Kui surrogaatemaduse teel laste omandamine on arvatud Eesti õigussüsteemis fundamentaalsete moraalsete kaalutluste tõttu vastuvõetamatuks, siis ei tohiks selles samas õigussüsteemis tunnustada ka väljaspool Eestit niisuguse inimkaubandusliku praktika teel omandatud vanemlikke õigusi laste suhtes, toonitab Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.
Viimase nädala jooksul on Eesti liberaalne peavoolumeedia tervitanud uhkes üksmeeles uudist selle kohta, et sageli Eesti esihomopaarina esitletud Mart Haber ja Taivo Piller on tellinud endale USA-st nn surrogaatema teenuseid kasutades kaksikud.
Üksikutele ja nappidele kriitilistele märkustele on vastatud turmtulega ning käiku on lastud tavapärane häbimärgistamise arsenal, alates homofoobia ja vihkamise süüdistustest ning lõpetades terava kriitikaga, nagu kasutataks "samasooliste perede" materdamist ära poliitilise profiidi lõikamiseks. Klišeede pildumise juures on jäänud sisuline probleem tagaplaanile.
Tegelikult on meie ees seisev küsimus fundamentaalse tähtsusega. Küsimus on selles, kas me rahva ja riigina kiidame heaks laste ostmise ja müümise ehk nende kaubana käsitlemise ning seega sõna otseses mõttes moodsa inimkaubanduse või mitte. Samuti on küsimuseks see, kas homoseksuaalide soov saada endale lapsed on ülimuslik laste loomuliku õiguse suhtes emale ja isale. Vastused neile küsimustele annavad ühtlasi vastuse küsimusele sellest, kes me ise rahva ja riigina oleme ning kas meil üldse on mingeid põhimõtteid, millest me ei nõustu ideoloogilistes tõmbetuultes taanduma.
Tegelikult on Eesti seadusandja selles küsimuses oma väärtusotsuse juba selgelt langetanud, sätestades karistusseadustikus, et nn surrogaatemadus on meie riigis keelatud. Nimelt sätestab karistusseadustik §-s 132 selgesõnaliselt, et "võõra munaraku või sellest valmistatud inimloote ülekandmise eest naisele, kelle kohta on teada, et ta kavatseb sellest arenenud lapse pärast sündi ära anda, on ette nähtud ka rahaline karistus."
Kui seadusandja on pidanud vajalikuks keelata nn surrogaatemaduse teenuse ostmine Eestis, siis on üksnes loogiline, et õigussüsteem peab keelduma aktsepteerimast ka selle sama praktika vilju, kui see on pandud toime väljaspool Eesti Vabariigi piire. Just sama moodi, nagu Eesti õigussüsteem mitte ainult ei keela Eestis abielu sõlmimist rohkem kui kahe inimese vahel, vaid ka ei tunnusta väljaspool Eestit sõlmitud kolme või enama inimese vahelist liitu Eestis kehtiva abieluna.
Lõppastmes on küsimus ka riiklikus väärikuses ja iseseisvuses. Eesti riik kas otsustab ise selle üle, millised käitumisnormid siin kehtivad, või taandab oma õiguskorra pelgalt sümboolseks, andes mõista, et kel raha ja tahtmist on ning keda meedia ideoloogilistel kaalutlustel armastab ja toetab, see saab alati Eestis kehtivatest õigusnormidest ja -printsiipidest mööda hiilida.
Kui surrogaatemaduse teel laste omandamine on arvatud Eesti õigussüsteemis fundamentaalsete moraalsete kaalutluste tõttu vastuvõetamatuks, siis ei tohiks selles samas õigussüsteemis tunnustada ka väljaspool Eestit niisuguse praktika teel omandatud vanemlikke õigusi laste suhtes. Kui keegi tahab eirata Eestis kehtivat surrogaatemaduse keeldu ja hankida endale lapsed näiteks USA-st, Indiast või Venemaalt, siis tuleb tal ka kolida elama riiki, kus niisugust praktikat peetakse vastuvõetavaks.
Eestis ei tohi saada tavaks, et meie riigis valitseva avaliku korra aluseks olevatest põhimõtetest lihtsalt hiilitakse mööda seeläbi, et siin keelatud teod pannakse toime väljaspool Eestit ning seejärel nõutakse meie õigussüsteemilt nende tegude tagajärgede aktsepteerimist.
Et just see on liberaalide poolt eelistatud meetod Eestis kehtivate moraalsete põhimõtete lõhkumiseks ja kultuuriliste normide kukutamiseks, nähtub ka täpselt sama mustri kasutamisest nn homoabielu seadustamiseks. Olukorras, kus Eestis ei saa nn homoabielusid sõlmida, sõlmivad homoseksuaalid selliseid liite nt USA-s ning nõuavad siis Eestis kohtute kaudu nende tunnustamist meie riigis kehtivate abieludena.
Eelnevat silmas pidades ei saa mitte kuidagi nõustuda peaminister Jüri Ratase seisukohaga, et laste ostmise-müümise probleemist ei tohiks päevapoliitika raames käsitleda. Vastupidi, see probleem vajab just nimelt päevapoliitikas kiiret ja selget reaktsiooni, sest küsimus on austuses meie ühiskonna aluseks olevate moraalsete ja kultuuriliste põhiväärtuste vastu.
Lõppastmes on küsimus ka riiklikus väärikuses ja iseseisvuses. Eesti riik kas otsustab ise selle üle, millised käitumisnormid siin kehtivad, või taandab oma õiguskorra pelgalt sümboolseks, andes mõista, et kel raha ja tahtmist on ning keda meedia ideoloogilistel kaalutlustel armastab ja toetab, see saab alati Eestis kehtivatest õigusnormidest ja -printsiipidest mööda hiilida. Kui asjad nii lähevad, on kaotajaks Eesti õiguskord kui selline, mis lihtsalt minetab kodanike teadvuses oma siduva jõu ja autoriteedi.
Illustratsioon: Eraxion/Bigstockphoto.com