Kaader filmist "1984". Kui ei soovita, et Eestit tabaks orwelliaanlik ebainimlik düstoopia, tuleb alustada kohalikest omavalitsustest ja seal normaalsete inimeste poolt hääletamisest. Pilt: YouTube'i ekraanitõmmis

See on hullumeelne müüt, nagu kartelliparteid ajaksid kohalikes omavalitsustes ühte ja riigikogus teist asja. Kes hääletab KOV-valimistel Tartus, Viljandis või Pärnus Reformierakonna või Keskerakonna poolt, hääletab sõnavabaduse lämmatamise, politseiriigi, Eesti iseseisvuse loovutamise ja lokkava korruptsiooni poolt. Omavalitsused on kartelliparteide tagala ja mida tugevam see on, seda pöörasemat käitumist Kaja Kallas ja Tanel Kiik omale lubavad, arvab Karol Kallas.

Esmalt selgitus: allolev jutt on kohalikest omavalitsustest ja Eestis võimu võtnud režiimist, allakirjutanu elab Pärnus ning selle tõttu tuleb palju juttu Pärnust pärit poliitikutest. Samas iga lugeja saab Andrei Korobeiniku või Toomas Kivimäe nime asendada oma omavalitsuse kartelliparteide tipppoliitikutega. Olgu siinkohal korratud, et kartelliparteid on Keskerakond, Reformerakond, Sotsiaaldemokraadid ja Isamaa. Viimane on viimasel ajal kohati teinud küll õigeid häälitsusi, kuid mitte piisavalt, et kartelli august päris välja ronida. Sorbiinhape (E200) on kartelliparteid 2.0 – kas keegi oskab nimetada, mis on selle ja kartelliaprteide poliitkal vahet? Kui, siis ehk ainult pime ja varjamatu Eesti ning eestlaste vastu suunatud viha.

2021. aasta algas kaporatuuri toel toimunud võimupöördega. Reetlikkus kui selline pole Eesti peavoolupoliitikas midagi uut ja samamoodi ei üllata ilmselt enam kedagi, et nomenklatuur armastab kommunistliku Hiina tüüpi “juhitud” demokraatiat. Valitsuse vahetusega sai avalikuks kartelliparteide hirm loomuliku demokraatia ja normaalsete Eesti inimeste ees.

Keskerakonna ja Reformierakonna nürimeelne teerull võib ajada ahastuse peale kõige rõõmsameelsemale inimeselegi ja lootusetuse tunne on vasakäärmusliku eurokomissšariaadi nürimeelsete satraapide režiimi tingimustes kerge tekkima.

Kuid kõik ei ole loodetavasti veel kadunud!

Tulemas on kohalike volikogude valimised.

Kartelliparteid on inimeste teadvusesse istutanud müüdi, et Toompeal tehtav poliitika on üks asi ja kohalikul tasandil ajavad kõik toredad sortsid, oravad ja ninasarvikud mingit kohalikku “oma” asja, mis on sotsiaaldemokraatide, Reformierakonna ja Keskerakonna “suurest” poliitikast mingil põhjusel lahus.

Selline arusaamine on luul! Pärnu – või mis iganes omavalitsuse – sortsid, ninasarvikud ja oravad on suurte kartelliparteide tagala ja mida tugevam nende tagala on, seda tugevamad on nimetatud parteid ka riigis. Pärnu või Tartu keskerakondlased ei aja Pärnu või Tartu huvides mingit “oma asja”, see on täpselt samasuguse korrumpeerunud partei enese kehtestamine, nagu seda on Jüri Ratas ja Keskerakond tervikuna.

Olgu siinkohal tehtud selgeks, et kes valib Korobeinikku – või millist keskerakondlast iganes – valib ebaloomuliku paaritumispropaganda lasteaedades, alaealiste soomuutmise ja vanurite ning paljulapseliste perekondade arvelt igasuguste omatuba-feministeerium-sarnaste inimväärlaste* elustiili-vabaühenduste mahitamise kiigeministeeriumi poolt. 

Või võtame selle hirmsa Hiina jama. Põhimõtteliselt hakkas juba 2020. aasta sügiseks teadlastele saama selgeks, et ühiskondade kinni panemisest on rohkem kahju kui tolku. Kui, siis see tolk on nii vähene, et ei maanda mitte kuidagi neid korvamatuid kahjusid, mida toob riigile kaasa majanduse ja koolide sulgemine. Aga ometigi otsustas Eesti valitsus Keskerakonna valduses oleva Sotsiaalministeeriumi ärgitusel nendega jätkata, sest ilmselt muidu ei saa kui Suur Lähtestamine** tuleb ära teha. 

Elik võtame Reformierakonna. Oravad on nii Eesti kui Pärnu ja Tartu majandusse ning linnaellu ennast nii sisse närinud, et kui soovitakse mingitki kvalitatiivset hüpet, peaks iga mõistlik inime hoidma neist nii kaugele kui vähegi võimalik. Inimesed võiks olla mitte nii rumalad, et arvaksid, et kohalikud oravad suudaksid oma rattast välja ronida ning midagigi teistmoodi tegema hakata. Toomas Kivimäe, Jüri Jaansoni ja Annely Akkermanni poolt hääletamine tähendab leppimist politseiriigi ja naiste ning laste verekoertega ähvardamisega. Leppimist vaba ajakirjandust, Pipi Pikksukka, Huckleberry Finni ja demokraatiat ning sõnavabadust keelustava vihakõneseaduse ja islamistliku Lähis-Ida ning Aafrika Euroopasse ümberkolimisega. 

Üsna julgelt võib väita, et see, mis meeldib Reformierakonnale, sellega on nõus ka Keskerakond ja selle, mida korraldab kiigeministeerium, kiidavad heaks ka Kivimägi ning Urmas Klaas (või Urmas Sule).

Eesti Vabariigi kõige kõrgemast tipust on kostnud häälitsused, et “see, mis meid on siia toonud, enam edasi meid ei vii”.

Täpselt!

Kartelliparteidega läheb elu ainult koledamaks, normaalseid vabadusi piiratakse arulageda eurošariaadi tingimustes üha rohkem ja Eesti kaotab Renew Europe (Kesk-ja Reformierakonna ühisfraktsioon Europarlamendis) valitsuse all lõplikult oma iseseisvuse. Sada protsenti võib kindel olla, et sama soovivad Sotsiaaldemokraadid ja nende sorbiinhappest kloon. 

Kui kellelegi ei meeldi kodanikuvabaduste otsas jalgupidi trampimine ja riikliku iseseisvuse ära andmine, siis põhimõtteliselt pole valimistel – mis jaanuarikuise riigipöörde järel on normaalsetele inimestele sisuliselt ainukene järele jäetud võimalus oma hääl kuuldavale tuua – hääletamiseks väga palju võimalusi. Status quo on mingil ajal tore, kuid tänastes poliitilistes tingimustes võib seda vabalt nimetada inimsuse vastaseks kuriteoks. Eks kõigs parteides ole “igasuguseid” inimesi ja kui üks partei tahab saada massiparteiks, siis paratamatult jõuabki sinna “erinevaid” poliitikuid, kuid päris hea algus on valida painava kartellipoliitika vastu ja pisutki arukama jõu poolt.

Kui valitakse Aadu Musta või Yoko Alenderi poolt, siis antakse hääl politseiriigi, politikaanluse ja moraalse laostumise poolt. Marko Šorin ongi väga kena inimene ja Korobeinik võib olla popp ning noortepärane aga kui nende heakskiidul viiakse ellu ebainimlikku poliitikat, siis ei õigusta nende poolt hääletamist mitte miski. Või kui Keskerakond on valmis välisjõudude käsu peale reetma oma valitsuspartnerid, siis kas keegi loodab, et nad kaitsevad Eesti ja eesti inimeste huve või peavad kinni valijatele antud lubadustest? Vaadatagu Kallast ja Kiike – nende jaoks pole kunagi olnud tähtis, mida kirjutatakse Eesti põhiseaduses või seadustes, vaid ainult see, milline on eurokomissšariaadi elajalik agenda.

Kui valitakse Sotsiaaldemokraate, Kesk- ja Reformierakonda, valitakse laste soomuutmine, hariduse asemel laste ajupesu, rahvatervisetööstuse ebateadusliku põlisterrori ja Suure lähtestamise poolt.

*Need MTÜ tööstuse üksused kes nimetavad ennast täna “inimõiguslasteks” on inimõiguste nime all päris inimõigused nii ära väärastanud, et neid saab määratleda ainult “inimväärlastena”.

** Suure lähtestamise kohta on põhjaliku kolmeosalise ülevaate avaldanud Makroskoop: ““Suur lähtestamine” kui vabaduse lõppmäng