Minu riik, mille sünnile olen kaasa elanud, mille arengusse üritanud oma panuse anda, on muutunud aktsiaseltsiks, mida juhivad aktsionärid ja aktsiate kontrollpakk on välismaiste investorite käes. Eesti inimene – sa pead ise selles olukorras enda eest hoolt kandma. Saa lapsi ja loobu abortidest, sest paratamatult tuleb aeg, mil Euroopa riikide infrastruktuur laguneb ja sinu garantiiks elus hakkama saada ja ülepea, ellu jääda, on perekond ja sugulased. Sa ei saa enam loota poliitikute peale.
Ma ei ole kunagi olnud sõjanduse asjatundja. Isegi „kuulsusrikas" Nõukogude Armee, kus igatmasti tuld ja väävlit "purtskavat" kraami oli ülikülluses, ei suutnud minus äratada armastust relvade vastu. Mul ei ole väepealiku geene, kuigi üks minu vanaisadest oli viimase suure sõja ajal allohvitser Wehrmachtis, isa kasuisa „rebasekutsikas", ning emapoolne vanaisa, Venemaa soomlane, pidi lausa seitse aastat punaarmeelast kehastama. Seda tagalateenistuses kui kahtlane element oma rahvuse tõttu. Koguni kindral Tõnisson on mu kauge sugulane, aga ta on ikka väga kauge.
Hiljem olin ometigi seotud seitse aastat Eesti Kaitseväega, ent seal olin ma erialaohvitserina, kaitseväevaimulikuna, ja arvan, et just nimelt sellisena oli minust ka kasu. Mulle meeldis fakt, et olin tunnistajaks nõukogude võimu kokkukukkumisele, Eesti Vabariigi ning Kaitseväe taasiseseisvumisele ja võisin kanda oma kõrre ühisesse, taasehitatavasse pessa. Eesti Kaitseväes oli eripalgelisi tegelasi. Suur ports endisi Nõukogude Armee politrukke, lühi- ja täiendkursuseid lõpetanud nooremohvitsere ja USA, Soome, Rootsi ja Saksa sõjakoolidest tulnuid. Nii mõnegi mehe kohta öeldi sel ajal hoopis, et ta sattus Kaitseväkke juhuslikult, kui kütus traktoris otsa lõppes ja korraga midagi targemat teha ei olnud. Aga selliseid inimesi ei olnud just väga palju.
Sain nende aastate jooksul (ja ka hiljuti reservväelasena) näha paljusid noori, pühendunud mehi, kellel sõjamehe olemus oli sündimisel sisse kodeeritud. Sinna ei ole midagi parata – mõni on andekas muusikas, teine kunstis, kolmas spordis, neljandal on mitmeid andeid. Ja meie hulgas on ka inimesi, kellel on soodumust olla sõjaväelane. See on nii looduse poolt seatud ja nii kaua, kuni kestab see maailm, kus ühed inimesed himustavad teiste maad, vara ja vabadust, peab olema valmis sellistele vastu näppe andma. No, tegelikult, peab vastus olema piisavalt adekvaatne, eks ole. Vahel tuleb ka natuke kõrgemale sihtida. Ja Eesti Kaitsevägi oskab. Olen selles veendunud kui paadunud tsivilistina, hobikorras hiljuti paar korda õppustele kutsutuna nägin endast kakskümmend-kolmkümmend aastaid nooremaid mehi-naisi tegemas olulist riigikaitsetööd. Nad on sellesse panustanud palju oma aega, oskusi ja teinud ohvreid pere-elu arvelt.
Kunagi pöördus Siddharta Gautama poole keegi India hulgalistest vürstidest suure murega – naaber tahab kallale tungida ja anastada tema maa. Aga tema ise ei sooviks üldse sõdida, vaid pigem tegeleks kaunite kunstidega, mediteeriks veevulina saatel jõe ääres ja muud sarnast. Mida ta tegema peaks?
Siddharta, ehk Buddha, vastas talle kirjaga, milles öeldi umbes nii: „Kui sinu vaenlane tahab sind anastada, siis saada talle kiri, milles selgitad, et see ei ole hea või aumehelik mõte. Kui ta jätkab valmistusi rünnakuks, siis saada talle teine kiri. Kui ta ei võta mõistust pähe, kutsu oma sõjavägi kokku ja näita, et sa võid talle vastu hakata. Kui ta ikka tuleb sulle peale, katsu ta sõjavägi ümber piirata ja vangi võtta. Kui ta aga kuidagi ei taltu, siis purusta tema sõjavägi, sest sa oled vürst ja sa oled kohustatud kaitsma oma inimesi ja oma maad."
Sellest vürstist võib aru saada. Ta oli kõrgemate, loovate jõudude poolt lastud sündida siia ilma vürstiks. Ta oli sündides saanud kohustused, mis ei pruukinud talle meeldida, ent ta oli sunnitud neid praktikas täitma.
Hoopis teine on lugu siis kui keegi on endale võimu anastanud, lüües oma koalitsioonipartneritele noa selga öösel, salaja. Võim on tugevaim narkootikum ja kes seda korra maitsnud, ei saa enam sellest iialgi lahti. Võõrutust võimust ei ole olemas. Nagu narkomaan petab, valetab, varastab ja tapab oma allakäigu viimastel astmetel selleks, et saada endale doosi jaoks raha, nii ollakse ka võimu nimel valmis tegema kõike alatut, peaasi, et saada võimule. Narkomaanile, kellele kiirabi on teinud „kaifi" ja üledoosi minemapeletamiseks kainestava süsti, on meedik kõige hullem vaenlane. Kes on vaenlane poliitiku jaoks…? Kui öeldakse, et poliitikas ei ole sõpru, vaid on koalitsioonipartnerid, siis ei ole ka vaenlasi. Kui aga inimene ei eralda enda ümber olijaid ükskõikselt ei sõpradeks ega vaenlasteks, on ta emotsionaalselt surnud. Ja ta on surnud ka kõigele muule, peale omakasu ja võimu.
Poliitikule on kõige tähtsam asi maailmas saada valituks, Ja seejärel tagasivalituks. Ja seejärel taas saada tagasivalituks. Kõik muu tuleb kaugel taga. Selleks, et saada valituks, lubab poliitik pea kõigile pea kõike. Tänu sellistele inimestele on paljudes Lääne maades kaotatud ajateenistus, on legaliseeritud narkootikumid, abordid, zoofiilide bordellid, alandatakse või kaotatakse seksuaalse läbikäimise vanusepiirid ja on jõutud nekrofiilide inimõigusteni. Võib ju vaielda või ka lausa naerda, et kas tasub seda kõike nimetada ühes lauses, ent minu vastus on kindel – võib ja lausa peab, sest see kõik on omavahel seotud.
Ja see kõik on alles eelmäng.
Eesti poliitikaelu on muutunud hämmastava kiirusega lömitavaks limukaks, kes lipitseb orjalikult nende ees, keda ta kardab või kellest kasu võib olla. Eesti poliitiline „olümpos" on halastamatu nende suhtes, kes temast sõltuvad, kelle mannerguid ta vapralt mõlki lööb ja keda ta halastamatult aluspüksteni paljaks koorib. Ma ei taha end korrata, ent pean jälle kord tsiteerima vana, ent mitte nii väga head Karl Ernst von Baeri: „Paraku kehtib eestlaste suhtes ikka veel … Baeri tähelepanek, et endast vähemate vastu on nad kõrgilt halastamatud, ülemate vastu aga orjalikult pugejalikud. Kahjuks kinnitavad seda tõdemust meie tipp-poliitiku staatusesse jõudnud inimesed, kelle isikuomadused ei ole aga kuidagi „seisusele" järele jõudnud. Täites parlamendihoone oma labase sarkasmi ja poliitilise trendi ees lömitamisega ei tee nad au oma valijatelegi … Vana Baeri tähelepanekud eestlaste endeemilistest (mingi haiguse pidev, ent mitte massiline esinemine ühes inimrühmas või geograafilises piirkonnas) iseärasustest ei ole kuhugi kadunud. Kardan ainult, et pugemine ja ülbe alandamine jäävad sellise poliitika viljelemise läbi kestma kauem kui eesti keel ja rahvas ise." Ning jah – just sellest ma tahtsingi täna rääkida.
Hea lugeja on kindlast kuulnud ütlust, et kui lambakarja juhib lõvi, saavad lambad tugevaks. Kui lõvisid pannakse juhtima lammas, on kõik läbi. Täna, aastal 2021, pean mina, Eesti Vabariigi kodanik, häbiga tõdema, et minu riik, mille sünnile olen kaasa elanud, mille arengusse üritanud oma panuse anda, on muutunud aktsiaseltsiks, mida juhivad aktsionärid ja aktsiate kontrollpakk on välismaiste investorite käes. Vürst (või siis vürstitar) ja tema kaaskondlased, kes on teinud kõik selleks, et saada võimule ja püsida võimul, on hästi kalkuleerivad inimesed. Nad on oskajad välja arvestama, kelle ees kui palju peab koogutama, et praegused (ja ehk ka tulevased) omanikud rahul oleksid. Võimust (küll piiratud ja peremehe käest näpuotsaga saadust, ent siiski võimust) tulenevat suurusehullustust ja lipitsejale omast frustratsiooni elavad nad välja oma kodanike peal, kelle suukorvistamiseks tehakse üha suuremaid pingutusi, rüütades diktatuuriihalust ligimesearmastuse loosungitega, nagu seda varemgi on tehtud. Euroopa Taasterahastu tähendab süvenevat võlaorjust rahva jaoks, võlaorjuse poolt hääletanutel ei ole aga sellest ei sooja ega külma. Nemad on oma kraapsud peremehe ees teinud ja saavad ehk ka põsele patsutatud. Poliitikud ju ei vastuta oma otsuste eest.
Hämaratel aegadel, kakskümmend aastat tagasi, kui Eesti oli NATO-ga litumise lõppfaasis, hakati "poliitolümposel" rääkima sellest, et Eesti roll NATO-s saab olema autojuhtide tootmine allanssi jaoks ja meditsiiniteenuste pakkumine. Muud ei olevat Eestile vaja ja midagi paremat ei suutvat Eesti ka Euroopale pakkuda. Seda räägiti tõsiselt. Nagu ka seda, et Eesti Kaitsevägi ei või olla repressiivorgan, vaid peab noorele mehele, või ka naisele, pakkuma riigkaitsealast teenust, ehk siis rahuldama noore kodaniku kaitsealaseid vajadusi – juhul, kui need üldse tekivad. Samal ajal kajas ka Eesti kaitseväelaste seas osade Eesti poliitikute poolt meiegi maile imporditud irvitamine Ungari üle, kes soovis NATO liikmena säilitada oma lennuväe. Seda ei olevat vaja, sest "lennuväeteenust" tarnivat allianss. Hämmastusega pidin nägema, kuidas paljud muidu eneseteadlikud ja ka veidi kõrgi pilguga ohvitserid koogutasid eelpoolnimetatule kaasa. Minule teadamata põhjustel jäid need jutud toona õnneks vaid juttudeks. Täna, aastal 2021, ei oleks ma enam selles kindel, sest Eesti poliitiliseks agendaks näib olevat "Mida peremees käsib?"
Tõesti – lammaste juhtumisel transformeeruvad ka need, kes end lõvideks peavad. Oudekki Loone põselepatsutus Eesti Kaitseväele mundripeitmise eest on võrdne Moskva poolt läkitatud emissari Andrei Ždanovi kiitusele selle eest, et Kaitseliit oma relvad nobedalt 1940.a. suvel ära andis. Eesti Vabariigi valitsuse korraldusel. Ja vahetult enne seda oli Eesti Vabariigi valitsuse tasemel oldud rahul oma mõistlikusega, millega säilitati sõbralikud suhted idanaabriga. Erinevalt Soomest, kes oma rumaluses oli 1939.a. sügisel näidanud üles kitsarinnalist jonnakust, ega olnud arvestanud ajastu väljakutsete ja uude perspektiividega.
Eestist on tänaseks saanud aktsiaselts, mida veel harjumusest nimetatakse Eesti Vabariigiks. Eesti Vabariik on muutunud kasumlikkust taotlevaks ettevõtteks, milles valitutele on määratud roll olla küna juures, ülejäänud võivad määratud distantsilt vaadata koertega ja eriüksuslastega valvatud küna ümber sebijate parastavalt võbelevaid kannikaid.
„Mida teha?" Eesti inimestel ei ole kellelegi saata kirja, nagu oli võimalus eelpool nimetatud India vürstil. Ega seda ole vajagi. Eesti inimene – vastus oled sina ise. Sa pead ise selles olukorras enda eest hoolt kandma. Saa lapsi ja loobu abortidest, sest paratamatult tuleb aeg, mil Euroopa riikide infrastruktuur laguneb ja sinu garantiiks elus hakkama saada ja ülepea, ellu jääda, on perekond ja sugulased. Sa ei saa loota poliitikute peale, kes võdisevad saamahimus ja orjalikus kuulekuses tugevamate eest, sest need võivad koha küna juures üles öelda. Sa ei saa loota poliitikute peale, kes ohverdavad selle nomenklatuurse pajuki säilitamise nimel oma maa ja rahva tuleviku.
„Mida teha?" Mitte karta neid, kes võivad hukata sinu keha, aga ei või midagi teha hingele. Ega nad teegi, kui sa ise ei lase.