Euroopa Liidule pole tänases maailmas enam kohta ja kui see ei pöördu tagasi ühisturu juurte juurde, siis nii selle institutsioonide kui liiduvabariikide alandamine võtab järjest suuremad mõõtmed, kirjutab Brussels Signali toimetaja Karl Pfefferkorn.
Ursula von der Leyeni ja Donald Trumpi vahel sõlmitud kallutatud kaubanduslepingu teemal võetakse ohtralt sõna. Muude asjade hulgas lepiti kokku, et Euroopa Liit maksustab Ameerika Ühendriikide kaupu null-määraga ja Ameerika Ühendriigid Liidu kaupu 15-protsendiliste tollidega. Leyen ja Euroopa Komisjoni kaubandusvolinik Maroš Šefčovič kinnitavad, et keerulises olukorras sõlmitud kaubanduslepingu tingimused on parimad võimalikest. Millise väitega osutatakse ilmselt, et Trump on enesekeskne ja põikpäine läbirääkija. Euroopa Liidu juhtide jaoks on ilmselgelt tegemist uue maailmaga. Kui Ühendriigid olid varem valmis ilma igasuguste tõkenditeta importima Euroopast misiganes kaupu, siis täna on eurokraadid vastakuti presidendiga, kes otsustavalt soovib saada lahti kaubanduspuudujäägist ning nõuab Euroopalt Ühendriikide poolt tagatud julgeoleku kinnimaksmist.
Euroopa Liidu sugusel logiseval koetisel oli oma koht Külma sõja ajal NATO lisandina, kuid see pole võimeline tulema toime peale pika Euroopa rahu lõppemist 2014. aastal tekkinud väljakutsetega.
Nii nagu osutab julgeolekuanalüütik Anthony Constantini, on Euroopa Liit väga hädises seisus, kui sellel tuleb pidada läbirääkimisi mõne suurema riigi jõulise täitevvõimu esindajaga. Kummalise, kvaasiföderaalse riikide liiduna ei saa Euroopa Liit siduda enda kaubandushuvisid julgeolekuvajadustega, sest liiduvabariigid kaitsevad viimaseid kiivalt oma valdustena. EL-i sugusel logiseval koetisel oli oma koht Külma sõja ajal NATO lisandina, kuid see pole võimeline tulema toime peale pika Euroopa rahu lõppemist 2014. aastal tekkinud väljakutsetega. 16 triljoni suuruse majandusega eurotsooni maksuametid ei toeta eurotsooni. Schengeni viisaruumist saab helge mälestus ajal, kui liiduvabariigid kehtestavad järjest erakorralisi piirkontrolle. Euroopa pangad sõltuvad riiklikest hoiuste kindlustusest, mis toimib küll näiteks Saksamaa ja Hollandi puhul, kuid Itaalias kuulutab ette majanduskatastroofi. Kõigele lisaks on ühtne välis- ja julgeolekupoliitika jätkuvalt helesinine unistus, mille saavutamisele Kaja Kallase sugused nägelejad kuidagi kaasa ei aita.
Euroopa Liit võib maailmalt küll nõuda, et riigid käituksid nende esindajatega kui iseseisvate riikide saadikutega, kuid on ilmselge, et presidendid Trump, Xi Jinping ja Vladimir Putin praktilises mõttes neid selleks ei pea. Peale koetislike puudujääkide kannatab Euroopa Liit lisaks iganenud maailmavaate ja seda kehtestama määratud saamatute juhtide käes. Kui maailma juhiksid rahvusvahelised institutsioonid ja rahvusriigid alluksid nende kehtestatud reeglitele, siis sellises maailmas Euroopa Liit õitseks. Selle juhid on kohanenud äärmuslike erimeelsuste puhul tegema imelikke kompromisse ja lükkama keerulisi küsimusi aastateks vaiba alla silma alt ära. Mõlemad omadused on osa rahvusvaheliste institutsioonide tuumikvõimupädevustest: erimeelsusi pole kavaski lõplikult lahendada, tähtis on vajaduse tekitamine edaspidiste kokkusaamiste järele, mis võiksid aset leida riikide pealinnade tipphotellides.
Peale koetislike puudujääkide kannatab Euroopa Liit lisaks iganenud maailmavaate ja seda kehtestama määratud saamatute juhtide käes.
Kuid vahepeal sündis uus maailm ja see pole rahvusvaheliste institutsioonide jaoks enam sõbralik paik. Maailma Kaubandusorganisatsioon on teovõimetu, Pariisi kliimalepe kujutab võib-olla ainult pisut enamat kui mööda maailma lennukitega ringi kihutavate valitsusväliste organisatsioonide juhtide jututuba ning ÜRO pole võimeline lõpetama ühtegi sõjalist vastasseisu. Mineviku koletis – rahvusriik – trambib taas möirates ringi ja pöörab pahupidi rahvusriikide järgse maailmakorra nomenklatuuri suursuguseid ettevõtmisi. Trump, Xi ja Putin kehtestavad oma riikide huvisid äärmise jõulisusega ja nende valijad toetavad sellist lähenemist. Euroopa Liit võib jälestada Ühendriikide presidenti kui palju tahes, kuid see peaks olema tänulik, et see rakendab Liidu peal ainult kaubandusvalla jõuvõtteid, mitte otsekohesemat lähenemist, mille hiljuti olid sunnitud üle elama Teherani mullad.
Organisatsioon, mille olemasolu eelduseks on liberaalse institutsionalismi üldkehtivus, paljastatakse juhul, kui selle institutsioonid minetavad voli suunata rahvusriikide tegemisi, pimedasse metsa eksinud Bambina. Sellist nõrkust võimendavad Euroopa Liidu etteotsa määratud juhid. Leyen on Brüsseli tippnomenklatuuri hellik (nepo baby), ta oli keskpärane Saksamaa kaitseminister ja temast sai Euroopa Komisjoni president suuresti tänu asjaolule, et suutis oma sorava prantsuse keelega võluda ära Emmanuel Macroni. Võib-olla on ta ühekeelse Donald Tuski kõrval samm paremuse suunas, kuid ta pole võimeline võrdne-võrdsega moel läbi rääkima päris riikide juhtidega. Putin on uhke tšekistist jõhkard, keda on põhjalikult koolitatud pettuse ja vägivalla kunstides. Xi-st sai Hiina Rahvavabariigi Kommunistliku Partei esimees Troonide Mängu sarnases süsteemis. Trump sai elukooli kõrilõikajalikus Manhattani kinnisvaraarenduste maailmas, mis suures osas meenutab maffiasõda. Seda ilma betoonist jalavarjudeta.
Tänaseks on rahvusriikide järgse maailma nägemusest saanud haihtunud fantaasia soovmõtlemise mull, milles elavad Brüsseli eurokraadid ja Washingtoni mõttekodalased.
Putin tegi Euroopa Venemaa gaasivajaduse osas küll valearvestuse, kuid tänu odavate energiaalternatiivide puudumisele jätkub kontinendi tööstusest vabastamine üha kiirenevas tempos. Ameerika Ühendriikide ja Qatari LNG tarnijad võivad Euroopa tööstustelt pressida välja kõrgemaid hindu teades, et neil pole vaja karta odavama Siberi torugaasi konkurentsi. Xi ja Trump teavad, et Euroopa, eriti Saksamaa, on neist sõltuvad ja ei pööra Euroopa võrdse kohtlemise nõudmistele suuremat tähelepanu. Xi kavatseb Euroopa Liidu turu ujutada üle Hiina RV tööstuse liigtoodanguga [mille importi USA ränkade maksudega piirab] ja kui vaadata Euroopa Liidu ning Hiina RV juhtide 24. juulil toimunud kohtumise tulemusi, pole neil Liidu poolt ka mingeid vastumeetmeid karta. Hiina RV-s asuvad lisaks kolmkümmend Volkswageni tehast ja riigi haruldaste muldmetallide monopol on piisavalt olulised pantvangid, millega tagada Liidu kuulekus.
Maailm, mida valitsevad rahvusvahelised institutsioonid, mida omakorda juhib rahvusriikide järgsesse ideoloogiasse uskuv nomenklatuur, võis tunduda pädevana kolmkümmend aastat tagasi. Tänaseks on sellisest vaatest saanud haihtunud fantaasia soovmõtlemise mull, milles elavad Brüsseli eurokraadid ja Washingtoni mõttekodalased. Kui Euroopa Liit ei kohane, kas siis ärastades liiduvabariikide viimasegi iseseisvuse elik pöördudes tagasi kasuliku ja kestliku ühisturu juurte juurde, siis alandamisest, mida Liidu juhid on pidanud viimaste nädalate jooksul üle elama, saab reegel, mitte valus erand.
Tõlkis Karol Kallas