Illustratsioon: Cube_KRD/Bigstockphoto.com

Kui sellest kriisist midagi elu kaitsmise vajaduse kohta õpitakse, siis peaks õpitu hulka kuuluma ka tõdemus, et inimelu tuleb kaitsta mitte ainult viirushaiguste, vaid ka tahtliku tapmise ja seda õigustava väärastunud vabadusekäsitlust juurutava ideoloogia eest, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Seoses koroonaviiruse levikust tingitud kriisiga on Eestis praegusel ajal “praktiliselt lõpetatud” kõigi plaaniliste operatsioonide tegemine. Niisuguse otsuse taustaks on vajadus mitte koormata meditsiinisüsteemi mitte hädavajalike toimingutega, et vältida võimalike viirusekandjate haiglatesse sattumist ja vabastada maksimaalselt ressurssi koroonaviiruse puhanguga hakkama saamiseks.

Kuigi niisugune korraldus on arusaadav, on mitmelt poolt kostunud küsimus, kas see tähendab, et Eestis peatatakse ka valikabortide tegemine. Oleks ju loogiline, et kui jäetakse ära näiteks plaanilised südame- ja seljaoperatsioonid, mis on meditsiiniliselt absoluutselt näidustatud, siis jäetakse tegemata ka valikabordid ehk niisugused indutseeritud raseduse katkestamised, milleks puudub meditsiiniline vajadus. Paraku ei paista asjalood nii olevat. 

Näiteks Lääne-Tallinna Keskhaigla Naistekliiniku kodulehelt võib lugeda järgmist teadaannet:

“Seoses eriolukorraga koroonaviiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks oleme paratamatult olukorras, kus peame emade, beebide ja meie endi töötajate kaitseks tegema naistekliiniku töös olulisi ümberkorraldusi ning kehtestama rangeid piiranguid, mis aitaksid viiruse leviku kontrolli alla saada. 

Otsused niisugused piirangud seada on tehtud raske südamega ning mõeldes just emade ja beebide tervise kaitsele. Samuti tervishoiutöötajate tervise hoidmisele, et naised ja beebid saaksid jätkuvalt kvaliteetset abi. […]

Koroonaviiruse riigisisese laialdase leviku tõttu on ülioluline minimeerida sotsiaalseid kontakte. Sellest tulenevalt peame äärmiselt vajalikuks vähendada praegusel ajal kontaktvisiite ja asendada mitmed neist telefoninõustamisega. Samal põhjusel on ajutiselt peatatud plaanilised vastuvõtud ja operatsioonid.”

Ent ühtlasi on samal lehel märgitud, et “raseduse katkestamise soovi ja küsimustega palume pöörduda abi saamiseks meilitsi abort@keskhaigla.ee või helistada tööpäeviti 08:00-15:30 telefonile 5300 4008.” Niisiis ei ole avalikult esitatud selget infot selle kohta, kas ilma meditsiinilise näidustuseta aborte haiglas tehakse või mitte.

Objektiivile teadaolevalt abortide tegemine siiski jätkub, kuigi mitte kirurgiliselt. Nimelt pakutakse kõigile abordisooviga naistele kirurgilise raseduse katkestamise asemel võimalust hävitada oma looteeas laps medikamentoosse abordiga, mida nimetatakse absurdsel kombel ka raseduse katkestamiseks “ravimite manustamise” teel (justkui rasedus oleks haigus, mida abordiga ravitakse).

Erinevalt koroonaviirusest abort meid kui juba sündinud inimesi ei ohusta. Ja see, mis meid ei ohusta, ei lähe meile lihtsalt korda.

Vaevalt lõpetataks valikabordi tegemist ka kirurgiliselt, kui sellele alternatiivi ei leiduks, sest veel sündimata lastest vabanemise võimalust peetakse seksuaalrevolutsiooni järgses maailmas üheks peamiseks naiste vabaduse tagatiseks. Aga abordipooldajate õnneks – ja samavõrd sündimata laste õnnetuseks – sellise lahenduse läbisurumise ja põhjendamise vajadust praegusel kriisiajal ei tekigi.

Kuigi Statistikaameti kodulehelt ei õnnestu selle kohta infot leida, olevat vähemalt enne 12. rasedusnädalat tehtavate abortide puhul saanud medikamentoosne meetod raseduse katkestamisel laiemalt levinud lahenduseks kui kirurgiline meetod. 

Arstikutsumuse seisukohast on ootuspärane, et oma laste tapmine eelistatakse jätta inimeste endi hooleks, ilma et naistearst peaks “käsi määrima”. Ometi ei ole kodustes tingimustes laste tapmine ja sageli lapse surnukeha ka tualettpotti väljutamine sugugi vähem õõvastav kui pisikese inimese elu hävitamine haiglaseinte vahel arstivande andnud isikute abil.

Kui sellest kriisist midagi elu kaitsmise vajaduse kohta õpitakse, siis peaks õpitu hulka kuuluma ka tõdemus, et inimelu tuleb kaitsta mitte ainult viirushaiguste, vaid ka tahtliku tapmise ja seda õigustava väärastunud vabadusekäsitlust juurutava ideoloogia eest. Kui me tõesti oleme inimelude pärast nii mures, nagu praeguse kriisi ajal pidevalt mõista antakse, siis on silmakirjalik veel sündimata laste massilise tahtliku tapmise suhtes silmad kinni suruda ja teha nägu, nagu seda ei toimukski. 

Loogiliselt mõtlevale inimesele peaks olema selge ka see, et ühiskonnas, mis on aktsepteerinud tuhandete ilmsüütute laste iga-aastase tahtliku tapmise maksumaksjate toel, on näotu teha ühtäkki nägu, et kogu ühiskondliku elu peatamine on põhjendatud, kui sellega õnnestub kasvõi ühe ainsa inimese koroonaviiruse ohvriks langemine ära hoida. 

Põhjus, miks koroonaviirust kardetakse rohkem kui aborti, on väga lihtne – erinevalt koroonaviirusest abort meid kui juba sündinud inimesi ei ohusta. Ja see, mis meid ei ohusta, ei lähe meile lihtsalt korda. Niisugune asjade seis peegeldab aga meie ühiskonna moraalset hädisust, mille taustal ei ole ilukõned vajadusest kaitsta inimelu pühadust lihtsalt usutavad.

Illustratsioon: Cube_KRD/Bigstockphoto.com