Kui ühisparteilased oleks lihtsalt korrumpeerunud põrsavestid, siis võiks seda niivõrd-kuivõrd mõista. Paraku on ühispartei poliitika näol siiski tegemist sihikindla ja plaanikohase kurjusega, nendib Karol Kallas.
"Liberaalne demokraatia" ei ole demokraatia, vaid ainult suur vaatemäng. Mida suurema võimuga on tegemist, seda suurem on vaatemäng. "Tavalisel inimesel" pole võimu, eriti suure võimu osas, võimalik langetada teadlikke otsuseid või kujundada tõigapõhiseid vaateid, sest võimu algandmed on hoolikalt varjatud saladus. Sealhulgas on üheks tõhusamaks võimu lähtekoodi varjamise lahenduseks propaganda. Näiteks lahendused, mida teoorias nimetatakse "allika mürgitamiseks", "tsooni üleujutamiseks" ja "müratsensuuriks". Kõigi kolme eest kannavad hoolt korporatistlik meedia, riigiintellektuaalid, stratkommarid ja VVO-tööstuse "eksperdid".
Kaasaegne lääne "liberaalne demokraatia" sarnaneb sisult Mussolini Terza Viaga ja süsteemi täpsem nimetus on korporatism. Aristoteles määratles sama algupäraga võimulahendust oligarhiana. Nimetatud uusfašistlikku – või glotsistlikku – süsteemi juhib iseennast universumi kuningateks pidavate inimeste nõukogu ja levinud käsitlustes nimetatakse seda ettevõtet Üheks Maailmaks. Ühe Maailma eesmärgiks on Hea Uus Ilm (HUI) ehk uus maailmakord.
Kõigi suure võimu maitse suhu saanud inimeste eesmärgiks on supervõim ja Ühe Maailma direktorid pole siinkohal erandiks.
Nii Esimese- kui Teise Maailmasõja vaenupooli mahitasid ühed ja samad inimesed. Samuti mahitasid kõikvõimalikel viisidel need isikud Venemaa sotsiaaldemokraatide Suurt Oktoobrirevolutsiooni ja orjatööjõu ja genotsiidi toel toime pandud NSVL-i industrialiseerimist. Euroopa Liit on Ameerika Ühendriikide süvariigi projekt. CIA projekt oli samuti Solidaardsus. Laulev revolutsioon oli suuremas osas aus rahva tahte väljendus, aga samuti õnnestunud värviline revolutsioon.
Teise Maailmasõja järgne ajalugu pole päris see, mida koolis õpetatakse
Gilbert Keith Chesterton arvas 1930. aastal ilmunud raamatus "Mida ma nägin Ameerikas" maailma arengute kohta:
"See võib lõppeda enamlusega. Palju tõenäolisemalt lõpeb see lömitava riigiga (servile state). Tõesti, need kaks asja [Ameerika Ühendriigid ja NSVL] pole teineteisest nii erinevad kui arvatakse ja iga päevaga jääb erinevusi vähemaks. Enamlased (bolševikud) juba kutsusid kapitalistid appi suruma maha vabade talupoegade vastupanu. Kapitalistid hakkavad üpris tõenäoliselt kutsuma sõlmitavat kompromissi kas sotsiaalreformideks või isegi sotsialismiks, mille puhtaks pesemise eesmärgil kutsutakse appi ametiühingute juhid.
Üleilmastujatel (globalistidel), kes on Idas kommunistid, pole eriti raske teha kaupa kapitalistidest üleilmastujatega läänes. Lääne üleilmastujad on valmis tunnistama nominaalset sotsialismi. Ida üleilmastujad juba tunnistasid, et nende sotsialism kujutab sotsialismi ainult nime poolest. See oli enamlaste juht [Lenin] ise, kes ütles: "Venemaa on taas kapitalistlik riik."
Kuid kes iganes sõlmib niisuguse kokkuleppe ja milline iganes saab olema selle täpne iseloom, jääb selle sisuks orjameelsus. See on truualamlik ainsas mõistuspärases ja usaldusväärses mõistes, mis kujutab kokkulepet, mille järele tagatakse inimeste massile katus pea kohal ja elatis, mille eest nood peavad alluma seadusele, mis kohustab neid rügama. Loomulikult ei kutsuta seda moodustist lömitavaks riigiks. Väga tõenäoliselt nimetatakse seda sotsialistlikuks riigiks."
Arthur Kenneth Chesterton (Gilbert Keith Chestertoni ja tema vanaisa olid vennad) kirjutas (lk 151) 1965. aastal ajaloofilosoofilises teoses "Uued ebaõnnelikud isandad":
"Tõesti, kui Prantsusmaa president [Charles de Gaulle] visandas enda Euroopa Föderatsiooni skeemi, mis ulatuks Atlandi ookeanist Uuraliteni; paistab, et koos sellega ütles ta avalikult lahti rahvusriigi ideest. Kas see pole mitte märkimisväärne, kuidas kõik teed, ükskõik kuskohast need algavad, viivad järk-järgulise arengu kaudu Ühe Maailmani?"
Ta jätkab (lk 152):
"Käesoleva raamatu esimeses peatükis viidati haletsusväärsele Suurbritannia moraali allakäigule. Järgnevates peatükkides kirjeldati kuidas närused poliitikud, kelle kätte usaldati võim riigi eest hoole kandmiseks, hävitavad Briti iseseisvust. Need on teemad, mida peab siinkohal edasi arendama, et näha üleüldist kava, mille eesmärgiks on kõigi Briti väärtuste hävitamine, ühiskonna relvitustamine ja eidestamine (emaskuleerimine) maani, et britid poleks võimelised ennast kaitsma kommunismi pealetungi vastu. Arengute eest kui see allutab omale Briti inimesed koos ülejäänud inimkonnaga ja teeb neist Ühe Maailma riigi türannia orjad."
A. K. Chestertoni hinnangul oli toona Ühe Maailma propaganda kasvulavaks ja selle ideoloogia peamiseks levitajaks VVO-tööstuse üks esimesi ning tänaseni üks võimsamaid vabrikuid Chatham House.
Peatükis "Kahtlased eesmärgid" jätkab riigitegelane:
"Ma kinnitan alandlikult, et kõik, mis on kirjas köesoleva raamatu lehekülgedel, tõestab vandenõu olemasolu, mille eesmärgiks on traditsioonilise läänemaailma hävitamine. Mis omakorda on ainult eelmäng inimeste juhtimisele lambaaedikutesse, mida juhib Ühe Maailma türannia.
Kui mõni jurist peaks arvama, et otseselt selliseid tõestusmaterjale ei ole, siis ma vastan neile, et sellist väidet tõestavaid allikaid on esitatud küllaldasel hulgal, millest mõned on kaudsed (circumstantial evidence) ja teised otsesed ning ühtede ja samade poliitikate kehtestamist on võimalik jälgida ühes riigis teise järel. Mille eesmärk on sama ja ükski täie mõistuse juures olev inimene ei saa väita, et sündmuste ahela taga pole mingisugust kava ning kõik on juhuslik. Kui nii suure vandenõu idee tundub naeruväärsena, siis pole see üldse nii naeruväärne kui eeldus, et [Teise] Maailmasõja järgne maailma ümberkujundamine leidis aset ainult tänu süütute asjaolude kokkulangemisele."
Chestertonide väidete teemal peab loomulikult aru pidama ja heas tahtes küsimuste esitamine on nii inimõigus kui kõigi päris teadmiste allikas ehk teaduslik meetod.
Tõe kriteeriumiks on praktika
Kuid tõe kriteeriumiks on praktika ja 1960-ndatel üle lääne veerenud seksi- ning "õiguste" revolutsiooni(de)l on ühiskondadele üheselt ja ainult katastroofilised järelmid.
Lääneriikide rohepööret pole võimalik kirjeldada muul viisil kui inimvihkajaliku ja idiootliku, süstemaatilise lääne hävitamise projektina.
Covidi aega, kus kõik teadlased unustasid teadusliku meetodi, inimõiguslased inimõigused, poliitikud demokraatia alused ja arstid meditsiinieetika, pole võimalik seletada muul viisil kui vanenõuna. Isegi muidu nii jutukad semiootikud, milline valdkond peaks Eestis olema midagi rahvusspordi laadset, ei julgenud kobiseda maskikandmise teemal.
Täpselt samasugust kõigi põhimõtete, alusväärtuste, alustõdede ja -kunstide käsu peale unustamist võib täna jälgida Ukraina sõja massiformatsioonis. Sõjakunsti esimene tõde on "tunne iseennast ja oma vaenlast". Ukraina sõja puhul, kui vaadata saavutusi, on sellised teadmised nullis. Kuigi Ameerika Ühendriikidel üksikult ja NATO-l üldiselt peaks olema maailma võimekam sõjalise taiplikkuse – olukorrateadlikkuse – aparaat. Suurtel riikidel on paraku julgeolekuhuvid ja mõjupiirkonnad. Samamoodi kui Ameerika Ühendriikide mõjupiirkonnaks on Kanada ja Mehhiko, on Venemaa jaoks põhimõtteline mõjuküsimus Ukraina. Ukraina NATO-sse vastuvõtmise kava oleks võib-olla olnud õigustatud juhul kui NATO/lääs oleks olnud valmis selle nimel "lõpuni minema", aga ei olnud ja … ergo, kas tegemist on mittetarga sõjaga või sõjaga, mida ei peeta Ukraina eest, vaid ainult Venemaa ja Euroopa nõrgestamise nimel? Esimese- ja Teise maailmasõja praktika osutavad pigem viimasele.
Politoloogid ja diplomaadid on unustanud ära rahvusvaheliste suhete alused ja retsiprooksuse põhimõtte ning peksavad päevast-päeva korporatistlikus meedias "liberaalse maailmakorra", ainult "kollektiivse lääne" süvariigi huvidega arvestava "rahvusvahelise õiguse", "õiglase rahu" ja muu sarnase teemal segast. Mis vastab päris elule heal juhul ääri-veeri ja tinglikult.
Ajaloolased kirjeldavad Venemaa sündmuseid moel, nagu ajalugu, selle mustreid ja homset päeva poleks olemas.
Poliitikute hulgas käib Ukraina sõja teemal moraalitsemise olümpia auhinnale, kes suudab seda teha kõige nürimeelsemal ja reaalsust eitavamal moel. Sanktsioonide eesmärgiks peaks vist olema vaenlasele kahju tekitamine. Euroopa puhul on kõik vastupidi.
Kõige tipuks on suur asendamine. Prantsusmaast ja Ühenduningriigist ähvardavad saada esimesed islamistlikud, või Hiina Rahvavabariigi ning Põhja-Korea sarnased kommunistlikud, tuumariigid.
Kui poliitik pahmast tallates midagi endale ahmab ja mõni lähedane võib saada kasuliku lepingu ehk hea töökoha, siis on see niivõrd-kuivõrd inimlik ning arusaadav. Suur asendamine, "õigused", rohepööre, Covid ja Ukraina sõda osutavad üheselt puhtale ning sihikindlale Ühe Maailma kurjusele. Mida jõustab korporatistlik ühispartei ja paraku selle valijad. Keda, võib-olla, õigustab pisut nende teadmatus ja süsteemi ajupesu.
Teema, et "vene hinge" on sisse programmeeritud impeerium, Venemaa on veel maailmas suur jõud ja ühel hetkel tuleb Eestile nagunii kallale, on teine väga suure ulatusega eksistentsiaalne teema. Mille vastu aitab mõistuspärane poliitika ja poliitikud, kes oma inimesi ei vihka. Iseenda tundmine ja enda silmist palkide kõrvaldamine. Kindlasti mitte tänase ühispartei poliitika, mis tekitab arusaajates ahastust ja sellega ühemeelsetes ohvrites tunnetuslikku ebakõla.