Kersti Kaljulaid ja Kaja Kallas pikkuse järjekorras Kadriorus. Foto: Scanpix

Rahvalt pole vaja enam midagi küsida. Rahvas on kaasaegsete võimurite poolt ammu reedetud, mõnitatud ja Euroopa föderaalriigi ehitajatele ja globalistidele maha müüdud, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.

Prantsuse 1789. aasta revolutsiooniaegne loosung „Liberté, Égalité, Fraternité“ on tänapäeva Eestis edukalt asendatav loosungiga Trompé, Moque, Vendu – petetud, mõnitatud, müüdud.

Pikkus on hea korvpalli mängides, võib-olla ka suusatades, ma ei tea neid asju täpsemalt, kuid tean kindlalt seda, et ole sa lühike või pikk, ära mõnita oma valitsetavat rahvast.

Petetud, mõnitatud, müüdud. Kes on siin petetud ja müüdud? Vastus on lihtne. See on rahvas. Eesti rahvas. Kelle poolt on rahvas petetud, mõnitatud ja müüdud? Meie „lõpmatult tarkade“ valitsejate poolt. Siin maal on kombeks saanud valida endale valitsejaid pikkuse järgi.

Eelmine peaminister Ratas oli kõige pikem mees Stenbocki majas. Kadriorus valitseb kõige pikem naine. Seega on tegemist ilmselge valikuga pikkuse järgi. Maitse üle ei vaielda, võib-olla ongi pikkus tähtis. Meenub vanasõna „Pats on pikk, aga mõistus lühike“, kuid, nagu kirjutasin – maitse üle ei vaielda. 

Pikkus on hea korvpalli mängides, võib-olla ka suusatades, ma ei tea neid asju täpsemalt, kuid tean kindlalt seda, et ole sa lühike või pikk, ära mõnita oma valitsetavat rahvast. Rahvale see ei meeldi.

Selleks, et rahvas oma suu kinni hoiaks ega avaldaks elavalt protesti oma valitsejate suhtes, tuleb kiiremas korras kehtestada Eestis suukorvistamise seadus. Seda tahetakse oma kodanikkonnale peale suruda “vihakõneseaduse” näol. Igaks juhuks, selleks, et keegi ei julgeks piiksuda ega iitsatada Eestis valitsevate „poliitiliselt õigesti“ mõtlevate valitsejate vastu.

Poliitiliselt õigesti mõtlevad mõistegi need, kes vastuvaidlematult ja truualamlikult täidavad kõiki euroliidust tulevaid direktiive ja seaduseelnõusid. Kõik teised tuleb kohalikust poliitilisest elust kõrvale tõrjuda ja vaikima sundida. Siis, kui on saavutatud õnnis vaikuse seisund, kus sõna saavad vaid globalistid, euroliberaalid ja igasugused „piiride avardajad“, õiguslased ja eestvõitlejad, saabub aeg, kus rahulolematu rahvaga saab teha kõike, mida Brüssel käsib.

Kõigepealt keelatakse ära sõnavabadus, siis näiteks lihasöömine, siis alkoholi tarbimine, suitsetamisest rääkimata. Järgneb kohvi ja tee keelamine, kuna kofeiin ja teiin on samuti sõltuvust tekitavad mõnuained. Edasi saabub aeg, kus ei tohi vastassugupoole esindajatega suhelda, kuna see võib vabalt viia seksismi ja teise kodaniku ärakasutamiseni soolisel alusel.

Alles jäävad riigitruud kodanikud, kes muutuvad nii õigeteks ja sõnakuulelikult positiivseteks, et hakkavad lõpuks asfaldi kohal ringi hõljuma ja oma headust kiirgavates energeetilistes väljades üksteisega õhus kokku põrkama. Sellest pole midagi, küllap leiavad meie tublid turvafirmad ja ka riiklikud ning munitsipaalstruktuurid vahendeid õhus hõljuvate sõnakuulelike kodanike liiklemise korraldamiseks.

Rahvalt pole vaja enam midagi küsida. Rahvas on kaasaegsete võimurite poolt ammu reedetud, mõnitatud ja Euroopa föderaalriigi ehitajatele ja globalistidele maha müüdud.

Rahvalt pole keegi küsinud juba ammu, kas on tarvis euroopalikku rändepoliitikat, kas on vaja presidendi otsevalimisi ja kas on üldse presidendiametit vaja. Rahvas peab valitsejate arvamist mööda mõtlema ainult neomarksismi ja neoliberalismi jaatavas raamistikus. Rahvast tuleb mõnitada selle infoga, mida poliitikud, kes ilmselt praeguses kriisiolukorras oma tööga toime ei tule, massikommunikatsiooni kanalitest rahvale kuulamiseks tuuakse.

Kui keegi selle ametliku peavoolumeediast tuleva infovooluga nõus ei ole ja oma arvamust avaldada soovib, muutub ta peagi „vihakõnelejaks“. Need tegelased, kes esindusdemokraatia reeglite järgi riigikogu saalis istuvad ja europaabeli tõdesid kuulutavad, võivad kõiki teiste vaadetega kolleege mõistagi vabalt solvata, mõnitada ja ähvardada nii palju kui jaksavad. See ei ole võetav nende puhul vihakõnena, vaid on „rahvavalgustamise“ ja rumalate kolleegide korralekutsumise ning õpetamise õilis töö.

Sellist tulevikku tõotab tuua Eestile uus olukord, mis käivitub siis, kui liberaalse internatsionaali ideedest viljastatud kollaste oravate erakond liidus vasaktsentrisidega oma vihakõneseaduse rahvale ja riigile peale surub.

„Viha ennetamisest“ on saanud relv, mis on antud vihkajate endi kätte. See relv on ohtlik, kuna just vaba sõna pääsemine inimesteni on demokraatia üks garantiisid vabas ühiskonnas. Kui aga hakatakse otsustama, mis on vihakõne ja mis seda mitte ei ole, nende poolt, kes kasutavad uut tsensuuri oma poliitilistes huvides ära, muutub olukord peagi demokraatlikust huntalikuks.

Dikatatuur on alati kiire arenema, kui tsensuur kord juba džinni komble pudelist välja pääseb. Peagi sööb selline diktatuur ka enda vallapäästjad ära, aga siis on juba hilja. Keegi ei õpi kunagi ajaloost ja reedetud ning mõnitatud rahvas on esimene kannataja, kelle suu lukku lüüakse ja keda siis alles sunnitakse euroisandate kubjaste poolt põlvili roomama. 

Raevukad õiguslased ja uute väärtuste kaitsjad on tegelikult ise ühiskonna kõige kurjem ja vihasem osa. Nendele soodsates poliitilistes tingimustes hakkavad nad tegutsema nii leppimatult ja uljalt kõigi teisitimõtlejate suhtes, et peagi võib Eesti avastada ennast riigi ja ühiskonnana olukorrast, kus elu saab võrrelda pool sajandit olnud punadiktatuuri tingimustega okupatsiooni ajal.

Veel on aega peatada vihakõne seaduse tulemine. Inimesed peaksid astuma sellele seaduse kavandamisele ja läbisurumisele otsustavalt vastu.