Voltaire, kodanikunimega François-Marie Arouet. Illustratsioon: Wikimedia commons

Me ei saa muuta teatud vanusepiiri ületanud poliitikutest mehi ja naisi, kuid saame muuta suhtumist ja olustikku, kus need naised ja mehed opereerivad ja tegutsevad, kirjutab Jüri Kotšinev.

„Un imbécile est une personne qui ne change jamais d’avis.“ 

Need õiglased sõnad ütles Prantsusmaa suur mõtleja François-Marie Arouet. Eesti keeles kõlaks see umbes nii: „Loll ei muutu.“

François-Marie Arouet’d tuntakse rohkem nime all Voltaire. Tänu selle kirjamehe ja filosoofi tegevusele ja mõtteavaldustele jõudis Royaume de Français 1789. aastal hävinguni kohutavas revolutsioonitules. Kui see filosoof oleks elanud veel üksteist aastat ja näinud, kuhu viisid riigi ja rahva tema poolt propageeritud vaated ja mõttearendused, siis mine tea, kas ta oleks peale nähtut jäänud oma ideedele kindlaks. 

François-Marie Arouet oli kuningas Louis XV ja hiljem Louis XVI alam. Revolutsioon oleks teinud temast „kodaniku“. Siiski suri François-Marie Arouet 11 aastat enne saatuslikku 1789. aastat ega näinud oma töö- ja mõtteviljade rakenduslikku realiseerumist.

Ta oli eelkõige näitekirjanik, publitsist ja filosoof, mitte poliitik. Poliitikuks ei olnud Prantsuse Kuningriigis võimalik saada omal tahtmisel, poliitika juurde lasti neid kuninga alamaid, keda kuningas ise poliitikaga tegelema määras.

Rahanduspoliitika, sisejulgeolekupoliitika, välispoliitika, sõjanduspoliitika oli kuninga poolt usaldatud truudele alamatele, kes ei kuulunud tingimata esimesse ega ka teise seisusesse. Püramiidiskeem, kus riiki ja ühiskonda valitses seisuslik monarhia ja monarhi alamad olid jagatud nelja seisuse vahel, asendus rahvavõimuga – tegelikult kolmanda seisuse (kaupmeeskonna, ametnikkonna ja kodanluse) diktatuuriga ülejäänud seisuste üle. Ühiskonnas hakkasid kõike juhtima uue ajastu tegijad – poliitikud. Vana aristokraatlik elukorraldus, eetika ja esteetika asendus uue korralduse ning vastavalt sellele ka uue esteetika ja eetikaga. 

Ma ei hakka võrdlema kahe ühiskonnaformatsiooni olemust ega tegema nende formatsioonide struktuurset analüüsi, kuid üritan avada uue ajastu ühiskonna elu määrava liigi tunnuslikku olemust. 

Uue ajastu ühiskondliku elu juhtiva liigi, poliitiku esimene tunnusjoon – ja seda XVIII sajandi lõpust kuni tänase päevani välja – on oskus mitte solvuda. Poliitiliste vastaste ja kriitikute pilkeid ja solvanguid pidi ja peab elukutseline poliitik taluma ilma solvumata. Vastasel korral ei pea tema psüühika ja tervis vastu ja ta põleb kiiresti läbi. 

Esmapilgul tundub kõik selge ja korras olevat ning poliitikutele võib soovida vaid head raudset tervist ning terasest närve, aga siin on üks „aga“. Nimelt olen ma pannud tähele, et poliitik ei solvu ise, kuid solvab kõiki teisi. 

See väike nüanss, kõigi oponentide ja kriitikute solvamine, ise seejuures solvumata, ei ole lihtne taluda rahval ehk solvatutel, kes poliitiku arvates peab kõrvad lontis alla neelama kõik talle pähe valatava tarkuse ega tohi vaielda ega kõhelda. Selles plaanis meenutavad poliitikud mulle poeete.

Poeet on see kes rahvast pügab 
sealt kus ei sügele ta sügab 
ja kui on kõigest sellest vähe 
poeet teil situb otse pähe.

Poeet võib teinekord ka leebe olla ja sittumata jätta, kuid poliitik laseb teid igal juhul täis. Peale selle nõuab ta teilt veel kiitmist ja tunnustust ning maksumaksja poolt head ainelist ülalpidamist.

Olen kuulnud paljude ühiskondlikult aktiivsete kodanike suust mõtet, et demokraatiast paremat riiklikku elukorralduse süsteemi ei ole olemas. Omades suuri puudusi ja isegi vigu, pidi esindusdemokraatia olema parim ja edumeelseim ning õiglaseim riigielu vorm. 

Ma jätan alati sellised mõtteavaldused kommenteerimata. Oma arvamust ma ei avalda ka nüüd. Minu arvamus ei ole paraku selles küsimuses tähtis. Tähtis ei ole see, mida mina arvan, vaid see, et „lapsed koolis hästi õpiksid“. Tähtis on see, et meie riigimehed päevas vähemalt ühe sigaduse vähem teeks. Tähtis on see, et inimesele ja kodanikule mingigi väärikuse illusioon alles jäetakse. 

Ma mäletan, kuidas vestlesin viisteist aastat tagasi ühe võimult ära kukkuva erakonna kahe aktivistiga. Üks nendest oli libedik, kes oleks võinud vabalt ilma grimmita Tartuffe’i mängida. See rahvaasemik teatas, et nende erakond võidab valimised ja moodustab üksi valitsuse.

Sellist lollust oli võimatu kommenteerida, tegemist oli tavalise valimiseelse soovmõtlemisega. Poliitikuid tabas juba sellel ajal valimiseelne amokijooksu sündroom. Siis ma vastasin „Tartuffe’ile“, et ei maksa nüüd inimesi solvata, pidades neid kui valijaid täielikeks idiootideks.

Poliitik teatas uhkelt naeratades, et poliitik ei tohi solvuda. Kuna mina poliitik ei ole, ei saa ma kunagi aru, kui kõvad mehed temasugused poliitikud on. Siis ma avaldasin oma arvamust selle kohta, et ilmselt on poliitik see, kes ei solvu, vaid solvab kõiki teisi enda ümber. See arvamusavaldus lõpetas tookord meie vestluse.

Poliitikud on praegugi minu ümber ja tegutsevad usinasti. Midagi ei ole muutunud ka nende käitumises ja suhtumises rahvasse ehk valijasse. Muutunud on minu suhtumine poliitikusse kui nähtusesse. Minu läviringkonnas ei ole tänase päeva seisuga ühtegi tegevpoliitikut. Nad ei muutu kunagi, nagu ütles filosoof François-Marie Arouet. Tänapäeva poliitik ei tea õnneks eriti midagi François-Marie’st ega tema sententsidest ning ei tunne mingit süümepiina selle pärast, et näeb välja nagu suurte kõrvadega supilontrus. Ma olen näinud ja kuulnud liiga tihti poliitikuid, kes kasutavad pead ainult söömiseks ja kellel on ajude asemel makaronid. Pole midagi parata. Meeldib see mulle või mitte, selline on ometi tegelikkus. 

Me ei saa muuta teatud vanusepiiri ületanud poliitikutest mehi ja naisi, kuid saame muuta suhtumist ja olustikku, kus need naised ja mehed opereerivad ja tegutsevad. Me saame nende asemel valida kohalikel valimistel, mis ei ole mägede taga, uusi inimesi, kes ei lähe võimu juurde vaid saama ja andma – saama raha ja võimu ning andma peksa oponentidele.

Me saame valida kohaliku võimu juurde neid, kes tahavad teenida, just nimelt teenida oma maad ja rahvast. See võib olla mõne arvates naiivne lootus, et selliseid kodanikke üldse olemas on, aga ma arvan, et on, ja mitte vähe. Praegu on just paras aeg mõelda, keda valid järgmistel kohalikel valimistel. Kohalik võim vajab uut poliitilist jõudu ja uusi nägusid. 

Soovitan kõigile valida seekord patrioote – Eesti patrioote.