Toompea loss. Foto: Bigstockphoto.com

Alanud aastal soovib Objektiiv pöörata senisest rohkem tähelepanu konservatismi mõtestamisele ja tutvustamisele. Konservatism on kahtlemata mitmetahuline maailmavaade, kuid mitte igaüks, kes ennast sellega seostab, ei pruugi kohe konservatiiv olla, leitakse Objektiivi juhtkirjas.

Vabaerakonna esimees Andres Herkel märkis hiljuti konservatismist ja kooseluseadusest kirjutades: “Konservatiivid ei pea võimaluse korral sõdu, ammugi mitte nn kultuurisõdu. Konservatiivide kohus on pakkuda mõistlikke lahendusi.” Samas artiklis lubas Herkel, et Vabaerakond kavatseb oma mõõdukat konservatiivsust senisest selgemini esile tuua.

Konservatiivse suuna tugevnemist ja laienemist Eesti poliitika- ja ühiskondliku mõtte maastikul saab Objektiivi arvates ainult tervitada. Mis saaks olla uute konservatiivsete erakondade ja liikumiste vastu? Kuid küsimuseks jääb, kas iga ennast konservatiivseks nimetav erakond või seltskond seda ka tegelikult on.

Vabaerakondlane Sergei Metlev on oma artiklites (vt siit ja siit) rääkinud modernsest, avatud konservatiivsusest. Mille poolest on tegemist konservatismiga ja kuidas see erineb põhimõtteliselt domineerivast (vasak)liberalismist, on raske aru saada. Metlev ise selgitab, et kuna kaasaegne konservatism on mitmes aspektis põimunud vabadust hindava liberaalsusega, oleks õigem seda nimetada vabakonservatismiks. Või äkki oleks veel õigem nimetada seda maailmavaateks, mis on vaba konservatismist?

Konservatism on kahtlemata mitmetahuline maailmavaade, kuid ülal öeldut silmas pidades jääb pigem mulje, et hoolimata kõlavatest nimedest (“avatud”, “vaba-“) on meil tegemist parketikonservatismiga, s.t sedalaadi konservatiivsusega, mille esindajad armastavad küll rääkida teatud traditsioonidest ja konservatiivsetest väärtustest, kuid soovivad tegelikult olla vastuvõetavad partnerid poliitika peavoolule, kus praegu domineerivad vasakliberaalsed (s.t pahempoolsete ideedega segunenud liberalistlikud) ideed.

Tõelisele konservatiivile on omane sotsiaalselt konservatiivne hoiak. Traditsiooniliselt on see tähendanud religioossete ja perekondlike väärtuste hindamist ning sellest tulenevalt vastuseisu ühiskonna revolutsioonilisele ümberkujundamisele (mh abortidele, abielu- ja perekonnainstitutsiooni moonutamisele homoideoloogia poolt, sooteooriatele jne). Just need teemad on olnud ka nn kultuurisõja (sõna “kultuur” tuleb selles terminis mõista ühiskonna vaimsete-moraalsete suundumuste tähenduses) keskmes.

See tähendab, et Herkeli artiklis mainitud kooseluseadus pole halb mitte ainult selle pärast, et ta on valeliku ja manipulatiivse poliitikategemise produkt, vaid eeskätt seetõttu, et selle keskmes on moraalselt väärastunud idee, mis ei lähe kuidagi kokku konservatiivi inim- ja ühiskonnakäsitusega, mis juurdub terviklikus nägemuses inimloomusest.

Jah, konservatiivid toetavad lisaks traditsiooniliste väärtuste säilitamise vajadusele ka üksikisiku autonoomia printsiipi ning on vastu riigi põhjendamatule sekkumisele oma kodanike ellu, seda nii sotsiaalsetes kui majanduslikes küsimustes.

Homoideoloogia ei ole aga põrmugi mõeldud kodanike vabaduste ja õiguste laiendamiseks, vaid on osa ühiskonna sihipärasest ideoloogilisest ümberkujundamisest, mille käigus, muide, ei küsita kodanike nõusolekut toimuvaga. Üksikud seadusaktid selles valdkonnas ei ole mõeldud kellegi probleemide lahendamiseks, vaid ühiskondliku reaalsuse muutmiseks. On iseloomulik ja tähelepanuväärne, kuidas Eesti Vabariigi valitsusasutused tegelevad justkui iseenesest taoliste ideoloogiliste projektide – kus märksõnadeks on avatus, sallivus, sooteadlikkus, kultuuriline mitmekesisus jms – kavandamise ja elluviimisega, ilma et kodanikud oleks neid selleks volitanud.

Tõeline konservatiiv seisab seesugusele ideoloogilisele totalitarismile vastu ega aita selle elluviimisele kaasa. Meie jaoks ei ole siin küsimus selles, kuidas pakkuda omalt poolt “mõistlikke lahendusi”, vaid kuidas ära hoida meie kultuuri baasprintsiipe ja -ideid muutvaid algatusi ning tuua omalt poolt esile need väärtused, mis on meie ühiskonda kujundanud ja kandnud sajandeid ning mis tagavad ühiskonna sidusa toimimise.

Objektiivi toimetus on otsustanud pöörata alanud aastal rohkem tähelepanu konservatismi mõtestamisele ja tutvustamisele. Kavandame sellekohast artiklite ja intervjuude sarja ning püüame teemat käsitleda võimalikult erinevatest vaatenurkadest. Meie arvates on antud teemal rääkides vaja arvesse võtta globalismi ja rahvusluse telge, küsimust traditsionalismi ja konservatismi vahekorrast ning konservatismi ja rahvusluse suhteid. Loodame sellega anda oma panuse konservatismi põhimõtete selgitamisse ja populariseerimisse.