida saadab konservatiivide ringkondades erinev hulk ahastust või kahjurõõmu. Sellise uskumuse taga on kaks üpris erinevat põhjust. Üks on hinnang peaministrile endale, keda nähakse Boris Johnsoni poliitilise ülempalgamõrvarina. Johnson on riigijuht, kes võitis märkimisväärse ülekaaluga üldvalimised. Seejärel usurpeeris Sunak parteijuhi koha Liz Trussilt, kelle valisid sinna ausal teel partei liikmed. Selline on ajalugu, mis röövib Sunakilt demokraatliku legitiimsuse. See on tema pärispatt, mida pole võimalik kunagi maha pesta.
Kuid lisaks on veel palju suurem ja olulisem põhjus, mille põhjal eeldatakse, et Ühendkuningriigi konservatiivset parteid ootab ees vääramatu väljasuremine. Toorid on kukkunud läbi valitsusvastutuse kõige olulisemates valdkondades. Avalikel teenustel on lubatud kaotada igasugune toimevõime ja täna elavad inimesed ei mäleta aega kui maksud oleksid olnud nii kõrged. Kui kõigi nende ametite, mille eest vastutab valitsus – tervishoid, korravalve, postiteenused, avalik transport – suutlikkus oma ülesandeid täita on kas vaevu talutav või ei vasta need mitte ühelgi viisil oma eesmärkidele, siis paratamatult on selles süüdi parasjagu võimul olev partei (ja põhjendatult). Selles vaates pole tänane tooride valitsus kuidagi eelnevatest erinev.
Poliitilise mänguvälja keskpõranda paremparteisid saadavad tõsised probleemid üle läänemaailma. Sealjuures ei kaota need parteid toetust oma progressiusklikest vasakvastastele. Nende probleemiks on paremad, mõnel juhul päris palju paremate poliitiliste vaadetega jõud, mis ähvardavad senised nomenklatuuri [ühispartei] konservatiivid täielikult minema pühkida. Kõige lärmakamal ja avalikumal viisil on seda näha Ameerika Ühendriikides, kus ässitajast populist Donald Trump kuulutab Nimrata "Nikki" Haley'ile, kes on vabariiklaste presidendikandidaatidest ainus alles jäänud "normaalne" vabariiklane, et too peab oma kondid tema kampaania jalust ära koristama.
Ametisse valitud poliitikuid nähakse täna lihtsalt valitseva klassina, mis võtab võimu aristokraatidele omase upsaka hoolimatusega.
Euroopas koguvad paljud uued elik ümber kujundatud paremad poliitilised parteid ja nende juhid toetust ning mõjukust sõnavõttudega, mida võrreldakse eelmise sajandi teatud kohutavate poliitiliste arengutega. Selle kohta arvas enamus inimestest, et midagi sellist nad kunagi enam kuulama ei pea. Riik riigi järel, mille seas on mitmed, mida alati on peetud kõikuvaks, nagu seda on näiteks Itaalia või teised, nagu alati progressistlikuks peetav Holland, lükatakse peavoolu konservatiivid kõrvale ja need muutuvad järjest tähtsusetumaks. Inimesed on kurjad ja jõulisemad parempoolsed nõudmised leiavad üha laiema kandepinna. Selle kõige taga, nagu paljud progressiusklikud kipuvad mõtlema, ei ole ainult vimm massisisserände pärast. Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis ja paljudes teistes Euroopa riikides mõjutab poliitikat olulisel määral talumeeste mäss, mis on suunatud rohepöörde, mitte sisserändajate vastu.
Mis kõigi nende palju paremate poliitiliste arengute (sealhulgas Ühendkuningriigi Reformipartei) puhul on ühine, on rahvahulkade mahajäetuse tunne. Suured osad ühiskonnast tunnetavad, et tänases poliitilises süsteemis on nemad jäänud kaotajaks. Valitseb üleüldine kibestumine ja võõrandumine, mis ei kujuta ohtu ainuüksi olemasolevatele keskpõranda parteidele, vaid seab kahtluse alla kogu demokraatliku vastutuse idee.
Ametisse valitud poliitikuid nähakse täna lihtsalt valitseva klassina, mis võtab võimu aristokraatidele omase upsaka hoolimatusega. Selline lähenemine võiks olla isegi jätkusuutlik, kui võimulolijad suudaksid pakkuda seda, mida suurem osa inimesi neilt ootab. Teiste sõnadega: kui nad toimiksid healoomulise oligarhiana. Kuid kui nad pole võimelised oma ülesandeid täitma – kui pea iga eluliselt tähtis teenus, mille eest nad vastutavad, ei toimi – siis muutub raev kõike hävitavaks ja valijad hakkavad otsima jõulisemaid lahendusi. Kui inimeste käest uuritakse, miks nad pole tooridega rahul, siis eranditult mainitakse seda, et avaliku sektori teenused on muutunud kasutuks: rongid ei sõida, tervishoiuteenused ei toimi, politsei lubab kuritegevusel lokata, keegi ei kanna sõiduteede eest hoolt.
Seega paradoksaalselt pole põhjus, miks Sunaki konservatiivid ja paljud pehmed paremparteid Euroopas on muutunud nii haavatavaks, konservatiivsetes väärtustes ega põhimõtetes. Nende probleemiks on asjaolu, et nad on üle võtnud progressistlike parteide kinnismõttelise maailmavaate, et riik peab kõike juhtima ja kontrollima ning on selle rakendamises läbi kukkunud. Nad on omaks võtnud demokraatlike sotsialistide mudeli, kuid ei suuda seda tööle rakendada. See on nii põhjusel, et mitte keegi, ei pahemalt, ega paremalt, pole võimeline sellist poliitilist süsteemi tööle panema.
Ootust, mida köetakse üles loosungiga "sotsiaalne õiglus" – rikkuse õiglane ümberjagamine; kaasaegses majanduses mitte hakkama saavate inimeste otsata toetamine; alati kättesaadavad ja kvaliteetsed tasuta teenused, mis on võrreldavad erasektori parima pakutavaga – pole mitte kunagi olnud võimalik täita ja veel vähem on see [riigile] taskukohane. Viimane sotsialistide (leiboristide) valitsus tunnistas seda, kui jättis oma järglastele sõnumi: "Raha enam järel ei ole."
Kuid isegi siis kui kasutada oleks piiramatu kogus raha – mida võib ju olla, kui seda saab lihtsalt juurde trükkida – on probleem demokraatliku sotsialismi endaga. Riik pole eriti hästi võimeline juhtima teenuseid, mis nõuavad tõhusust ja hoogsat reageerimist muutustele, pühendumist tarbija eelistustele, mille hind vastaks kvaliteedile, mida järjepidevalt uuendatakse ning mis oleks huvitatud arengust.
Kõiki mainitud asju, kusjuures see on fakt, avalikus sektoris lämmatatakse. Seda võivad rääkida kõik (sealhulgas mina), kes kunagi on avalikus sektoris töötanud. Pahemlased pakuvad alati lahendusena välja rohkem raha, millel pole suuremas osas mitte mingisugust tähtsust, sest avalike teenuste toimimist painavad endeemilised puudused ja sinna raha kühveldamine ajab lõpuks iga eelarve lõhki. Ainult turukonkurentsi korralekutsuv mõju on see, mis paneb erasektori teenuste pakkujad oma teenuseid tasemel hoidma ja neid tõhustama.
Kõik inimesed, kelle ilmavaade on ühispartei-konservatiivne, peaksid seda teadma. Paraku on omaks võetud suur Teise Maailmasõja järgne mütoloogia, mis kujutab vabaturumajandust südametu ning kurnavana. Tänaste lääne ühiskondade mured on suuresti tingitud 20. sajandi poliitilistes vaidlustes peale jäänud pahempehmete poliitikate läbikukkumisest, mis jätkuvalt õõnestavad 21. sajandi lääneriike.
Tänaste Ühendkuningriigi konservatiivide puhul on kurb lugu asjaolus, et nad on võimul rahvahulkade poliitikas pettumise laineharjal. Tõik on samas seegi, et tõde sai avalikuks juba Gordon Browni ajal, kes üritas kehtestada uut sotsialismi mudelit, millesse oleks kaasatud kapitalismi voorused. Arvesse tuleb võtta, et sedasi asjad ei tööta. Sedasi saadi hakkama ainult valitsuse pankrotti ajamisega.
Tõlkis Karol Kallas