Kas meie, eestlased, oskame paari tabava sõnaga öelda, kes me oleme ja mis on meie rahvuse ning seda kandva identiteedi tuumaks, küsib Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Kahtlemata on taasiseseisvunud Eesti oma senise ajaloo tõsiseimas väärtuskriisis. End eestlasteks nimetavate inimeste vahel haigutavad maailmavaatelised, varalised, tunnetuslikud ja temperamentaalsed kuristikud, mida praeguses seisus ei traagelda kinni ükski kõrgem või fundamentaalsem identiteet, nagu rahvuskuuluvus või ühine keel.

Olgem ausad, pole mõtet teha nägu, nagu oleks eestlus ise kõige olulisemaks ja põhjapanevamaks identiteedi allikaks siinsele rahvale. Ilmselt on paljud meist ilmavaatelise vastasega vesteldes või vaieldes tundnud oma hinges värelevat mõtet: mina temale ja tema mulle – me oleme teineteisele võõrad. 

Me oleme teineteisele võõrad isegi siis, kui me oleme lapsepõlves käinud samas klassis, mänginud samadel mängumaadel, teinud samu koerustükke ning võib-olla isegi seisnud kõrvuti Balti ketis. Oleme võõrad ka siis, kui vaidleme eesti keeles. Oleme teineteisele võõrad, sest ühise pinna eelduseks olevad fundamentaalsed väärtused on mitte lihtsalt erinevad, vaid teineteist välistavad. Me oleme muutunud teineteise antiteesideks. 

Kui rahva liikmed ise ei suuda oma olemust kolme sõna või paari valitud lausega ühtselt ja kõikide poolt jagatud veendumusena defineerida, siis polegi seda olemas.

Preester, ajaloolane ja ohvitser Einar Laigna on avalikes sõnavõttudes korduvalt kõnelnud oma Armeenia mälestustest. Keset 70. aastate brežnevlikku sovetiseerimist tulid kõik armeenlased tema juurde ühe kindla konstandiga, millest sai peaaegu tervituse osa: “Meie, armeenlased, oleme kristlased”. Ühe vanima kristliku maa rahvana, keset islami brutaalset pealetungi erinevatel ajastutel, oli kristlusest saanud selle karmi ja väärika rahva identiteedi kese. 

Kas meie, eestlased, oskame paari tabava sõnaga öelda, kes me oleme ja mis on meie rahvuse ning seda kandva identiteedi tuumaks? 

Me oleme maarahvas, kes räägib eesti keelt? 

Eesti keelt rääkisid omal ajal vabadussõdalane Artur Sirk ja sotsialist August Rei. Eesti keelt räägivad nii Ivan Makarov kui ka Ahto Lobjakas. Eesti keeles kirjutavad mõlemad – Objektiiv ja Eesti Päevaleht. Eesti keeles suhtlevad teineteisega Mart Helme ja Kaja Kallas. Meil pole ilmselt vaja seda loetelu jätkata. 

Eesti keele kasutamine pakub tapluse osapooltele mitte jagatud ühtsustunde, vaid läbitunnetatud relvad, millega teineteist rünnata. 

Me armastame kõik koos laulupidu? 

Laulupeol panevad murumütsikese pähe opositsiooniliider Kersti Kaljulaid ja uhkelt kogu progressiivse Eesti Vabariigi aplausi saatel lapsekaubandust harrastanud sooühtne duo Piller-Haber. Lavalt kaigub neile vastu oma hingekeeli viimseni pingutades patrioot ja suure südamega muusik Tõnis Mägi. Ta kaigub neile hinge isamaa ilu. 

Kas see võiks meid ometi ühendada?

Ei. Kui tuled laulukaare all kustuvad, lähevad vaene ja rikas oma koju, poliitik ja valija samuti. Koju lähevad patrioot ja Eesti mahaparseldaja. Ametnik leiab ikka järgmisel hommikul oma laualt tõsise süüdistuse Viikingite küla eestvedaja Steve Hindreksoni vastu, kes on julgenud panna Eesti maatõugu lambukese mõnusalt heintega aedikusse külastajatele imetleda, ilma, et loomale oleks taotletud loomaaia luba. Ta hakkab seda juhtumit karmi eneseteadvusega menetlema. Ta ei tunne mõistet “absurd”, “inimlikkusest” rääkimata. 

Kus on Eesti rahva jagatud väärtuste miinimum, mis defineeriks meie olemuse ja ühtlasi pakuks lootust, et ükskõik, kelle divide et impera meist ka üle ei käiks, suudaksime toetuda ühiselt jagatud vundamendile nagu kaljule?

Ei. Kõik läheb samamoodi edasi. Laulupidu pakkus hetkelise heaolutunde, mille pinnalt on veel mõnusam “oma asja” edasi teha – varastel varastada, valetajatel valetada, petisel petta, müüjail müüa ja hoorajail hoorata. Isamaa hoidjad ja patrioodid hoiavad aga oma parima äranägemise järgi edasi.

Kus on Eesti rahva jagatud väärtuste miinimum, mis defineeriks meie olemuse ja ühtlasi pakuks lootust, et ükskõik, kelle divide et impera meist ka üle ei käiks, suudaksime toetuda ühisele vundamendile nagu kaljule?

Vastus on tegelikult väga lihtne. Kui rahva liikmed ise ei suuda oma olemust kolme sõna või paari valitud lausega ühtselt ja kõikide poolt jagatud veendumusena defineerida, siis polegi seda olemas.

Kui me soovime oma peataolekut ja lõhestatust ületada, siis esimese sammuna tuleks meil seda külma fakti teadvustada. Ilma selleta ei ole võimalik otsustada, kuidas me seda parandama asume. Meie Objektiivis oleme teadlikud, et selline teadvustamine võrdub tuimestuseta tehtud operatsiooniga, ent midagi muud siin ei aita. 

Isegi meie ärahellitatud põlvkonnal on viimane aeg aru saada maailma pisarate oru põhiseaduse tuumast: vabadus lunastatakse verega ja vaimne kasvamine kannatusega. Heakõlalisest koorilaulust, ohvrimängimisest, sinistest silmadest ja nunnufaktori lakkekeeramisest ei piisa. 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!