Seletus olukorrale, miks meie nomenklatuur* käitub nii mõistusevastaselt ebainimlikult; Eesti rahvast, riiki ja keelt ning kultuuri hävitavalt, võib olla väga lihtne: neid on tabanud kadakasaksluse needus, kirjutab Karol Kallas.
Eesti nomenklatuurist on saanud kadaksaksad selle kõige jõledamas mõttes. Nomenklatuuri kasti kuuluvad inimesed ilmselt ise arvavadki, et kõike inimlikku jalge alla tallav ja Hea Uue Ilma ehitajate ees lömitav "liberaalne konsensus" on ainus võimalik vaimulaad.
Poliitilise ja ametkondliku nomenklatuuri "rahvas närigu muru" suhtumine on normaalsetes ning enam-vähem moraalse pädevusega inimestes alati õõva ja vastikust äratanud, kuid 2014. aastal puhkenud kooselu seaduse tralliga saabus murdepunkt ja paljastus poliitkartelli tõeline pale.
Saades kinnitust tuntud inglise vaimuliku habemenoast, siis Eesti nomenklatuuri käitumisele on banaalselt lihtne seletus – see selgrootu jõuk on olemuselt, nende jaoks on saanud normiks, tahavadki kogu hingest olla, kadakasaksad. (Millega ei taheta siinkohal väita, et nomenklatuuri allakäigule poleks rohkem seletusi.)
Esmalt olgu ära öeldud, et "kadakasakslus" kui selline pole ainult eestlastele omane ja tegemist on üldinimliku pahe, mida näiteks Piiblis kirjeldatakse "elukõrkusena", ühe väljendusvormiga: „Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu, silmahimu ja elukõrkus –, ei ole Isast, vaid maailmast." (1. Jh 2:16)
Kas on tegemist millegi eestlastele ainuomase nähtusega või mitte polegi käesoleval juhul oluline. Tähtis on, et "kadakasakstest" on sajandite jooksul saanud Eesti kultuuriruumis ainult negatiivne tähistaja ja sellisena on see juurdunud eestlaste kollektiivsesse teadvusesse.
Kadakasaksluse kui sellise juuri tuleb ilmselt otsida ajast kui "linnaõhk tegi vabaks" ja selles nähtuses on kokku saanud eesti rahvuse ühisiseloomu kõige halvemad küljed.
Karl Ernst von Baer täheldas juba 1814. aastal valminud doktoritöös, et eestlaste "põhilised iseloomujooned on laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu".
Vaimulik Roland Tõnisson kirjutab: „Paraku kehtib eestlaste suhtes ikka veel … Baeri tähelepanek, et endast vähemate vastu on nad kõrgilt halastamatud, ülemate vastu aga orjalikult pugejalikud. Kahjuks kinnitavad seda tõdemust meie tipp-poliitiku staatusesse tõusnud inimesed, kelle isikuomadused ei ole aga kuidagi „seisusele" järele jõudnud. … Vana Baeri tähelepanekud eestlaste endeemilistest (mingi haiguse pidev, ent mitte massiline esinemine ühes inimrühmas või geograafilises piirkonnas) iseärasustest ei ole kuhugi kadunud. Kardan ainult, et pugemine ja ülbe alandamine jäävad sellise poliitika viljelemise läbi kestma kauem kui eesti keel ja rahvas ise."
SAPTKi juhi Varro Vooglaiu sotsiaalmeedia postitus kõlab Baeri ja Tõnissoni hinnanguga kaasa: "Lühikokkuvõte mentaliteedist, mida viimasel ajal oleme valitsuse ja jõustruktuuride esituses näinud: Brüsseli ja Washingtoni ees lömitame, Moskvat kardame, aga oma oma kodanikud – vot neile näitame, raisk, kui nad kobisema hakkavad ja ei taha aru saada, kes siin riigis peremees on!"
Nagu kultuuriloost on tuntud piinlikult naeruväärsed tegelased, kes sakste ees koogutasid ja oma rahvast jälestasid, iseloomustab ka tänaseid kartelliparteilasi HUI funktsionääride, Brüsseli eurokomissšariaadi, "vana" Euroopa suurriikide nomenklatuuri ning Ameerikamaa vasakäärmuslaste fanaatiline kummardamine. Oma rahvasse suhtutakse "üllaste progressikirikuvürstide" kõrval kui (ideoloogilises) mustuses püheravasse seakarja, keda tuleb sundida uute seadustega kehtestatud ideoloogilise diktatuuri ja jõustruktuuride abiga tahtma õigeid asju.
Demokraatias peaks teooria järele käima asjad nii, et riigi etteotsa valitud inimesed täidavad rahva tahet, rahvas on kõrgeima võimu kandja ja nii edasi. Demokraatliku poliitiku mõttelaadi peaks olema sisse kodeeritud rahva tahtega arvestamine ja hea poliitik tunneb rahva meelsuse juba lõhna järele ära, sest see on tema eksistentsi sisu. Arukas poliitik otsib tasakaalu inimeste soovide ja päris elu võimaluste vahel, mitte ei "sõida teerulliga" ning seda Urr teab kelle käsu peale. Tänase Eesti valitsuse poliitikas pole ei "kõrgema võimu kandmist" ega tervet mõistust ja võimu on anastanud nürimeelsed kadakasaksad.
Kadakasakslus on vaimuhaigus, mis aja jooksul võtab üha uusi vorme. Viimasel "Vene ajal" ajal iseloomustas seda, et "saksa täpsusega täideti venelaste rumalaid korraldusi" ja taasiseseisvusajal on eurokomissšariaadi arutute käskude täitmisele lisandunud kadakaiharuse** sund.
Üheks kadakaiharate ettekäändeks, miks on vaja võtta vastu terve mõistuse vastaseid ja inimesi ahistavaid seaduseid on, et "Euroopa tahab". Päris sõpru iseloomustab meelekindlus ja julgus öelda oma sõbrale, juhul kui see on jalge alla võtnud põrgutee, et kuigi see võib olla sillutatud heade kavatustega, viib see ulgumise ja hamaste kiristamiseni. Samamoodi tõelised Euroopa (Liidu) sõbrad ei tõmba koera kombel iga eurokomissšariaadi luulu peale saba niutsudes jalge vahele, vaid annavad valju urinaga märku, et näiteks arbuusi moodi (pealt rohekarva, seest üdini kommunistlikud) rumalad rohekavad toovad kaasa kohutava häda ja viletsuse terve Euroopa jaoks.
Kadakasaksad võivad endast ise arvata mida iganes, näha ennast oma luuludes isegi "eliidina", kuid neis pole kübetki väärikust, nagu pole suurt "väärt" üks keskmine lita. Inimest austatakse siis kui ta ise endast lugu peab. "Armasta oma ligimest nagu iseennast"! Selle kogu moraalisüsteemi aluseks oleva reegli teine pool on sama tähtis kui esimene. Päris Euroopa armastus on võimalik ainult siis kui armastatakse Eestit, oma rahvast, oma kodumaad. Ehk kadasaksast lita-poliitik, kes Eestit ja kõike seonduvat jälestab, selle Euroopa armastus on ainult ebamoraalne omakasuline afäär.
Kadakasakslus muutub eriti piinlikuks puhul kui "tahan ka olla saks" tüübid käivad "päris" sakste juures kaebamas kui rumal on nende rahvas ja kuidas need "lõhuvad kõik ära". Selline käitumine on võrreldav igasuguse väärikuse minetanud alkohoolikust naisterahvaga, kes käib mööda linna kõrtse ja räägib kõigile, kes viitsivad kuulata, kui vastik on tema mees ja millised hälvikud on nende lapsed. Täpselt nii on käitunud K Kallas ja K Kaljulaid, nende vähematest progressikiriku vendadest-õdedest rääkimata. Korrates: kadakasakslus ongi vaimuhaigus.
Progressiusuliste lita-poliitikute nürimeelsus on Wuhani haiguse tingimustest seekord saanud avalikuks juba mõne kuuga. Normaalse poliitika eesmärgiks peaks olema ühiskonna entroopia vähendamine, püüdlemine antihapruse ja elastsuse poole, kuid kas keegi oskab osutada ühelegi "päikesetõusu" valitsuse otsusele, mis ei oleks ühiskonna pingeid suurendanud?
Juhmusele osutab seegi, et kui kadakaiharus on niigi inimest degradeeriv ja naeruvääristav nähtus, siis täna keerab sellele veel vindi peale ajuhaiguseks muutunud progressiusk. Ajuhaigus, mis sunnib poliitikuid tegema poliitilise enesetapumissiooni laadis otsuseid. Eestis pole ilmselt ühtegi täie mõistuse juures olevat inimest, kes leiaks, et laste ja naiste eriüksuslastega hirmutamine, sõnavabaduse otsas jalgadega trampimine ning vaba ajakirjanduse (kommunismiaja jäänukitega) rõhumine oleks kuidagi eesmärgipärane. Et sellest oleks ühiskonna jaoks rohkem kasu kui see teeb kurja. Ometigi on Kesk- ja Reformierakond kamikazelikult otsustanud läbi suruda nii ajakirjanduse kui sõnavabaduse ahistamise seadused. Nende seaduste juures võivad kaks tänast valitsusparteid paraku arvestada, et sama ajuhaiguse käes kannatavad nii Sotsiaaldemokraadid kui suur osa Isamaast.
"Jumaliku tuule" ("kamikaze" tõlge) moodi ja ajuhaigusele osutav otsus oli juba kartellierakondade kooseluseaduse läbisurumine. Süvenevale ajuhaigusele osutab asjaolu, et toonastest kogemustest pole mitte midagi õpitud ja ebainimlikult rumalate poliitikate jõustamisega jätkatakse tänaseni. Kui mõnele progressisuslisele ajuvaevuste käes kannatavale onkiloonile pole veel kohale jõudnud, siis just "tänu" kooseluseadusele on EKRE täna populaarsuselt teine parlamendipartei ja võrreldes suurte meediamajade üllitistega olematute vahenditega tehtavad Uued Uudised ning Objektiiv koguvad rohkem silmapaare kui korporatiivmeedia väljaanded.
Kolmandat pidi võib loomalikult öelda sedagi, et kartellierakondade kadakasaksad saavad täpselt aru, mida nad teevad ja millised on nende poolt maale toodud poliitikate tulemused, kuid nad peavad täitma käsku ning pealegi on neil endil hea olla. Mis tähendab kõige lihtsamalt öeldes seda, et tänu kartellierakondade aastakümnete pikkusele tegevusele on Eesti põhiseadusest saanud ainult topis-dokument, mille reaalne tähendus päev-päevalt kuhtub. Eesti inimesed võivad ju valimas käia, kuid otsuseid langetatakse nende eest kuskil mujal ja kohalikud kadakasakstest kartellipoliitikud on ainult käsku täitvad satraabid. EKRE oli korraks valitsuses sõõm värsket õhku ja paistis, et Eesti inimestel on võimalus rahvahääletusel "suurde" poliitikasse sõna sekka öelda, kuid igaüks näeb, mis juhtus. Sellist progressiusu moolokite teotamist ei saanud lubada ja nii korraldati jõustruktuuride piinlikul osalusel kartelliparteide elajalikkust palajastav võimupööre.
Lootes, et valimiste aususest on Eestis veel midagi järel, siis ajuhaiguse käes vaevlevale võimukartellile on võimalus koht kätte näidata juba eelolevatel kohalikel valimistel. Kohalikud omavalitsused on suurte kartelliparteide tagala. Iga kartelliparteidele, sorbiinhappele (E200) ja "arbuusidele" Tartus, Viljandis või Võrus, ükskõik millises KOV-is, antud hääl on hääl sõnavabaduse ja demokraatia vastu ning eurokomissšariaadi ja HUI ehitajate võõrvõimu põlistamise poolt.
* Nomenklatuur – sõna "eliit" ei saa kartellipoliitikute, olgu need kasvõi presidendid-peaministrid, kasutada. Eliit on midagi väärikat ja väärt olemine tuleb välja teenida. Eesti rahva ja riigi vastaseid poliitikaid jõustav poliitkartell liigub väärikusest üha kaugemale.
** Kadakaihar – tegemist on konservatiivse vastu-uuskeele määratlusega progressiusuliste inimeste kohta, kes HUI isandate käsul neelavad alla LKGB ideoloogia "uue inimese, uue ühiskonna" ehitamise projekti. Kadakaiharuse sissesöötmiseks kasutatakse libestina näiteks manipuleerimist "uute" inimõiguste normidega, nagu "viisakus" ja "väärikus".