Esialgu hiilivale – aga peatselt jultunult jalgu trampivale – ideoloogilisele diktatuurile tuleb otsustavalt vastu astuda. Niisuguste juhtumite suhtes, nagu seda on Järva-Jaani kooliõpetaja vallandamine ideoloogilistel põhjustel, peab valitsema täisleppimatus, leiab Objektiivi toimetus.
Järva-Jaani gümnaasiumi ajalooõpetaja Priit Dieves, kes kuulub Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda, vallandati Õhtulehes ilmunud artikli eest. Direktor Raigo Prants heidab vallandamiskäskkirjas õpetajale ette, et tema arvamusloost võib välja lugeda, et naisterahvad peaksid loobuma kõrgharidusest, karjäärist ja võrdsest kohtlemisest, et sünnitada lapsi, parendades sellega Eesti Vabariigi iibeprobleeme. Direktor Prants lisab, et selline mõttekäik võib osutuda naistele solvavaks, alandavaks ning ebademokraatlikuks.
Veel heidab direktor alluvale ette seda, et Dieves on söandanud arvamusloo avaldada oma nime all ega ole häbenenud lisamast, et töötab kooliõpetajana.
Niisiis võib 21. sajandil Eesti Vabariigis oma nime all ja ametit ära näidates ühiskonnaelu küsimuses ebasobiva või ebakorrektse arvamuse avaldamine kaasa tuua vallandamise või muud laadi repressioonid. Üldiselt nimetatakse sellist olukorda ideoloogiliseks diktatuuriks. Vormiliselt kehtib demokraatia, sõnavabadus ja arvamuste-vaadete pluralism, tegelikult sunnitakse inimesi oma mõtteid varjama, juhul kui need erinevad ametlikust vasakliberaalsest ideoloogilisest kursist. Arvamuse avaldamine on veel (näiliselt) lubatud, kuid töökohast ja õpitud ametist võid ilma jääda, kui sinu arvamus läheb vastuollu parasjagu kehtiva poliitilise korrektsuse kaanoniga.
Ideoloogilise diktatuuri silmakirjalik nägu paistab välja ka haridusministeeriumi õpetajaosakonna juhataja Kristi Mikiveri kommentaarist: "Mis puudutab artiklit, siis on igal inimesel õigus arvamust avaldada. Küll aga peaks kool kaaluma inimese sobivust õpetaja ametikohale, kui ta väljendab seisukohti, mis lähevad otseselt vastuollu koolihariduse, eetiliste ning põhiseaduslike printsiipidega (rassistlikud, diskrimineerivad, seksistlikud vms seisukohad)."
Samas pole kuulda olnud, et oma tööst oleks ilma jäänud Tartu Tamme gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Ott Maidre (SDE), kes kuulutas Postimehe veergudel, et "Õpetajana ei ole mulle vastuvõetav, et mu õpilased peavad astuma sellisesse ühiskonda, nagu soovib EKRE." Õpetaja Maidre "progressiivne" ja "kodanikujulgust" ilmutav kirjatükk nõretas demagoogiast, valedest ja vihast poliitiliste oponentide aadressil, kuid vähemalt avalikult see taunivaid sõnu ministeeriumist küll ei pälvinud (kuuldavasti lapsevanemate proteste see siiski esile kutsus).
Muide, on iseloomulik, et diktatuuri arsenalis olevatel mõistetel puudub muutumatu, üheselt defineeritav sisu. Mõisted nagu rassism, ksenofoobia või diskrimineerimine ei tähenda enam kaugeltki seda, mida paarikümne aasta eest. Tänapäeval on inimese pea igasuguse vaba eneseteostuse õiguse kahtluse alla seadmine ühiskonna üldist hüvangut silmas pidades käsitletav ksenofoobia ja diskrimineerimisena.
Esialgu hiilivale – aga peatselt jultunult jalgu trampivale – ideoloogilisele diktatuurile ühiskonnas tuleb otsustavalt vastu astuda. Niisuguste juhtumite suhtes, nagu seda on avaliku debati käigus arvamust avaldanud õpetaja vallandamine, peab valitsema täisleppimatus. Eesti ühiskonnas on praegu veel võimalik väärastunud "euroopalike väärtuste" levikule piir panna. Seda tuleb ühiste jõupingutuste abil ka teha, kui me ei taha ükspäev üles ärgata Orwelli maailmas.