Asudes kirjutama käesolevat mõtteavaldust erakooliseaduse planeeritava muutmise teemal tundsin, et selles küsimuses on juba nii palju erinevaid argumente ja arvamusi vahetatud, et vaevalt keegi enam suudab midagi uut öelda või kirjutada. See on tingitud jõuetusest, mis tekib, kui saad aru, et oled koera rollis, kelle haukumine ei mõjuta kuidagi karavani vääramatut liikumist. Julgustab ainult see, et haukuvate koerte kari on erakoolide rahastamise küsimuses muutunud üsna suureks.
Neid, kes on haridus- ja teadusministeeriumi poolt esitatud erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu sellise sõnastuse ja kogu muutmispõhimõtte vastu, on ühiskonnas päris palju. Oma kriitilised seisukohad on eelnõu kohta avaldanud erakoolide pidajaid ühendavad erinevad katusorganisatsioonid, Eesti Kirikute Nõukogu ja ka käesoleva artikli autor. Seaduse eelnõu sai kooskõlastusringis ka erinevatelt ministeeriumitelt terve rea kriitilisi märkusi ning justiitsministeerium jättis eelnõu kooskõlastamata. Seaduse rakendamise liiga varajase tähtaja osas, mis ei anna erakoolidele töö ümberkorraldamiseks piisavat üleminekuaega, on oma kahtleva seisukoha esitanud ka õiguskantsler Ülle Madise.
Püüdes kogu teemat pisut laiema pilguga haarata jääb mulje, et haridus- ja teadusministeeriumil ei ole muud soovi kui veeretada erakoolide toetamise küsimus võimalikult kiiresti riigi kaelast ära omavalitsuste kaela. See selgus, kui riigikohus langetas kehtivale seadusele toetudes otsuse, mille kohaselt peab erakoolidele tegevustoetust andma omavalitsus, kuid raha selleks peab tulema riigieelarvest. Et vabaneda riigieelarvest raha eraldamisest, asus ministeerium kiiresti seadust muutma ning soovib juba järgmisest õppeaastast pühkida oma käed erakoolidele tegevustoetuse maksmisest puhtaks. Erakoolide toetamine muutub eelnõu kohaselt edaspidi omavalitsuse jaoks vabatahtlikuks. Seaduse muudatuse jõustumise järel ei pea haridus- ja teadusminister ega ka keegi teine ministeeriumi ametnikest enam erakoolidega tüdimuseni vaidlema, sest see tegevustoetuste pall saab nõtke seadusemuudatusega visatud omavalitsuste mänguplatsile. Las vaidlevad seal külaväljakul omavahel!
Erakoolide tegevuskulude katmises osalemine hakkab sõltuma erakondade või valimisliitude programmilistest lubadustest või poliitiliste mõjuisikute subjektiivsest tahtest ning isiklikust sümpaatiast-antipaatiast erakooli või temaga seotud isikute vastu.
Nõnda põlistatakse seaduse uue sõnastusega omavalitsuse vabadus tegevuskulude katmises osalemisel või mitteosalemisel ning antakse erakoolide tegevuse toetamine poliitiliste otsuste ja tuulte meelevalda. Erakoolide tegevuskulude katmises osalemine hakkab sõltuma erakondade või valimisliitude programmilistest lubadustest või poliitiliste mõjuisikute subjektiivsest tahtest ning isiklikust sümpaatiast-antipaatiast erakooli või temaga seotud isikute vastu. Nõnda võib omavalitsust juhtiva koalitsiooni vahetumine tuua kaasa senise toetamisotsuse ootamatu muutmise ning erakoolide toetamine muudetakse igakordsete valimiste või võimuvahetuste eel ja järel poliitilise kauplemise osaks. Need riskid lubatakse maandada lepinguga, mis omavalitsuse ja erakooli pidaja vahel sõlmitakse, kuid kui seadusesse ei lisata lepingu kehtivusperioodi miinimumtähtaega, jääb ebakindlus erakoolide jaoks kestvalt püsima. See tähendab, et erakooli pidaja igapäevase töö osaks saab pidev enesetõestamine ja piisavalt alandlik hoiak omavalitsusjuhtidega suheldes. Praegu mööduva karavani peale vabalt haukuvast koerast saab omavalitsuse ketikoer!
Teine kont visatakse puremiseks lapsevanemate ja erakooli pidaja vahele. Nimelt antakse seadusemuudatusega kooli pidajale võimalus tõsta õppemaksu kahe õppeaasta vahel rohkem kui 10%. Sisuliselt võetakse õppemaksu tõusult aastatel 2016–2018 piirang ja teoreetiliselt võib kooli pidaja tõsta maksu nii kõrgeks kui soovib. See samm on kõigest näiline vastutulek erakooli pidajale olukorras, kus tegevustoetused lõppevad, sest vastutustundlik koolipidaja teab hästi oma lapsevanemate võimekuse piire ning tõenäoliselt ei lähe õppemaksu järsu tõstmise teed. Eriti irooniline on sellise võimaluse pakkumine kristlikele koolidele, kus kooli õppima asunud lapsed ei ole sinna vastu võetud mitte maksejõulisusest, vaid maailmavaatest lähtuvalt. Inimese usk ja maailmavaade ei ole aga reeglina seotud tema maksejõulisusega.
Riik omalt poolt lubab uuest õppeaastast tõsta õppemaksu isegi 100% ulatuses, seades ainsaks tingimuseks, et maksutõusust teavitatakse lapsevanemat vähemalt kolm kuud ette. Kui erakooli pidaja lähebki järgmisel kahel aastal õppemaksu järsu tõstmise teed, tähendab see tõenäoliselt suuri konflikte lapsevanemate ja kooli vahel. Endistest partneritest, kes kogukondlikku kooli on ühiselt arendanud, saavad vaidluspooled. Loogiliselt järgnevad õpilaste lahkumised erakoolist, sest vanemad ei suuda enam õppemaksu tasuda, mis omakorda mõjutab kooli jätkusuutlikku toimetulekut ning seab ohtu kooli edasise tegutsemise. See aga pole enam riigi mure, sest ministeeriumi sõnul on tegu ettevõtlusriskiga, millega erakooli asutaja pidi kooli luues arvestama.
Oma kevadises kirjas peaministrile palusin tal sekkuda, et takistada sellist erakoolide peal rakendatavat koolikiusamist. Olen sunnitud oma palvet kordama, sest roll, mille erakoolide pidajad seaduse muudatuse jõustumisel saavad, on peksupoisi oma.
Roll, mille erakoolide pidajad seaduse muudatuse jõustumisel saavad, on peksupoisi oma.
Üha enam tundub, et erakooliseaduse muutmise kaudu püütakse seada piir eraalgatusele ja kodanikuaktiivsusele, sest kardetakse kaotada kontrolli hariduse sisu üle. See ei ole aga mitte ainult ideoloogiline kontroll hariduse üle, vaid ka kontroll laste üle, kelle vanematelt võetakse erakoole maksutõusule surudes võimalus oma lapsele ise sobilikku ja maailmavaatest lähtuvat haridust taotleda. Erahariduse rahaline nõrgestamine tapab initsiatiivi ja peatab üsna efektiivselt erakoolide edasise kasvu ja leviku. Edaspidi saavad erakoolid olema eriti jõukate lapsevanemate kitsas ja veider erihuvi, mis ei riku üldist pilti Eesti haridusmaastikul. Erakoolidele kinnistatakse stereotüüpne silt, et sellised koolid on ainult rikastele ja ilusatele.
Lõpetuseks tuleb nentida, et seni üsna plekituna tundunud Eesti haridusmaastikul ei hakka peagi silma ainult karavanikaamelite jalajäljed, vaid lausa erakooliseaduse muudatust läbisuruva ministeeriumi "tankiroomikute" sügavad vaod.