Eesti Meediaettevõtete Liidu läkitusest, milles palutakse valitsusel maksta osaliselt kinni ajakirjanike palgad, vaatab vastu elementaarse väärikuse puudumine. Ajakirjanike tsunfti ülespuhutud jutud sõltumatusest, ajakirjanduslikust objektiivsusest ja poliitika valvekoeraks olemisest vajuvad esimeste raskuste ilmumisel põrmu, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Hiljuti tuli kommertsmeediaväljaandeid ühendav Eesti Meediaettevõtete Liit välja avaliku palvega Vabariigi Valitsusele, et riik võtaks järgmiseks neljaks kuuks, kuni juulikuu lõpuni, ajakirjanike palgakulud 40 protsendi ulatuses enda kanda. 19. märtsil valitsusele saadetud pöördumisel seisid peamiste kommertsmeediakanalite peatoimetajate allkirjad, teiste hulgas ka Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaare, Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvaldi ning Õhtulehe pealiku Martin Šmutovi oma. 

Tõenäoliselt ei suutnud paljud Eesti ajakirjandusmaastikku pikemalt jälginud kodanikud seda uudist lugedes naeru tagasi hoida.

Oleme ju viimase aasta jooksul olnud tunnistajaks ennenägematule meediahüsteeriale, mille peamiseks vedajaks on olnud Ekspress Gruppi kuuluvad väljaanded eesotsas sotsialistliku ja liberaalse Eesti Päevalehe ja juba maksumaksjate turjal elutseva rahvusringhäälinguga. Tubli osa hüsteeria lõõtsumisse on möödunud aasta vältel andnud ka omaniku poolt konservatiivsemaks ja tasakaalukamakas tüüritav Postimees ja tabloidile omaselt sensatsiooni taga ajav Õhtuleht. 

Katkematu valitsusevastase meediatormi käigus on Keskerakonna, Isamaa ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt moodustatud valitsust saatnud mitte asjalik ja faktidega põhistatud kriitika, vaid ilmselgest ilmavaatelisest kallutatusest tulenev hüsteeriahoog, mille käigus pole häbimärgistavate epiteetide kleepimisest hoidutud.

Eelkõige on Objektiivi suunal korduvalt otseste pahatahtlike valeuudistega hiilanud Eesti Päevalehe veergudel kõlanud valitsuse aadressil väljendid, mis tõlgendusruumi just üleliia ei paku. Valitsust on nimetatud küll äärmusparempoolseks ja populistlikuks, ent ka otse protofašistlikuks. Peaminister Jüri Ratast on sotsialistlikuma kirjarahva ja liberaalsema arvaja toimest kostitatud suisa “natside valitsusse tooja” ja “fašismi legitimeerija” tiitlitega. 

Sarnane foon on jätkunud nüüdseks juba rohkem kui aasta. Meediahüsteeria tõmmati käima enne märtsikuiseid riigikogu valimisi ning eriti intensiivseks läks see vahetult peale seda, kui enda kõigutamatu veendumuse kohaselt neljanda võimu valitsussaua käes hoidvale seltskonnale sai selgeks, et Kaja Kallas jääb ühes sotsialistidega opositsiooni ning revolutsioonilise demokraatia poolt ette nähtud poliitikate läbisurumine ja juurutamine võib hetkeks aeglustuda või sootuks peatuda. 

Sellel taustal näib praegune Eesti Meediaettevõtete Liidu palvekiri välja eriliselt halenaljaka sammuna.

Kuidas on võimalik, et väidetavalt poliitilist ja maailmavaatelist sõltumatust hindav ning külma tõde armastav ajakirjandus, vabariigi neljas võim ja õigluse üllas valvekoer londib kohe esimeste rahaliste raskuste saabudes saba jalge vahel kirglikult vihatud ja korduvalt fašistlikuks tembeldatud valitsuse jutule, paludes sellelt endale materiaalseid hüvesid? Kuhu on kadunud sõltumatus? Kas “protofašistliku” ja “äärmusparempoolse” valitsuse käest oma palgaraha küsimine ei sea seda suurel määral ohtu? Kas selliste meetmete käikulaskmine ei muuda ajakirjanike arvates Eesti meediamaastikku samm-sammult sarnasemaks nende samade poolt vihatud Putini Venemaaga?

Tavaolukorras enda saba juhtkirjades ja vastastikulises kambavaimus kergitama harjunud valvekoerad tõmbavad juba esimesel külmal ja pimedal ööl, esimese kõhukorina kõlades, saba jalge vahele ning ruttavad niutsudes eelnevalt kurja klähvimise saatel siunatud valitsuse juurde sülekoeraks.

Märkimisväärselt lõbusam perspektiiv vaatab aga vastu valitsuse positsioonist olukorda hinnates. Pole ilmselt raske ette kujutada millistel põhjustel võib valitsus peale pikka ja pingelist arutelu jõuda lõpuks siiski tulemuseni, et fanaatiliste natsiküttide, nagu Vilja Kiisleri ja Vahur Kooritsa ning teiste oma tööga Hans H. Luigele ärikasumit teenima seatud isikute, palkade tasumine 40 protsendi ulatuses pole käesoleval raskel ajal siiski piisavalt põhjendatud.

Lõppkokkuvõttes vaatab aga Eesti Meediaettevõtete Liidu läkitusest vastu elementaarse väärikuse puudumine. Ajakirjanike tsunfti ülespuhutud jutud sõltumatusest, ajakirjanduslikust objektiivsusest ja poliitika valvekoeraks olemisest vajuvad esimeste raskuste ilmumisel põrmu.

Tavaolukorras enda saba juhtkirjades ja vastastikulises kambavaimus kergitama harjunud valvekoerad tõmbavad juba esimesel külmal ja pimedal ööl, esimese kõhukorina kõlades, saba jalge vahele ning ruttavad niutsudes eelnevalt kurja klähvimise saatel siunatud valitsuse juurde sülekoeraks. 

See on vääritu ja hale, ent kodumaise kommertsmeedia seisu vaadates täiesti ootuspärane samm. Kui meediaväljaanded võtaks sõltumatust avalikust võimust tõsiselt, siis ei kaaluks nad niisugust sammu mitte mingil juhul. Just nii talitab Objektiiv, sest meile on sõltumatus parteidest ja valitsusest põhimõtte küsimus, mitte lihtsalt poos, mida endale mugaval ajal lubame, ent millest oleme esimeste raskuste korral valmis taanduma.

Valitsuse pressikonverentsil naeravad siseminister Mart Helme ja peaminister Jüri Ratas. Foto: Scanpix