Rahvaalgatuse taastamine ohustaks mitte riigikorralduse stabiilsust, vaid partokraatlikku võimustruktuuri ehk parteide ainuvõimu riigielu korraldusse puutuvate otsuste langetamisel, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas vastuseks ERRi poolt tiražeeritud Liia Hänni väidetele.
Sotside ridadesse kuuluv, ent peavoolumeedias alatasa sõltumatu eksperdina esitletav endine poliitik ja kunagine Põhiseaduse Assamblee liige Liia Hänni kritiseeris mõne päeva eest ERRi vahendusel teravalt rahvaalgatuse taastamise plaani, väites et see ohustaks riigikorralduse stabiilsust.
Tegelikult ohustaks nii 1920. aasta kui ka 1933. aasta põhiseadustega tagatud rahvaalgatuse õiguse rahvale tagastamine mitte riigikorralduse stabiilsust, vaid partokraatlikku võimustruktuuri ehk parteide ainuvõimu riigielu korraldusse puutuvate otsuste langetamisel. Seetõttu pole muidugi üllatav, et oma võimupositsioonid tsementeerinud võimuringkonnad ja nende varjus seisvad huvigrupid ei taha rahvaalgatuse taastamisest midagi kuulda ning hakkavad otsima kõikvõimalikke ettekäändeid selle ärahoidmiseks.
Nende ettekäänetega silmitsi seistes tuleb ikka ja jälle kannatlikult meenutada, et rahvaalgatuse mõte ei ole esindusdemokraatlike mehhanisme asendada, vaid luua eeldused nende mehhanismide toimimiseks kooskõlas rahva enamuse tahtega. Just rahvaalgatuse võimalus tagab, et need, kes on valitud rahvaesindajaks, ei hakkaks tegutsema rahvaasendajatena, surudes läbi seadusandlikke otsuseid hoolimata rahva enamuse vastuseisust, just nagu seda tehti häbitult kooseluseadusega. Samuti loob rahvaalgatuse õigus eeldused reaalse kodanikuühiskonna kujunemiseks.
Kui tahame kujundada Eestist tõeliselt demokraaltiku riigi, siis tuleb rahvale tagada ka need vahendid, mis võimaldavad rahval teostada oma staatust kõrgeima riigivõimu kandjana.
Siin ilmneb ka rahvaalgatuse õiguse põhimõtteline erinevus võrreldes praegu kehtiva kollektiivse pöördumise õigusega. Kui vähemalt tuhande allkirja kogumisel riigikogule eelnõu esitamist võimaldav kollektiivne pöördumine ei kohusta parlamenti sisuliselt mitte millekski, siis rahvaalgatuse õiguse puhul on rahvaesindajatel õiguslik kohustus eelnõud menetleda. Kusjuures eelnõu mittetoetamise korral läheb see automaatselt rahvahääletusele. Seega on tegu kahe täiesti erineva asjaga, millel on totaalselt erinevad õiguslikud järelmid, olgugi et Hänni räägib kollektiivsest pöördumisest eksitavalt kui rahvaalgatuse õigusest.
Olukorras, kus põhiseaduse esimene paragrahv küll deklareerib kõlavalt demokraatia ideaali, aga samas puuduvad võimalused selle ideaali reaalseks rakendamiseks, on see iseenesest fundamentaalse tähtsusega säte pigem sõnakõlks kui tegelikult meie riigielu korraldust suunav juhis. Nagu oleme varemgi nentinud, on demokraatiast saanud tühi mõiste politoloogide ja rahvusringhäälingu poliitikasaadete "ekspertide" suus; kest, mille parasjagu võimutsev ideoloogia täidab endale sobiva sisuga.
Me ei väsi korrutamast, et kui tahame kujundada Eestist tõeliselt demokraatliku riigi, siis tuleb rahvale tagada ka need vahendid, mis võimaldavad tal teostada oma staatust kõrgeima riigivõimu kandjana. Peamine neist vahenditest on just nimelt rahvaalgatuse õigus ehk õigus algatada eelnõusid nii uute seaduste vastuvõtmiseks kui ka riigikogu poolt vastuvõetud seaduste tühistamiseks. Lisaks sellele on tarvis tagastada rahvale ka riigipea otsevalimise õigus ning parandada riigikogu valimiste korda nii, et parlamenti ei pääseks inimesed, keda ei ole sinna tegelikult valitud. Vaid sellisel juhul saab hakata ausameelselt rääkima rahvast kui kõrgeima riigivõimu kandjast.
Meeles tasub pidada sedagi, et mõne aasta eest läbi viidud arvamusküsitluse kohaselt pooldab koguni 82 protsenti valimisealistest kodanikest rahvaalgatuse õiguse taastamist, leides ühtlasi, et praegu puuduvad kodanikel piisavad võimalused osaleda poliitiliste otsuste langetamisel. Seega on ka vastuseis rahvaalgatuse taastamisele selge vastuseis rahva enamuse tahtmisele.
Viimselt on rahvaalgatuse taastamisest rääkides küsimus selles, kas tahame, et Eestist saaks päriselt demokraatlik riik, või rahuldume olukorraga, kus Eesti on demokraatlik riik vaid deklaratiivselt. Sellega seoses on muidugi ülimalt oluline, et rahvaalgatus taastataks mitte näiliselt, vaid viisil, et seda on võimalik ka tegelikult kasutada. Kui rahvaalgatuse taastamisel seatakse selle kasutamise tingimuseks absurdselt kõrged künnised, siis peab paraku nentima, et saavutatud võit on pigem silmamoonduslik kui reaalne.
Päisepilt: Liia Hänni vestlemas 21. märtsil 2019 Postimehe videostuudios Vilja Kiisleriga, sõbralikus teineteisemõistmises. Foto: Scanpix