Jõudeelust ja turbulentsest maailmast

"Õhtujutud" (fragment). Daniel F. Gerhartz

Kusagil peab olema kodu, kus sünnivad ja kasvavad lapsed, kus säilib põlvkondade- ja kultuuri side. Keegi peab selleks aega võtma — keegi peab tuld hoidma, kirjutab Helena Vooglaid, selgitades õigesti mõistetud jõudeelu tähtsust kultuuri aluse ja kandjana.

Kontekst, milles järgnev mõlgutus idanema hakkas, on servapidi seotud ühise tuludeklaratsiooni teemaga (diskussiooniks on seda ju raske pidada – kiireks läks, kobarseadus tuli vastu võtta). Kui oled lastega kodus ja ajad isegi enda meelest olulist asja, seda suurt Eesti Asja, et ei katkeks põlvkondade- ja kultuuri ahel, sõidab mõne ministri mõttekild sellesse ülevasse eesmärgipüstitusse sisse nagu valesti sihitud rumal kuulike. Haiget ei tee, aga paneb küsima, kas kodune ema elab tõesti kellegi kulul, pahas mõttes jõude. Kas ühe väikeriigi kestmise ja õitsengu seisukohalt tähtsaim ongi, et tööhõive oleks maksimaalne…

Vene realismi meeldivaimaks jooneks on adekvaatsed tähelepanekud ehtsate inimeste ja tõe kohta, elu ilma ambivalentse ähmata. Küllap ei ole ma ainus, kes sügisel BBC sarja “Sõda ja rahu” vaatamise järel raamatu kätte haaras, et Tolstoi mahukat meistriteost esimest või mitmendat korda läbi lugeda. Kui silm mõningate asjade (nt sageli üsna primitiivse siseeluga naistegelased) koha pealt kinni pigistada, võib “Sõda ja rahu” tõepoolest nimetada antropoloogia õpikuks, klaariks peegliks inimkonna kireva palge ees. Sadades pisidetailides ja sisemonoloogides selgub, et midagi ei ole muutunud — pahed on endised, voorused ka, tuues samu õnnehetki, samu pettumusi.

Mõtte otsimine-leidmine-kaotamine inimelu tragikomöödia igas etapis. Samuti halvav hirm mõtestamata kannatuste ees, mille üle võib lõputult mõtiskleda või siis minema joosta. Lisaks lõputu hulk argist pisi-ängi ja ärevust: “Kas ma ajan õiget asja? Olen ehk midagi tõeliselt olulist kahe silma vahele jätnud? Miks ma nii tegin? Miks ma kordan oma vigu? Uuesti ja uuesti?” Selles kõiges on peidus tohutu igatsus vaikuse, peatuse järele. Kasvõi nii kauaks, et sogane vesi saaks veidigi settida — siis näeks eksinud kalamaim, kuhu edasi ujuda. Ühest taolisest detailist tahangi selles mõtiskelus kinni hakata.

Jõudeolek ei ole lodevus, hoolimatus ega laiskus. Ei ole tingimata ka puhkus ega tegevusetus. Aga selles peitub teatav lihtsus.

“Sõja ja rahu” meestegelasi ühendav vaimne treemor avaldub igaühes erinevalt. Seal on rahutuid hingi, muidugi esinduslikumaidki (Pierre, Andrei), aga noor krahv Nikolai Rostov paistab eriliselt silma oma tõmbleva elustiili poolest, mis talle endale ja perele ainult kahju sünnitab. Ühel ulaelu ööl õnnestub tal vanemad kaardimänguga põhjalikult laostada. Maailm on ju suur ja ahvatlusi täis… “Jajaa, kellel poleks juhtunud,” lausub rabatud isa hädiselt, kui poja hiigelvõlad selguvad. Vana krahvi ülesandeks on killud kuidagi kokku korjata ja perekond päästa. Nikolai saab aga aru, et tal tuleb ennast kokku korjata, kuhugi paigutada — leida mingid raamid, mis ei lase pahel võimust võtta. Ta otsib seda vaikust ja kaitsvat rutiini sõjaväest, naastes kiiruga teenistusse. Tolstoil on selle sammu kohta tänapäeva kontekstis ootamatu seletus, mis peaks aga pakkuma tubli annuse äratundmisrõõmu:

“Piiblilegend räägib, et töö puudumine, jõudeolek, oli enne pattulangemist esimese inimese õndsuse alus. Ka langenud inimeses on armastus jõudeoleku vastu ikka seesama, aga needus rõhub inimest lakkamata, ja mitte ainult sellepärast, et me peame palehigis oma leiba teenima, vaid sellepärast, et me oma kõlbeliste omaduste tõttu ei saa jõude ja rahus olla. Salahääl ütleb, et me peame olema süüdi selle eest, et me jõude oleme. Kui inimene suudaks leida olukorra, et ta ka jõudeolekus ennast kasulikuna ja oma kohust täitvana tunneks, siis oleks ta kätte saanud ühe jao ürgset õndsust. Ja niisugust kohustuslikku ja laitusest vaba jõudeolekut kasutab terve seisus: sõjameeste seisus. Selles kohustuslikus ja laitusest vabas jõudeolekus on peitunud ja peitub ka edaspidi sõjaväeteenistuse peamine veetlus.”

Aga naiste puhul ja ilma sõjata? Emaks olemise peamine veetlus! See “laitusest vaba jõudeolek” on koduperenaiste seisuse privileeg. Reetsingi oma suurima tagurliku saladuse — kuidas kätte võita killuke ürgset õndsust… Kuigi, olgem ausad, hariliku kujutlusega jõudeelust on sellel vähe pistmist. Pealtnäha on tegu pigem kibeda lahinguga, kus ühel hetkel eemaldad seinalt huulepulgaga tehtud koopamaalinguid, teisel proovid imikut õlale sättides 20ndat kartulit koorida; ühe käega pead lapse solfedžoharjutuses järge ja teisega pühid suure oktaavi klahvidelt piparkoogipuru maha, paralleelselt juureldes selle üle, kes ja miks toppis sügavkülma keskmise sahtli lumepalle täis. Rääkimata kõhuviirustest ja magamata öödest. Kas tohib veel korraks läbiva suurtähega? MAGAMATA!

Siiski, selle pinna all või taustal, nende pööraste hetkede taga ja nende vahel on tuntav sisemise jõudeoleku salalõim. Jõudeolek ei ole lodevus, hoolimatus ega laiskus. Ei ole tingimata ka puhkus ega tegevusetus. Aga selles peitub teatav lihtsus. Saksa filosoofi Josef Pieperi järgi, kes on jõudeoleku ja kultuuri seoste üle põhjalikult juurelnud, põimuvad selles rahu, elu intensiivsus ja kontemplatsioon (kaemuslikkus). See on vastus küsimusele, miks taoline tagurlikkus ometi ei kao, kui on luba antud emantsipeeruda! Ehk — miks osad naised (või tegelikult paljud naised) tahavadki olla kodus, oma väikese riigi kuningannad.

Pean tunnistama, et armusin kodusesse eluviisi vist juba lapsena, hoolimata sellest, et olin paralleelselt imeuhke oma IT-analüütikust ema üle, kes kahel kohal töötades üksinda peret ülal pidas. Muuseas veel nii, et tal päriselt oli meie jaoks aega ja küllaga hellust. Meie köögis olid imehead lõhnad… Aga selle kõrval elab üks teine, vastupandamatult šikk lapsepõlvemälestus, imetilluke epifaania. Jalutasime vaba tunni ajal parima sõbrannaga läbi vanalinna tema juurde koju võileiba sööma. Ta elas kooli lähedal ja nende peres oli kuus last. Kui sisse astusime, valitses toas minu jaoks uutmoodi vaikus. Väiksemad magasid, tuli praksus ning ahjuukse ees, selles üdini väljateenitud vaikuses toetus ühele põlvele tema ema, kes oli ilmselgelt pahane, et me tema lõunasele (sala)sigaretile peale sattusime. Sigaret või kohvitass — ei oma siinkohal tähtsust. 11-aastase tüdruku mällu kinnitus hoopis selle suure pere ema eneseteadlik pilk ja sirge selg.

Sellist väärikat üleolekut kõigist ühiskondlikest ootustest “kaasaegsele naisele” nägin kord ka ühes “Tähelaevas”, kus saatejuht vahendas Jaan Krossi kõrval istuvale Ellen Niidule tema oma laste küsimuse: “Ema oli nii hõivatud majapidamistööde ja koduse elu organiseerimisega, et ei kujutagi ette, mis ajal ta kirjutas.” “Siis kui ma nõusid pesin,” muigas luuletaja. “Soe vesi voolas kätele. Nüüd, kui vesi on nii kallis, ei saakski kirjutada…”

Vooruslik jõudeolek, mis vastandub praktilise kasulikkuse ja tõhususe eesmärgist lähtuvale proletaarse iseloomuga tööle ning teostub vaimse ehk sügavamalt inimliku esiletoomises konkreetsetes inimestes ja inimlikes suhetes, on kultuuri möödapääsmatu eeldus.

Keegi peab tuld hoidma, keegi peab luuletama ja mõnikord ka lõunavaikuses kohvi jooma. Josef Pieper on põhjalikult selgitanud, et vooruslik jõudeolek, mis vastandub praktilise kasulikkuse ja tõhususe eesmärgist lähtuvale proletaarse iseloomuga tööle ning teostub vaimse ehk sügavamalt inimliku esiletoomises konkreetsetes inimestes ja inimlikes suhetes, on kultuuri möödapääsmatu eeldus. Meie rahvakultuurgi on kujunenud, kasvanud ning traditsioonides ja artefaktides kinnistunud tänu ulatuslikule jõudeolekule, millest annavad tunnistust kasvõi väga tõsiselt võetud rohked pühad rahvakalendris. Jõudeolek üksi ei ole muidugi kogu kultuuri alus, aga kindlasti üks vajalikest eeldustest. Lausa füüsiliselt on see aga kontekst, kust uus põlvkond oma kõige põhilisemad tõekspidamised elu kohta ammutab, lapsepõlve ja lastetoa raam. Vanakreeka sõnast jõudeoleku kohta (σχολή – skole) on idanenud kasvatuse, kooli, haridusega seotud sõnad ladina jm keeltes (scola, Schule, school).

Lõpetaksin Blaise Pascali lustakalt otsekoheste sõnadega “kodusistujate” kaitseks: “Kui ma olen mõnikord hakanud järele mõtlema inimeste kõikvõimalike askelduste üle ja ohtude üle, mida nad õukonnas või sõjas trotsivad ja millest sünnib nii palju pahandusi, kirgi, hulljulgeid ja sageli inetuid ettevõtmisi jne, siis olen ma avastanud, et kogu inimeste õnnetus tuleneb ühestainsast asjast, nimelt sellest, et nad ei oska rahulikult toas paigal püsida.”

Rahulikke, pikki, koduseid jõulupühi – kolmekuningani!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!