Emakeele riigieksam. Foto: Scanpix

Kas me nõuame keeleseaduse täitmist ainult venelastelt? Kas keeleseadus eestlast mitte millekski ei kohusta? Sellisel juhul on see tõesti diskrimineeriv seadus.

Kas Eestimaa ettevõtete nimed ei kuulu keeleseaduse alla? Kui suur protsent on nende hulgas eestikeelseid nimetusi? Miks meie valitsus ise ei täida keeleseadust, see tähendab: ei nõua kõikidelt selle täitmist? Milleks anda välja seadusi, mille täitmist ei jälgita?

"City", "boutique", "cafe", "lounge", "shop", "plaza", "centre" või "center" on sageliesinevad lisandid kaubandusettevõtete nimedes. Rääkimata lausa üleni välismaistest firmanimedest. Ilmselt absurdseim neist on "CIRCLE K"? Kes lubas selle sildi meie keelekeskkonda üles riputada? Kuskil ju ometi registreeritakse kõik ettevõtete nimed, kas seal ei tunta keeleseadust?

Mis õigusega me nõuame venelastelt meie keeleseaduse täitmist, kui me ise seda ei täida? Kas varaste üle tohib kohut mõista kohtunik, kes ise karistamatult varastab?

Kuidas me saame oodata, et venelased meie keelest lugu peaksid, kui me ISE sellest lugu ei pea??

Me elame kohutava rahvusliku alaväärsuskompleksi koorma all – inimesed panevad oma lastelegi võõrapäraseid ja veidraid nimesid.

Näiteks: Cetheon, Clealyandra, Cassey Liis, Tessa Cathlen, Cätlyn, ChrisRico, Dharma, Helys Gatren, Maibirth, Singh Kren, Jarynja-Nelly, Smaragda Luchia, Jia Wei, Oona Alessandro Carlo, Calixto, Aurelya (allikas: Linnaleht).

Mis rahvusest on need inimesed? Millise keele reeglite järgi neid nimesid hääldatakse?

Kas rahvus saab üldse olla oluline inimese jaoks, kes kasvab üles ja elab sellise identiteeditu nimega?

Kui vanemad loodavad, et laps läheb "siit hädaorust" välismaale elama, kui suureks kasvab, siis võiks panna talle kaks nime, üks eesti nimi, mida võiks kasutada siin, ja teine välismaa nimi, mida ta võiks kasutada siis, kui ta kord kodumaalt jalga laseb.

Popansamblid ja noorteüritused on enamasti võõrkeelsete nimedega. Ja noored laulavad kehvas inglise keeles. See on äärmiselt valus probleem.

"Beach party", "afterparty", "live", "Tallinn Music Week", Bedwetters", "The Sun", "Smilers", "Mr Lawrence". Miks ometi? Enam ei ole võimalik vahet teha, milline on Eesti ansambel ja milline on välismaine.

Ja tegelikult, olgem ausad, rahvas armastab ikka neid, kes laulavad oma keeles, kes kannavad eestikeelseid nimesid: Justament, Kukerpillid… Ilusad nimed!

Miks inimesed ei oska näha ja armastada oma kodumaa ilu ja imelise emakeele ainulaadsust ja tähendusrikkust? Muidugi võetakse keelde teistest keeltest laensõnu, see on vajalik ja loomulik protsess seal, kus meil oma sõna või vastav nüanss puudub, aga need sõnad tuleb meie keele helistikku sisse sobitada, muidu me jääme sellest kakofooniast haigeks. Vist olemegi juba jäänud… Kas inimesed on kaotanud loomuliku keeletunnetuse, sellepärast puhkevad ka need tülid metafooride üle?

Teine probleem on õigekeelsus. 1980. aasta ÕS-i järgi on meie emakeeles 115 tüüpsõna, mille järgi kõiki teisi pöörata ja käänata tuleb, ja mida peaks teadma igaüks, kes meie keeles midagi kirjutada tahab.

Praegu on vist isegi keeleteadlaste poolt lubatud kasutada "muuseumeid" pro "muuseume", evangeeliumeid" pro "evangeeliume". Õigem oleks sellisel juhul muuta ka sõna ennast: "muusjumeid", evangeeljumeid" – siis harmoneeruks see keelemuusikaga. Katsuge hääldada sõna "muuseumeid", või "evangeeliumeid"! Niisamuti peaks siis olema: "pensjoneid", "pensjoneid", "poodjumeid", ja see oleks juba rohkem eesti keele moodi. Isegi parem kui "muuseume", poodiume".

Halb on veel see, et seda "-eid"-lõpulist mitmuse osastavat kiputakse kuritarvitama. Juba kuuleme ja loeme ajakirjandusest sõnu: "kahtluseid", "seaduseid", "sündmuseid", tundmuseid", ("raskus"-tüüpi), koguni "eestlaseid" ja "venelaseid", (kusjuures "eestlane" on "üldine"-tüüpi, aga "venelane" on "oluline"-tüüpi). Kui "raskus"- ja "üldine"-tüüpi sõnu sellises vormis kasutatakse, siis peaks nende sõnade välde muutuma kolmandast teiseks, ent seda ma pole märganud. "Oluliseid" ei saa aga kuidagi õige olla.

Õige on: olulisi, venelasi, eestlasi, raskusi, seadusi, sündmusi, tundmusi, üldisi.

Poliitikud kuritarvitavad sõna "täna", mis tegelikult tähendab käesolevat, 24-tunni pikkust ööpäeva. Eesti keeles ei ole vaja aina rõhutada, et jutt käib olevikust, ei ole vaja aina öelda, et "täna meil seda ei ole" või et "täna on meil selline olukord". Piisab, kui öelda, et "meil seda ei ole" või "meil on selline olukord" – kõik saavad aru, et juttu on praegusest ajast, ja pikemast perioodist kui 24 tundi. See "täna" pikema perioodi kohta ei ole omane eesti keelele, see on meile sisse toodud rahvusvahelistest poliitkõnedest.

Ja siis räägitakse, et me peame muudkui "panustama", kord siia, kord sinna. Panustatakse kihlveos, pokkerimängus või hipodroomil mingile hobusele, see tähendab mingi rahasumma väljapanemist millegi või kellegi peale, selleks, et tema võidu puhul kasumit saada. Eesti keeles öeldakse "ma annan oma panuse" – kui ma midagi toetan või võtan osa millegi loomisest.

Kõik muudkui korrutavad: "Tänud!", "Suured tänud!"

Mida see tähendab? Mitu neid "tänusid" korraga edasi tahetakse anda? Kas ühestainsast on vähe? Ja mis vahe on kahel ja ühel tänul?

"Tänu" on teatavasti hoopis ainsuslik sõna, nagu ka "rahu" ja "õnn".

Eesti keeles öeldakse lihtsalt "tänan", või "suur tänu", "tuhat tänu", "aitäh" – mis neil sõnadel viga on? Miks on vaja "tänu" mitmusse panna, kui sellel sõnal selles tähenduses EI OLE mitmust! Tänu ei ole materiaalne asi, mida saab loendada! Isegi siis, kui on tegemist mitme tänajaga, öeldakse ju ometi: "olete kõigi nende inimeste tänu ära teeninud".

Ma saan aru, et see on ühe võõrkeelse sõna mõisteline ületoomine meie keelesse. "Thanks" on "thank you" kollokviaalne lühend, mitte mitmus, sest "to thank" on tegusõna, mitte nimisõna. Selle võiks eesti keelde tõlkida ilusa oma sõnaga "aitäh!" Ja võõrkeelte kummardajad võiksid selle asemel öelda siis juba "tänks!" – mis sobib sõnaga "thanks", ja on samal ajal ka mugandus sõnast "tänan".

Kes mõtleb välja kõik need kummalised keelendid, ja miks nad nii suuresti levivad? Kas on selle põhjuseks inimeste mõttelaiskus või poliitiline kuulekus?

Konformism oleks meil nagu kohustuslik poliitiline korrektsus. Liiga sagedane ühesuguste käibefraaside kasutamine tähendab tegelikult primitiivset keelekasutust.

Inimesed, kelle töökohustused on otseselt seotud eesti keelega, kelle töö tulemused elik toodang seda keelt ka levitab ja mõjutab – peaksid seda keelt võimalikult hästi tundma ja oskama sellest ka lugu pidada.

Kurb, et meilt enam õigekeelsuse valdamist ei nõuta, et meie keelgi marsib liberaalse primitiivsuse suunas. Kas on see meie vastutulek venelastele, kes aina vinguvad, et eesti keel on ilmatu raske? Või on see rahvuse tahtliku väljasuretamise abivahend?

Keelevääratused kipuvad levima, ajavad juured alla ja sirguvad suurteks puudeks! Ja siis ongi meil ükskord tulevikus niisugune kandiliste ratastega emakeel. Või jaguneb rahvas ka siin kaheks osaks – konformistlikud päevapoliitikud ja konservatiivid, kes keele koos selle ajalooliste vormidega alles hoiavad.

Ma armastan eesti keelt. Minu meelest on see maailma kauneim ja tähendusrikkaim keel. Hoidkem seda, see on ainus, mis meil veel päris OMA on ja mis meid kõigist teistest rahvastest eristab.