Kuivõrd globalistlikus võimusüsteemis on perifeerse väikeriigi valitsus nii või teisiti pigem kohalik omavalitsus kui iseseisva riigi juhtimise instrument, on USA kui globaalse imperiaalse suurjõu presidendivalimised meie riigi edasiste suundumuste seisukohast märksa suurema tähtsusega kui kohalike vasallide omavahelised nägelemised-nagistamised ja võimupiruka ümberjagamised, leiab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.
Lõppevat nädalat jäävad ilmestama dramaatilised sündmused nii kohalikus kui ka maailmapoliitikas. Kui USA-s lõppes vasakpoolseid šokeerinud Donald Trumpi presidendiks saamisega demokraatide 8-aastane võimulolek, siis Eestis sai läbi Reformierakonna 16 aastat väldanud valitsusperiood.
Kuigi paljud näivad arvavat, et oleme suurte murrangute tunnistajaks, ei saa me selles sugugi kindlad olla. Elame ju ajastul, mil poliitilisi protsesse iseloomustab väga suur ettemääratuse aste sõltumata sellest, kes on formaalselt võimul. Niinimetatud demokraatlikus süsteemis ei lange tegelikud võimustruktuurid nähtavate võimustruktuuridega sageli kokku, mistõttu pole lihtne mõista, kes üldse ühiskonna üle valitseb.
Just selles kontekstis on kõnekas, et kohalikku võimueliiti ja ajakirjandust näisid USA presidendivalimised erutavat isegi rohkem kui meie oma riigis aset leidev valitsuskriis. Toimuvast jäi mulje, nagu valitaks riigipead mitte Ameerika Ühendriikidele, vaid maailmale. Ameerika võimuvõitluse lõppfaasile kaasaelamiseks oli kohalik eliit ühes USA suursaadikuga kogunenud lausa ERR-i stuudiosse suurele valimispeole. Tõsi, valimistulemuste selginedes peegeldasid asjaosaliste näod kõike muud kui peomeeleolu.
Kui ajakirjanikud ei püüdnudki oma erapoolikust varjata, siis poliitikud üritasid arusaadavalt oma pettumust peita ning teha head nägu, sest saagu isandaks kes iganes, lakei peab ikka püüdma temaga hästi läbi saada. Juba aastaid USA välispoliitiliste huvide mitteametlike esindajatena tegutsenud Sven Mikser (SDE) ja Marko Mihkelson (IRL) seisid vaatamata erinevast parteilisest taustast raskel hetkel külg-külje kõrval ning nende näoilmed rääkisid ise enda eest. Seda, kui püüdlikult vasakpoolsete vaadetega poliitikud väldivad ilmsest antipaatiast hoolimata Trumpi suhtes vähegi teravamate seisukohtade väljaütlemist, on pisut koomiline jälgida.
Siiski pole selles, et USA poliitilised sündmused asetuvad meie võimueliidi silmis hierarhiliselt kõrgemale astmele kui kohaliku poliitika keerdkäigud, midagi üllatavat. Globalistlikus võimusüsteemis on väikeriigi valitsus nii või teisiti pigem kohalik omavalitsus, mitte iseseisva riigi juhtimise instrument. Seega on USA kui globaalse imperialistliku suurjõu presidendivalimised meie riigi edasiste suundumuste seisukohast märksa suurema tähtsusega kui kohalike vasallide omavahelised nägelemised-nagistamised ja võimupiruka ümberjagamised.
Mõeldes Ameerika Ühendriikidele tundub tõenäoline, et Trumpi võit aitab maailmas ära hoida suuremat kurja, mis sündinuks kriminaalselt korrumpeerunud ja aastaid sõjakülvajana tegutsenud Hillary Clintoni võimuletõusmisega. Sellest hoolimata tahtis kohalik vasakpoolne eliit nii kangesti näha Clintoni võimu – kui määravaks pole mitte põhimõtted, vaid kitsas omakasu ja ideoloogiline fanatism, siis on niisugune positsioon täiesti mõistetav. Arusaadavalt on meie poliitilise establišment lüüasaamismeeleolus.
Põhimõttekindluse või selle puudumise küsimus aktualiseerub ka Eesti uue valitsuse loomise kontekstis. Saame näha, kas ja kui, siis millistel tingimustel peab IRL võimalikuks Keskerakonna kui oma igipõlise vihavaenlasega valitsuses ühte heita. Ilmselgelt ei ole esimehe vahetusega Keskerakond uuestisündinud, vaid kujutab endast ikka sama struktuuri, ühes samade inimeste, ideede ja ajalooga.
Ennekõike saab olema huvitav näha, kas IRL pigistab silma kinni Keskerakonna ja Venemaa võimupartei vahelise koostööleppe koha pealt, hoolimata isegi oma enda prominentsete liikmete selgelt taunivast hoiakust (vt nt siit ja siit) ja sellest, et erakonna kõrged esindajad on selle leppe suhtes olnud aastaid ülikriitilised. Kui IRL ei näe selles Keskerakonnaga koalitsiooni astumiseks takistust, tõestab ta taas, et põhimõttekindlus ja seisukohtade järjepidevus on tema vooruseks pigem sõnades kui tegudes. See omakorda tähendaks, et jutud väärtuspõhisest poliitikast kumiseks õõnsalt kui tühi tünn.