Tittede diktatuuri vastu aitab ainult üks rohi – taastatud suhe reaalsusega. Seda on Trumpi võit pakkunud väga paljudele ja suurtes kogustes, leiab Objektiivi toimetus.

Hüsteerialainetus, mis vallandus Clintoni toetajate leeris pärast Donald Trumpi võitu, manab meie silme ette taaskord vasakliberaalse maailmavaate paradoksid.

Neid jätkub kuhjaga ja mida edasi, seda ilmsemaks saavad need kõikidele, kes vähegi austavad intellektuaalse järjepidevuse nõuet.

Kohtame demokraate, kes austavad demokraatiat vaid siis, kui valimiste tulemus on nende meele järgi. Kui see sellest erineb, on süüdi lollid ja harimatud valijad, kes tegid "vale otsuse", mida võib hakata Sorose ja teiste globalistide raha eest korraldatavatel meeleavaldustel kahtluse alla seadma.

Näeme sallivust jutlustavaid liberaale, kes oma Twitteri postitustes soovivad ühe lause raames maailmarahu ja igavest armastust ning kohe järgmises lauses himustavad demokraatlikult valitud USA presidendi surma või õhutavad kaaskodanikke tema abikaasat vägistama, lisades oma postitusele teemasildi #killTrump või #rapeMelanie.

Seisame silmitsi ülekaaluka poliitikakommentaatorite hordiga, kes USA ja Euroopa meediamaastikul maalisid Donald Trumpist ja tema toetajatest pildi kui potentsiaalsetest riigikukutajatest ja vägivaldse lõunaosariikliku patriarhaadi viimastest püssikandjatest, kes kohe peale Trumpi võimalikku kaotust hakkavad tänavatel märatsema, homosid ja latiinosid tapma ning Hillary toetajaid vaenama.

Juhtus aga midagi hoopis ootamatut. Pärast valimistulemuste selgumist nähti hoopis kõikehõlmava tolerantsi saadikuid USA tänavatel punalipuga vehkimas, kaupluste aknaid sisse tagumas ja mitmel korral ka Trumpi toetajaid peksmas.

Näiteid võib tuua veel palju rohkem, ent oluline on mõista, mis on vasakleerile omase mentaalse lobotoomia ja selle tulemusel esile purskuva masside mässu põhjuseks.

Üheks seletuseks on kindlasti haridusasutustes, meedias ja meelelahutuses dominantset positsiooni nautiva vasakliberalismi laastav mõju noorte inimeste psüühikale.

Globalistlik establishment on suutnud teha süsteemi kandvast ideoloogiast mürgipilli, mille inimesed tavaliselt ilma pikema jututa ja vabatahtlikult alla neelavad, kuna see pakub neile ohjeldamatut vabadust ja kõditavaid naudinguid. Sellega on suudetud muuta terved põlvkonnad süsteemile kuulekamaks kui seda oli ükski pioneer või komnoor terves Nõukogude Liidus. Näeme, kuidas enda arvates radikaalsed ja mässavad noored pole midagi muud kui globalistliku süsteemi kuulekad sõdurid.

Nad elavad alternatiivsuse illusioonis, kus originaalsena tajutud ideed ja suured revolutsioonilised võitlustuhinad pole midagi muud kui süsteemi enda poolt neisse istutatud idandid, mis pealegi on identsed paljude teiste vasakliberaalse ideoloogia poolt lobotomiseeritud noorte vaadetega. Paljud tahavad olla erilised, ent käivad samades tekstastes, närivad sama närimiskummi ja mõtlevad täpselt samu mõtteid, mille süsteemi müügimehed neile on maha müünud siltide all "eriline", "isiklik" ja "originaalne".

Selline olukord tekitab masside mässu, kus peamise vaimse hoiakuna troonib infantiilsus. Seda kirjeldab Jade Silwestry Objektiivis avaldatud artiklis tittede diktatuurina:

"Kaasaegne Ameerika lämbub infantiilsete diktaatorite taaga all. Nad ei ole läbinud veel kolmeaastaste laste kriisi. Nad ei ole saanud kunagi tunda reaalseid probleeme. Lapsest alates on neid harjutatud mõttega, et nende arvamus on viimase instantsi tõde – siit saabki alguse solvumiskultuur, solvunute tsivilisatsioon. Need inimesed dikteerivad teistele, kuidas võib ja kuidas ei või mõelda ja rääkida. Nad usuvad, et nende "solvatus" maailma poolt, mis ei ela nende maitse järgi, annab neile selleks täieliku õiguse. Praegu Ameerikas toimuvad protestid – mis ei aktsepteeri erinevat arvamust, ei suuda seedida, et keegi ütleb neile "ei" – on jalgadega trampimise kultuuri apogee."

Tittede diktatuuri vastu aitab ainult üks rohi – taastatud suhe reaalsusega. Üks reaalsemaid asju on tõde, olgu matemaatikas, antropoloogias või sotsiaalsetes suhetes.

Laps, kes saab aru, et ta pole enam maailma naba, nutab natukene ja trambib esialgu jalgu vastu maad, ent hiljem mõjub tõde talle kainestavalt. Loodame siiralt, et kunagi juhtub sama ka globaalse eliidi poolt uinutatud massidega.