Professor Tapio Puolimatka raamat sunnib mõtlema liberaalse demokraatia ja selle maski taga luurava revolutsiooni silmakirjalikkusele. Kõikidel teistel on õigused garanteeritud, ent kõige väetimatel ja kaitsetumatel ehk lastel, on röövitud nii õigus elule kui ka õigus isale ja emale, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks andis hiljuti välja Soome kasvatusteadlase ja Jyväskylä ülikooli professori Tapio Puolimatka raamatu “Ühiskondlik eksperiment lastega”, mis põhjendab arvukatele teadustöödele viidates teada-tuntud tõde – lapsele on reeglina kõige parem kasvada oma isa ja ema juures ning laps vajab tasakaalukaks arenguks mõlema eri soost vanema kasvatust ja kohalolu. 

Me oleme ühiskonnana lasknud end revolutsiooni hukutavatel lubadustel ära petta ning seeläbi oleme jalge alla tallanud meie enda laste elu.

Hoolimata sellest, et see tõde on ilmselge ning lugematute põlvkondade eludes järele proovitud, oleme tänapäeval tunnistajaks hullumeelsele eksperimendile, mis sõdib perekonna tuumiktähenduse vastu ning tallab võitlushoos jalge alla kõige nõrgemate õigused: lapse õiguse isale ja emale ning laste õiguse olla vastu võetud perekonda, mis on ehitatud mehe ja naise elukestvale ja püsivale abieluliidule, mitte kapriiside tuules muutuvale ja iga hetk purunevale erootilisele eksperimendile.  

Tänapäeval on bolševistlike revolutsionääride poolt esimesena seadustesse raiutud abielulahutusest ja sünnieelsest lapsetapust saanud liberaalse demokraatia ühed aluspõhimõtted, mida lääne ühiskondades kaitsevad ka paljud end konservatiivideks nimetavad poliitikud.

Kui me mõtleme perekonda lõhkuva ideoloogia peale, siis ei tohi me pidama jääda tänapäeva viimaste “arengute” juurde, milleks on vaheetapina erinevad kooseluseaduse vormid ning sooneutraalne abielu ehk “homoabielu”. Professor Puolimatka juhatab praegusel ajal perekonnaga läbi viidava revolutsioonilise eksperimendi alglätteni ehk radikaalsete bolševike poolt edendatud perekonnapoliitikani, mille tulemusel seadustas Nõukogude Liit esimese asjana abielulahutuse ja kohe peale seda ka üsasisese lapsetapu, mida me nimeatame eufemistlikult abordiks. 

Tänapäeval on bolševistlike revolutsionääride poolt esimesena seadustesse raiutud abielulahutusest ja sünnieelsest lapsetapust saanud liberaalse demokraatia ühed aluspõhimõtted, mida lääne ühiskondades kaitsevad ka paljud end konservatiivideks nimetavad poliitikud. 

Hoolimata sellest, et liberaalide ja paljude konservatiividegi poolt suisa inimõiguseks kuulutatud abielulahutus ja lapsetapp juba sada aastat tagasi revolutsiooni Pandora laekast valla päästeti, on need tänapäeval täpselt sama surmavate ja hävitavate tagajärgedega kui toona, mil need Alexandra Kollontai eestvedamisel Nõukogude Liidu seadusandlusesse viidi. Abordiga surmatakse aastas miljoneid lapsi, Eestiski endiselt peaaegu 4000 last. Abielulahutuse läbi on aga kultuurinormiks saanud vanemate hetkelist rahulolu peamiseks kooselu kriteeriumiks pidav abielukäsitus, mille tagajärjeks on massiliselt levinud abielulahutused, kus kannatavad ikka ja jälle kõige nõrgemad ehk lapsed.  

Kõikidel on õigus elule, üha rohkem ka loomadel ja lindudel, üksnes sündimata inimlastel emaüsas on see õigus seaduslikul tasandil röövitud. Kõikidel on õigus end teostada ja oma elu üle otsustada, ent peaaegu mitte keegi ei kuuluta väikeste ja väljakujunemata lastele õigust kõige lihtsamale inimeseks arenemise eeldusele – emale ja isale.

Puolimatka raamat paneb mõtlema ka liberaalse demokraatia ja selle maski taga luurava revolutsiooni silmakirjalikkusele. Abielulahutust ja seaduslikku üsasisest lapsetappu võimaldav surmakultuur räägib suure suuga naiste “reproduktiivõigustest” ja täiskasvanud inimeste õigustest oma elu kujundada, ent samal ajal vaikitakse maha kõige süütumate ja kaitsetumate elementaarsed õigused, nagu õigus elule, õigus turvalisele kodule ja eelkõige ema ja isa püsivale kaitsele. 

Ka kooseluseaduste ja “homoabielude” propageerimisega astusid lavale häälekad revolutsioonilised vähemused, kes kõik esitlesid end tagakiusatutena, kelle õiguste jaluleseadmiseks on hädavajalik moonutada ja perverteerida abielu tähendus. Samas jäid taaskord tähelepanu alt välja kõige kaitsetumad, kellel pole häält ja kelle esindusorganisatsioonid läänes on nende esmased huvid ja õigused uute revolutsiooniliste ideoloogiate nõudmisel argpükslikult maha salanud. Vähe sellest, ka paljud konservatiivsed poliitikud ning kristlike usuühenduste juhid on aralt kriitika ja meedia kartuses lapse õigused peenrahaks vahetanud. 

Kõikidel on õigus elule, üha rohkem ka loomadel ja lindudel, üksnes sündimata inimlastel emaüsas on see õigus seaduslikul tasandil röövitud. Kõikidel on õigus end teostada ja oma elu üle otsustada, ent peaaegu mitte keegi ei kuuluta väikeste ja väljakujunemata lastele õigust kõige lihtsamale inimeseks arenemise eeldusele – emale ja isale. 

Puolimatka raamatut lugedes peaks südametunnistusega inimestes esile kerkima üks ammu unustatud tunne – häbi. Me oleme ühiskonnana lasknud end revolutsiooni hukutavatel lubadustel petta ning seeläbi oleme jalge alla tallanud meie enda laste elu. Just süütutest lastest on saanud liberaalse demokraatia ja teiste revolutsiooniliste ideoloogiate peamised ohvrid. 

Pole kahtlust, et kunagi esitletakse sadade miljonite laste elu üsasisese lapsetapu läbi röövinud ning lugematute sündinud laste elu pöördumatult rikkunud liberaalse demokraatia eksperimenti ühe kõige verisema peatükina teiste revolutsiooniliste ideoloogiate kõrval. Pole kahtlust ka selles, et perekonna ja eluväärtuste lõhkumise vastu selgelt ja avalikult sõna võtnuid, nagu seda on professor Puolimatka, saadab tuleviku sugupõlvede austus. Nemad on üldise hullumeelsuse keskel julgenud kaitsta tervet mõistust ja seda tehes kaitsnud ka kõige kaitsetumate õigust elule ning juba sündinuna ka emale ja isale.