"Tuileries' palee vallutamine", Jean Duplessis-Bertaux' maal. Foto: Wikimedia Commons

Kuningale revolutsiooni veriste sündmuste keeristes lõpuni truuks jäänud Šveitsi kaardiväelaste aegumatu kangelastegu 1792. aasta 10. augustil Tuileries’ palees jääb inimkonnale meenutama seda, et oli aeg, kus sõna oli tähtsam kui elu ja truudus oli väärtus omaette, kirjutab ajaloolane Jüri Kotšinev.

Prantslaste revolutsioonilise terrori ja vana maailmakorra hävitamise verises keerises jäi üks võimult tõugatud kuninga, Louis XVI (1754–1793) kaardiväeüksus – Šveitsi kaardivägi – truuks oma kuningale lõpuni. 

Prantsuse viimasele kuningale truuduse poolest tuntud Šveitsi kaardiväelased olid revolutsioonilise rahva erilise viha all juba 1789. aastast. 1792. aasta augusti algusest asusid Šveitsi kaardiväelased oma valvepostidel võimuta jäänud kuninga Louis XVI residentsis, Tuileries’ palees. 

Pariislane Philippe Maurice, notari sekretär, kirjeldas sündmusi, mille tunnistajaks ta oli 10. augustil 1792. aastal.

„Lossi ette kogunenud rahvahulk asus sõnelusse Šveitsi kaardiväelastega, kes valvasid Tuileries’ paleed. Mõned julgemad tegelased rahva hulgast võtsid vangi paar Šveitsi kaardiväelast, kasutades suurt jõudude ülekaalu. Rahvas lossi ümber oli relvastatud piikide ja vikatitega. Šveitsi kaardiväe kaptenid Cussler ja Kastelberg andsid oma alluvatele käsu asuda märatseva rahva vastu rünnakule. Šveitslased avasid tule revolutsioonilise jõugu pihta, kes oli tõstnud piikide otsa kaks kaardiväelaste teenistuskaaslast. Šveitslaste kogupauk mässajate pihta oli signaaliks lahingu alguseks. Šveitsi kaardiväelasi rünnati üheaegselt palee aia poolt ja paleeesise platsi poolt. Šveitslased hoidsid rivikorda ja võitlesid vapralt. Neid oli kõigest kakssada meest üüratult suure ja raevunud rahvamassi vastu. Lahingu käigus taandusid šveitslased palee kolonnaadi varju ning jätkasid tulistamist kuni laskemoona lõppemiseni. Mõne hetkega mõrvas revolutsiooniline rahvamass kaardiväelased ja tungis Tuileries’ paleesse. Kõik palee ruumides valvet pidavad Šveitsi kaardiväelased tapeti, kusjuures mõned neist visati elavalt palee akendest välja…“

Jäädes surmani truuks antud vandetõetusele, hukkusid vaprad šveitslased kaitstes tühja paleed. Kuningas viibis sel ajal juba arreteerituna Rahvuskonvendis. Sealt suunati ta 13. augustil vangina Luxembourgi paleesse ning 21. jaanuaril 1793 hukati Louis XVI giljotiinil.

Paljud Rahvuskonvendi liikmed ja rahvuskaardi võitlejad ei mõistnud, miks šveitslased kaitsesid tühja paleed. Nad ei mõistnud, et Šveitsi kaardiväe kakssada meest kaitsesid oma au, Šveitsi kaardiväe traditsioone ja oma ammu tuntud head mainet. Mainet, mis oli Euroopa õukondades ja Vatikanis välja teenitud pikkade aegade jooksul. Mainet, mis tähendas seda, et Šveitsi kaardiväge võis usaldada ükskõik kus ta ka ei teeninud. Seda kõike ei suutnud mõista revolutsionäärid ega nende juhid. Need, kes kuulutasid oma loosungitel „Võrdus, vendlus, vabadus“ unustasid, et oli olemas selline mõiste nagu au. Seda mõistet revolutsionääride mõttemaailmas ja ideoloogias ei olnud. Vast viimane kuningale lõpuni truuks jäänud üksus endises Royaume de France piirides –  Šveitsi kaardivägi oli toonud mehisuse ja au kaitsel ülima ohvri – oma elu. See oli truuduse hind.

Kes olid need legendaarsed mehed ja kuidas algas nende teenistus Prantsuse kuningate ihukaitsjatena?

Algas see aastal 1616. Hallide musketäride ja Šveitsi kaardiväelaste tollane komandör kindral-kolonel François de Bassompierre (1579–1646) kirjutas oma mälestustes, et kuningas Louis XIII otsustas moodustada teda valvavate Šveitsi ihukaitsjate baasil terve rügemendi. Rügementi hakati formeerima Tours’i linnas 1616. aasta talvel. Märtsis 1616 ilmusid vastformeeritud rügemendi mehed Pariisi kuninga ja õukonna ette ning said valitsejalt kaardiväerügemendi staatuse. Rügemendis oli 12 kompaniid. Igas kompaniis oli üks kapten, üks leitnant ja üks lipnik.

Louis XVI suurendas kompanii ohvitseride arvu kaheksani. Peale selle oli igas kompaniis kaheksa seersanti, neli trabanti, kes moodustasid kompaniiülema isikliku valve ning kuus kapralit. Iga kompanii juurde kuulus kuus anspessade’i. Need olid aadliseisusest sõjamehed, kes oma seisuse märgiks kandsid lühendatud varrega hellebarde ning kes pidid ootama esimese ohvitserikoha vabanemist kompaniis. Iga kompanii juurde kuulus üks flöödimängija ja kuus trummimeest.

Kuni 1763. aastani ei olnud selles kaardiväerügemendis grenaderide kompaniid ehk siis raskelt relvastatud ja granaatidega varustatud jalaväelasi. 1763. aasta 1. juuni käsuga moodustati Šveitsi kaardiväerügemendi koosseisus üksteist füsiljee (püssimeeste) ja neli grenaderi (raske jalavägi, relvastatud granaatidega) kompaniid. Rügement jagunes neljaks pataljoniks, neli kompaniid igas pataljonis.

Kaardiväerügemendil oli oma preester, oma kohtunik ja tribunal. Samuti oli Šveitsi kaardiväerügemendil üks tõlk-sekretär, üks arst, üks peakirurg, üks ülemseersant, üks esimene trummimees, neliteist pillimeest, üks lipukandja-leitnant.

Iga kompaniid juhtis üks kapten, kellele allusid kaks leitnanti, kaks alamleitnanti, kuus seersanti, kaksteist kapralit ja kaksteist vanemsõdurit. Igas kompaniis oli üks trummimees ja seal teenis sada kolmkümmend kaks reameest.

Igas grenaderikompaniis oli üks kapten, kaks leitnanti, kaks seersanti, neli kapralit, neli vanemsõdurit ja üks trummimees. Grenaderikompaniis teenis nelikümmend grenaderi.

Algusaastatel olid šveitslaste kasarmud Pariisi lähedal asuvates külades – Courbevoie’s, Rousselle’is ja Neulle’is. 

Kõik Šveitsi kaardiväes teenivad mehed oli värvatud erinevatest Šveitsi kantonitest. Esindatud olid kõik kolmkümmend kantonit. Kaardiväelastel oli täielik usuvabadus ning nende palk oli samasugune nagu teistes tollastes Prantsuse kuningriigi väeüksustes.

Šveitsi kaardiväelaste aegumatu kangelastegu 1792. aasta 10. augustil Tuileries’ palees jääb inimkonnale meenutama seda, et oli aeg, kus sõna oli tähtsam kui elu ja truudus oli väärtus omaette. Selline väärtus, et selle eest võis ohverdada ülima ohvri – isikliku elu. 

Au langenud kangelastele.