Juhtkiri: kui madalale kavatseb rahvusringhääling lati langetada?

Rahvusringhäälingu mandumine valitseva võimu ja ideoloogia tööriistaks ning võimukriitiliste häälte halvustamise ja häbimärgistamise vahendiks on ühiskondliku vabaduse seisukohast kurjakuulutav märk, sedastab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.

Eelmise nädala lõpus tõusis taas teravalt esile tõsiasi, et Eesti Rahvusringhääling (ERR) kas ei taha või ei suuda tegutseda kooskõlas elementaarsete ajakirjanduseetika põhimõtete ja heade tavadega.

Olukord, kus ERR-i kultuuriportaalis avaldatakse Martin Helmet kui valitsuse jaoks kõige ebamugavama opositsioonierakonna juhtfiguuri mõnitav labane “näidend” ning kus ETV+ eetris tembeldatakse ta rahvuslike vaadete väljendamise pärast idioodiks, ei ole vastuvõetav. Veelgi vastuvõetamatumaks muudab olukorra see, et ERR ka õigustab niisugust käitumist (vt siit ja siit).

Tegu ei ole ühe isikuga seotud küsimusega, vaid probleemiga, millel on tunduvalt laiemad ühiskondlikud tagamaad ja järelmid. Niikuinii näib paljudele inimestele, kes küsimusele vähegi tähelepanu pööravad, ERR-i tuntav ideoloogiline kallutatus juba pigem reegli kui erandina – olgugi, et rahvusringhääling peaks olema ajakirjanduseetika etalon ja andma selles osas teistele väljaannetele eeskuju.

Näiteks ERR-i “huumorisaadetes” – nagu näiteks “Tujurikkuja” – tögatakse juba harjumuspäraselt neid, kes seisavad valitsuse poliitilistel ja ideoloogilistel ambitsioonidel jalus ning ajakirjanduseetika vastu eksitakse ühtelugu ikka rahvuslikke, konservatiivseid ja kristlikke aateid kandvate, pea mitte kunagi aga vasakliberaalse hoiakuga inimeste, ühenduste ja liikumiste vastu.

Martin Helme kui juhtiva opositsioonipoliitiku vastu suunatud käigud osutavad aga sellele, et ajakirjanduseetilise lati langetamisel on ERR saavutanud uue taseme. Raske on ette kujutada, et samasuguses toonis võetaks halvustada või otseselt solvata Taavi Rõivast või Toomas Hendrik Ilvest, sest erinevalt Helmest ajavad nemad ideoloogiliselt “õiget asja”.

Riigimeedia mandumine valitseva võimu ja ideoloogia instrumendiks ning võimukriitiliste häälte halvustamise ja häbimärgistamise vahendiks on aga ühiskondliku vabaduse seisukohast tõsiselt kurjakuulutav märk. Kui see suundumus jätkub ja riigimeedia teenistujad tunnetavad, et ajakirjanduseetilistest põhimõtete eiramisega ei kaasne mingeid erilisi komplikatsioone, sanktsioonidest rääkimata, siis  minetab rahvusringhääling lõplikult oma näo ja muutub aina sarnasemaks selliste riikide meediaga, mida tavapäraselt armastatakse sarjata.

Igal juhul oleks huvitav kuulda ERR-i juhtkonna selgitust selle kohta, kas edaspidi on rahvusringhäälingus (tema enda töötajate poolt) eetiliselt vastuvõetav nimetada otsesõnu idioodiks vaid opositsioonipoliitikuid või laieneb see võimalus ka valitsuse liikmete suhtes. Sõltuvalt sellest, kuidas juhtkond neile küsimustele vastaks, saaks hinnata, kas ERR-is on lahti öeldud vaid ajakirjanduse heast tavast või ka (niigi illusoorsest) poliitilise sõltumatuse taotlusest. Aga nagu ikka, võime olla kindlad, et juhtkond ei vasta mitte midagi.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!