Abielureferendumi nurjamiseni viinud jõustruktuuride sammudest on möödas juba rohkem kui kaks nädalat, ent siiani pole avalikkusele ega riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonile esitatud vähegi veenvaid selgitusi, mis hajutaks tõsised kahtlused, et abielureferendum lasti põhja jõuorganite täpselt ajastatud sekkumise tulemusel, nendib Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Eelmise nädala juhtkirjas kirjutasime, et kaitsepolitseiamet (KAPO) ja riigiprokuratuur võlgnevad avalikkusele veenva selgituse, miks oli vaja valitsuse kukutamise ja seeläbi ka abielureferendumi nurjamiseni viinud korruptsioonikahtlustusega tulla välja just päev enne seda, kui riigikogus toimus abielureferendumi lõpphääletus.

Kuigi 12. jaanuarist ehk päevast, mil nende kahtlustustega välja tuldi, on möödas juba rohkem kui kaks nädalat, ei ole jõustruktuurid siiani esitanud vähegi veenvaid selgitusi selle kohta, miks oli tarvis „pomm lõhata" just sel päeva, mil seda tehti, mitte näiteks paar päeva hiljem, mil abielureferendumi toimumine olnuks juba otsustatud – selgitusi põhistavate tõendite esitamisest rääkimata.

Seejuures on KAPO keeldunud veenvate selgituste ja tõendite esitamisest mitte ainult avalikkusele, vaid ka riigikogu juures tegutsevale julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonile. Hoolimata tõsiasjast, et julgeolekuasutuste seaduse kohaselt peaks just kõnealune komisjon teostama järelevalvet selle üle, et KAPO ja välisluureamet tegutsevad seaduste kohaselt ega kuritarvita neile usaldatud väga suurt võimu, millega võib inimeste elusid hävitada ja ka valitsusi kukutada.

KAPO näol on tegu justkui riigiga riigis, mis omab tohutut võimu ja tegutseb suure saladuskatte all, ent mis samas annab oma tegevusest aru nii formaalselt ja minimaalselt, et sisuliselt tema tegevuse üle riiklik järelevalve puudub.

Eelmisel nädalal KAPO esindajad küll kohtusid julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni esindajatega, kuid paraku ei õnnestunud saada mitte mingisuguseid tõendeid, millest nähtuks, et korruptsioonisüüdistusega oli ajakriitiline välja tulla just päev enne abielureferendumi toimumise otsustavat hääletust ning et selle sammuga ei oleks kannatanud oodata kasvõi mõned päevad, et vältida jõulist sekkumist poliitikasse. Väidetavalt toonitasid KAPO esindajad üksnes seda, et uurimisorganitel on kriminaalmenetluse seadustikust tulenevalt õigus otsustada ise uurimistoimingute ajastamise üle, olgugi et seda õigust ei olegi ju keegi kahtluse alla seadnud.

Niisiis on karm tõsiasi see, et KAPO näol on tegu justkui riigiga riigis, mis omab tohutut võimu ja tegutseb suure saladuskatte all, ent mis samas annab oma tegevusest aru nii formaalselt ja minimaalselt, et sisuliselt tema tegevuse üle riiklik järelevalve puudub. Nimetatud tõdemuse paikapidavust kinnitavad eraviisiliselt paljud asjaga kursis olevad isikud, ent avalikult ei taheta sellest rääkida – võimalik, et osaliselt seetõttu, et mitte endale KAPO kriitilist tähelepanu tõmmata.

Igal juhul on selge, et seni riigiprokurör Taavi Perni ja peaprokurör Andres Parmase poolt (vastavalt saates „Ringvaade" ja intervjuus Toomas Sildamile) avalikkusele antud napisõnalised ja pealiskaudsed selgitused (vt vastavalt siit ja siit) on kõike muud kui rahuldavad. Samuti on selge, et kõnealuses operatsioonis tegutsesid prokuratuur ja KAPO koordineeritult ehk vastutust kannavad mõlemad ühiselt. 

Kui olukord püsib muutumatuna ja veenvaid selgitusi ei tule, siis on jõustruktuurid ise oma usaldusväärsust rängalt kahjustanud. Sellisel juhul kinnistub paljudes inimestes teadmine, et kõigi märkide kohaselt nurjasid KAPO ja prokuratuur abielureferendumi toimumise, sekkudes sedasi otseselt ja jõhkralt poliitilistesse protsessidesse, et võtta rahvalt võimalus osaleda esimest korda 17 aasta jooksul rahvahääletusel ja otsustada ise abielu määratluse säilitamise üle. Seda jäävad saatma liberaalse meedia vaikiv heakskiit ning Ahto Lobjaka ja teiste liberaalide seisukohad, et vajadusel peavadki jõustruktuurid nii tegutsema, et tagada Eesti püsimine nn läänelike väärtuste kursil.

KAPOl ei ole seaduslikku kohustust avalikkusele oma samme selgitada, aga just samuti ei ole avalikkusel seaduslikku kohustust KAPOt usaldada.

Kui asjad sedasi jäävad, siis ei ole jõustruktuuridel põhjust otsida kedagi teist, kellele nende usaldusväärsuse kahjustamist ette heita, sest nad on oma usaldusväärsust ise kahjustanud rohkem kui keegi teine suudaks seda teha. Ühtlasi on nad ise ainsad, kes saaks avalikkust veenda, et abielureferendumi ärajäämisele teed sillutanud korruptsioonikahtlustuste avalikustamise ajastus päev enne lõpphääletust referendumi toimumise üle oli ainumõeldav. Kui seda ei peeta vajalikuks või võimalikuks teha – olgugi, et kahtluste hajutamiseks oleks see ilmselgelt vajalik –, siis on raske järeldada muud kui seda, et suure tõenäosusega selliseid tõendeid, mis võiks kahtlused hajutada, ei eksisteerigi.

Tõsi, KAPOl ei ole seaduslikku kohustust avalikkusele oma samme selgitada, aga just samuti ei ole avalikkusel seaduslikku kohustust KAPOt usaldada.

Päevapoliitiliste sündmuste ajaloolist tähtsust mõistetakse sageli alles aastaid hiljem, kui suur pilt on selginenud ja need sündmused on asetunud üldisesse konteksti. Poleks sugugi üllatav, kui aastate pärast mõistaksid ka ajaloolased, et abielureferendumi nurjamiseni viinud jõustruktuuride sekkumine Eesti poliitikasse murdis ära suure osa Eesti ühiskonna viimase usu sellesse, et siin riigis on rahumeelselt seaduslikke demokraatlikke mehhanisme kasutades võimalik tõhusalt oma maailmavaateliste tõekspidamiste eest seista. See on valus tõdemus, aga asjaolusid silmas pidades ja enese vastu ausaks jäädes paraku vältimatu.

Päisepilt: peaprokurör Andres Parmas ja KAPO peadirektor Arnold Sinisalu. Kollaaž: Objektiiv