Kersti Kaljulaid ja Toomas Hendrik Ilves 2007. aastal. Foto: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Objektiivi toimetus soovib ühelt poolt EKRE fraktsioonile tugevat selgroogu rahvuslik-konservatiivsete põhimõtete esindamisel parlamendis ning teisalt Eesti Vabariigi presidendiks määratavale Kersti Kaljulaiule tarkust hoiduda rahva enamuse hurjutamisest ja halvustamisest.

Martin Helme üleeilne avaldus, et EKRE toetab parteideülese presidendikandidaadina Kersti Kaljulaidu, pani nii mõnegi konservatiivi kukalt kratsima. Paljudele tundus, et selle otsusega on need väärtused, mille esindamise eest Marina Kaljuranda kritiseeriti, saanud Kersti Kaljulaiu puhul justkui heakskiidu osaliseks.

Kas kooseluseaduse toetamine ja Euroopa Liidu katastroofilise pagulaspoliitika kritiseerimise võrdsustamine “ksenofoobsete instinktidega” kuulub paugupealt nende hoiakute hulka, millele EKRE riigikogu fraktsioon võiks ühe kiiruga leitud presidendikandidaadi puhul südamerahus “aamen” öelda? Sarnaseid küsimusi esitas ilmselt rohkem kui paar EKRE liiget ja valijat.

Õnneks tegi EKRE eile peale Kaljulaiuga kohtumist siiski ainuõige otsuse küsida oma liikmete ja toetajate käest, kas nad annavad erakonna fraktsioonile moraalse õiguse Kaljulaidu toetada. “Eesti presidendi otsimisel peavad erakonnad tegema kompromisse, aga kompromiss ei tohi sündida selgroo kaotamise ja põhimõtete hülgamise hinnaga,” tõdes Martin Helme.

Edaspidi jääb vaid soovida, et EKRE ei laseks end kaasa tõmmata kombinatoorikatsirkusest ning et rahvuskonservatiivide sõnavõtud ei hakkaks meenutama IRL-i “poiste” vabandusi.

Teatavasti seisab IRL juba üle kümne aasta vankumatult oma põhimõtete eest erinevates valitsuskoalitsioonides, hoolimata sellest, et aateline omaosa on aastate vältel pidevate kompromisside käigus üha õhemaks kulunud. Tänapäeval ollakse jõutud olukorda, kus eesmärgiks on saanud seismine ise. Seda, mille eest seistakse, võib oma positsiooni säilitamise nimel vajadusel kompromiteerida.

Nagu varnast on alati võtta oma olukorra irooniale pime põhjendus: kui meid kompromissi puudumisel üle mängitakse ja nurka visatakse, kes siis nende oluliste põhimõtete eest seisaks, mida me esindame?

Kersti Kaljulaiu puhul tuleb aga tõdeda, et kuigi ta on seni näidanud end tavalise euroliberaalina, siis me pole veel näinud teda presidendina sõna võtmas.

Säilib õhkõrn lootus, et laiemale üldsusele tundmatu üllatuspresidendina soovib ta vähemalt alguses hoiduda meie rahva moraalsete väärtuste eest seisjate ja rahvuskonservatiivsete vaadetega inimeste aktiivsest hurjutamisest. Toomas Hendrik Ilvese tegevusega võrreldes oleks seegi juba suur edasiminek.