Emeriitpedofiili, miljardäri ja lõpetamata kõrgharidusega matemaatikaõpetaja Epsteini juhtum on oluline – see kajastab kurjust, selle kurjuse kõikehõlmavust, selle kurjuse kinnimätsimist ja salgamist ning totrat lillelapselikku vikerkaaremullis elamist, kirjutab Sven Kivisildnik.
Olen viimasel ajal kahel kunstiüritusel esinenud, esimest korda Tartus, samal päeval kui rahvusneutraalne emeriitpedofiil Jeffrey Epstein leiti oma kongist poolsurnuna ja teisel korral Pärnus, mõned tunnid pärast seda, kui sarivägistaja ja pervert leiti oma kongist ametlikult surnuna. Sellised on faktid, kõik muu Epsteini loos on kahtlane, veider ja närvesöövalt ebaloogiline.
Kodumaine publik on kahetsusväärselt kurvas olukorras, teda ei ole sajandi suurimast skandaalist peaaegu informeeritud – epl 3 lugu, err 5 lugu ja postimees 8 lugu, suurem osa kirjatöödest räägib emeriitpedofiili enesetapuga seotud asjaoludest. Imelik. Mis puutub meisse selle ebaolulise tegelase surm, kelle elu, kriminaalne karjäär, hiigelvarandus ja seksikangelasteod meile meediale kuidagi korda ei ole läinud?
Kui võrrelda kodumaistele meedialimukatele eriti südamelähedase njuu jork taimsi Epsteini kajastusi, on pilt hoopis teine – viimase kuu 19 päeva jooksul suurusjärk 60 lugu ehk keskmiselt 3 artiklit päevas. Epli võimsus on ikka eriti hale, kuue nädalaga nyt ühe päeva norm. Selliste numbrite valguses kõlab va presidendi sõna on vaba asi täiesti tõsiseltvõetava avaldusena.
Ometi on meie meedia eriti usin massiliselt kopeerima mistahes lääne propagandavalet või vasaktotrust, olgu selleks mituutamine, luulupõhine jahumine Trumpi vene sidemetest, fašismi vastane võitlus või hüsteeriline kliimahala. Millest selline harvnähtav usutaganemine? Kas juhtus midagi?
Kas rikkad tolgused pole enam tähtsad, kas seks ei müü ja kas sperma ja rinnapiimaga segatud inimvere joomine ei toodagi klikke? Pakun tööhüpoteesiks teooria, et meie kultuuriruum on mingil seletamatul põhjusel kõige pedofiiliasse puutuva vastu iseäranis tõrges. Meenutame Kenderi kohtuasja, Lusti tagakiusamist ja sotside endise juhatuse liikme Intsu pikantse süüdistuse (väikeselt poisilt suuseksi ostmine) nappi ja puritaanlikult kiretut meediakajastust.
Siin oleks võinud kuude kaupa möllata nii et maa must, kujutan elavalt ette rasvaseid pealkirju päevalehtede esikaantel "Poiss: see piider rahuldas mind neljaks aastaks ette" või "Sotsist poistepilastaja: seltsimehed, tulge mulle vanglasse külla ja võtke lapsed ka kaasa". Milline kirgede möll magati maha. Milline hunnik pappi läks kaduma. Ajakirjanike käed värisesid iharusest aga kõik sumbus iseenesest? Midagi siin ei klapi.
Millegipärast meenus praegu see, kuidas katkes minu kolumnistikarjäär eesti kõige loetavamas päevalehes. Olin Õhtulehes aastaid pedaali vajutanud ja kõik oli ilus, pikkade väntade öö lugu oli aasta top kümnes, kuues kui mälu ei peta. Õhtulehe kolumnide raamat nomineeriti aasta parimate esseeraamatute kategoorias ja kõik oli vinks vonks.
Siis aga kirjutasin lolli peaga laste laulupeost, mõte selles, et sihuke natsisabat saab meie progressiivses ühiskonnas toimuda ainult ühel põhjusel, üüratu lastekari valmistab rõõmu meie väga austatud eliitpedofiilidele jne. Sellest peale ei valmista mu kolumnid mitte ühegi lehe veergudel kellelegi rõõmu, jääb rohkem aega värssromaanide kirjutamiseks.
Samas on laiade masside pedofiiliateadlikkus eesti vabariigis piinlikult madal. Toon konkreetse näite, meilib kunstiteadlane, ütleb et sul olid seal kunstinäituse avamisel nii lahedad absurdsed laused, väga meeldisid, kirjutan avamisest lugu, saada laused. Ott, ott, mõtlen, millised absurdsed laused? Meilin siis tagasi ja uurin, millised laused, kas mõtled neid Jeffrey Epsteini kohtuasja materjale?
Need absurdsed laused jah, mis sa Tartu kunstnike majas lugesid, lahe ja nii edasi. Tule taevas appi, kas te inimesed elate kuu peal või delfi toimetuses? Epstein Epsteiniks, üks pedofiil võib ju jääda kuidagi kahe silma vahele, aga neid on ju tuhandeid. Väga sageli on pedokiskjad rikkad, kuulsad, edukad ja ebainimlikult julmad aga meie ei märka midagi.
Ühendatud kuningriigis käib see eliidijama juba aastakümneid, arstid on viimases hädas isegi laste valemälu sündroomi välja mõelnud, see on uus haigus, kus lapsed mäletavad valesti, et neid vägistati ja teisi lapsi ohverdati. Ühte konkreetset tüüpi mälestused on haigus, teaduslik fakt. Vaatamata meditsiini saavutustele on laibalembese ülemdiskori Sir Jimmy Savile'i peale kaevanud politseile 450 last, kellest 300 jäi pedofiiliaohvritena sõelale, huvitav juhtum iseseisvaks uurimistööks.
Kui palju tunnistajaid sarnaste asjade pärast on UKs surnud ja mis on saanud uurijatest ja muudest surkijatest, ei taha mõeldagi. Need on kurvad lood. Värsked uudised räägivad ameerikas paljastatud 800 skautmasterist ja muudest skaudikubjastest – maailma suurim pedofiiliavõrgustik. Sama tore oli äsja lugeda sellest, et lastekaitsjad kontrollivad 88% ameerika mustast lastemüügiturust, lapsed on neil tasuta käes, korjavad tänavatelt ja kodudest kokku ja müüvad siis maha. Levinud praktika ka ühendatud kuningriigis.
Ja minu absoluutne lemmik, lõbus pedofiil Roman Polanski, kes on juba 1978. aastast peale tagaotsitav, teeb aga usinasti filme edasi ja ükski koer ei haugu. Meil on ka mõned teenimatult varjujäänud demokraatidest poliitikud, kes kuidagi vanglas ei püsi, nagu vanem kaardivägi ja elupõline spiiker Dennis Hastert või noordemokraadist pedofiil Jacob Schwartz, kes vaikselt tiksub juba teist aastat, aga kuidagi süüdimõistmiseni ei jõua.
Üks huvitavamaid, lausa kujundi väärtusega ja paremini dokumenteeritud juhtumeid on nn Franklini kinnimätsimine või Franklini skandaal, mille kohta on kirjutatud kaks toredat ja paksu raamatut: "The Franklin Scandal: A Story of Powerbrokers, Child Abuse & Betrayal" autoriks tuntud ajakirjanik Nick Bryant ja tõeline maiuspala "The Franklin Cover-up: Child Abuse, Satanism, and Murder in Nebraska" väärika vabariiklasest senaatori, Vietnami sõja veterani ja juristi John DeCamp´i sulest, kes üritas seda juhtumit lahendada aga ei midagi, tunnistajad topiti kongi ja kogu lugu.
Mõne sõnaga juhtumist, 1988 läks Omahas finantsasutus õhtale, 40 miljonit oli tuuri pandud, väga suur raha omal ajal ja nurgataguses kohas. Varguse uurimine tõi päevavalgele totaalse korruptsiooni, narkoäri, rahapesu, massilise lastepilastamise ja satanistlikud rituaalmõrvad. Kuidas see kõik kinni mätsiti on silmiavav lugemine, aga nii need eliidi asjad üldjuhul on tsiviliseeritud maailmas käinud. Raamatu võite osta hästivarustatud kauplustest. Soovitan tungivalt.
Lisaks eliidile oli kõrvuni sees ka täiskomplekt valitsusasutusi ja ajakirjandus. Ajakirjanduse osa on kõige lihtsam: varjata, varjata, varjata ja kui see ei õnnestu, siis sea moodi valetada. Ma ei tea kuidas see seaduse järgi täpselt on, aga mulle on jäänud mulje, et kuriteo varjaja on kaasosaline. Lihtsa talupoja mõistuse järgi on kuriteo varjaja samuti kurjategija. Sina varjad pedofiili ja pedofiil pedofiilitseb edasi. Lapsed surevad. Kui sa ei oleks pedofiili roimasid kinni mätsinud, oleksid lapsed ellu jäänud. Tuleks nagu vastutada?
Seega pole midagi imestada, kui kirjutatakse Epsteini enesetapust aga ei kirjutata sellest, et ta kupeldas perverssele ja satanistlikule eliidile karjade kaupa lapsi ja kuna tema varanduse päritolu kirjeldatakse kui müstilist ja tema finantsistivõimeid kui illusoorseid, siis on kõige mõistlikum seletus – miljard aeti kokku lastekupeldamise ja väljapressimisega.
Emeriitpedofiililt endalt me enam küsida ei saa, sest hetkel on ametlik seisukoht – tappis ennast ära. Kirjanikuna, kes ei soovi langeda ebasoosingusse, ei kahtle ma hetkekski ametlikus enesetapu versioonis, küll aga teatan alandlikult valmisolekust võtta uus ametlik versioon omaks selle kehtestamise hetkel – viivitamatult ja ilma liigseid küsimusi esitamata.
Ja nüüd ma jõuan oma jutuga välja siia, et emeriitpedofiili, miljardäri ja lõpetamata kõrgharidusega matemaatikaõpetaja Epsteini juhtum on väga oluline – see kajastab ühiskonnas toimivaid mehhanisme. Kohutavat kurjust, selle kurjuse kõikehõlmavust, selle kurjuse kinnimätsimist ja salgamist ning totrat lillelapselikku vikerkaaremullis elamist.
Kui te mind ei usu, siis lugege nyt selle kuu Epsteini lood läbi, niipalju kui mina viitsisin, olid nad tasuta. Ja nyt on alati olnud nii haige vasaklima, et naer tuleb peale, aga isegi see ussipesa on Epsteini asjade peale paranoiliseks ja vandenõuteoreetiliseks muutunud, loe või ise. Meie ajakirjandusel on see kõik veel ees, kahju küll, aga orjarahval progressiivsete arengute eest pääsu pole.
Ameerikas on midagi muutumas – emeriitpervert püüti kinni, tema kaasosalised tehti avalikuks, päev enne emeriitpedofiili nn surma visati veel 2000 lk kohtumaterjale ilmarahvale irvitada. Päevavalgele on taritud kõik need pimeduse vürstid andrjuud inglismaalt ja perekond jälgandid clintonid, kõik need eminemid ja wuudiällenid ja woolstriti kröösused ja supermodellid nagu ka meediamolkused. See on midagi uut.
On silmade avanemise ja kongiuste sulgumise aeg.
Päisepildil rahvusneutraalne emeriitpedofiil ja lõpetamata kõrgharidusega emeriitsaareomanik Jeffrey Epstein. Foto: Scanpix