Toomas Hendrik Ilves annab ameti üle Kesti Kaljulaidile. Foto: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Ärgem laskem endid uinutada. Kaljulaidi sõnum on sama, mis Ilvesel. Vastasel korral poleks temast Eesti Vabariigi presidenti tehtudki. Aastaid Euroopa Liidu hästimakstud ametnikuna töötanud Kaljulaid esindab sedasama globalistlik-kosmopoliitset seltskonda, kelle agendat ajas ka Ilves, kirjutab Veiko Vihuri.

24. veebruaril tuleb vabariigi presidendil pidada ilmaliku ja demokraatliku Eesti Vabariigi ülempreestrina, pontifex maximus'ena, jutlus Estoniasse kogunenud eliidile ja televisiooni vahendusel kõigile kodanikele. Jutluse teemaks on mõistagi väärtused, millest peame kinni hoidma, ohud ja kiusatused, millele tuleb vastu panna, ja sihid, mille poole püüelda.

Jutlustajatel on muidugi vahe vahel.

Toomas Hendrik Ilves astus viimastel aastatel korduvalt üles manitseva ja noomiva jutlustajana, kes pidas vajalikuks kuulajatele meenutada liberaalse demokraatia alusväärtusi ja sõidelda siis vajakajäämiste eest. Näiteks kaks aastat tagasi peetud vabariigi aastapäeva kõnes avaldas ta toetust valgustus­aja põhi­mõtetele, mis panid tema sõnul kõikuma sajandeid kehtinud piibli­dogmad, ja kurtis, et Eestis ollakse ikka veel konservatiivsed ja dogmades kinni.

"Kommunismi asemel asetab täna end liberaalse demokraatiaga vastamisi uuskonservatiivne marurahvuslus, milles usuline fundamentalism sulandub autoritaarsuse imetlusega ja imperialistlike hoiakutega," pahandas Ilves 2014. aasta detsembris Tartu Ülikoolis avalikku loengut pidades, ja jätkas: "Laia toetust saavad ka antiliberaalsed rünnakud lääne "dekadentliku kõike­lubavuse" vastu, olgu selleks sõnavabadus, naiste iseseisvus või vaba elu­kaaslase valik."

"Tähendab, et Lääne lipulaev liberaalne demokraatia – mõtlen siin vabadele valimistele, õigus­riigile ja inim­õigustele toetuvat riigi­korda, mis on ka Eesti omariikluse aluseks – on mõnel pool ideede võitluses autoritarismile alla jäänud," kurtis Ilves.

Ja kui meenutamisega veel ajas tagasi minna, siis 2014. aasta emadepäeva kõnes süüdistas Ilves eestlasi viha külvamises ja sallimatuses. Tol aastal lõi ühiskonna kahte leeri kooseluseadus.

"Õigus teha oma eraelus vabu valikuid on meie vabaduse alus. Kui selle aluse oma jalge alt mistahes põhjusel või ette­käändel kaotame või isegi seda kõigutame, saab meist hoopis teist­sugune riik ja teistsugune ühiskond ka paljudes muudes küsimustes. Me näeme sellist riiki liigagi lähedal," hoiatas Ilves emadepäeval.

"Ja uskuge mind – selline riik, ega sallimatusele rajatud ühiskond, ei ole ei õnnelikum, kestlikum ega jõukam. Sallimatust ühis­konnast lahkutakse, sealt põgenetakse rohkem kui kusagilt mujalt. Ja sealt põgenevad just hakkajamad ja taibukamad; need noored, keda vajame just siin," jutlustas ta.

Pahura ja noomiva Ilvesega võrreldes mõjub Kersti Kaljulaid palju lahkemalt ja ehedamalt. Kui Ilves luges oma kõne konarlikult paberilt maha, siis Kaljulaid kasutas teleprompterit, jättes mulje, nagu kõneleks ta peast.

Kuid ärgem laskem endid uinutada. Kaljulaidi sõnum on sama, mis Ilvesel. Vastasel korral poleks temast Eesti Vabariigi presidenti tehtudki.

Andkem siinkohal sõna blogi Poliitika.guru toimetajale, liberaal Andreas Kajule, kes postitas kohe pärast kõne lõppu pikema analüüsi, olles ilmselt Kaljulaidi kõnega juba eelnevalt tuttav. Kaju kirjutab Kersti Kaljulaidi kohta:

"President Kaljulaid sõnas enda kohta presidendiks o s u t u m i s e päevil, et on liberaalne konservatiiv või konservatiivne liberaal. […] Meile avanev portree räägib inimesest, kes tunneb end eurooplasena, kes usub, et inimeste põhimõtteline võrdsus on looduslik asjade seis ning riigi kohustus on seda võrdsust ja vabadust kaitsta. Ta ei usu, et inimest tuleks allutada pimesi traditsioonidele ja riigivõimu autoriteedile. Kaljulaidi raadioesinemisi ja varasemalt avaldatud esseesid lugenuile ei tunduks ilmselt võõras arvata, et tema intellektuaalsed juured on ilmselt klassikalises Euroopa liberalismis, John Locke'i loomuõiguslikus filosoofias, mis asetab inimese looduslikud õigused kõige olulisemaks ja seab riigile kohustuse valitseda valitsetavate huvides."

Ja edasi:

"Nii on ka uuest presidendist sarnaselt eelmisele saamas vankumatult Eestit Läände aheldav riigipea. Võib arvata, et elu pakub ka lähiaastail valikuid, kus ka president peab sisepoliitikasse sekkuma just välispoliitilistel kaalutlustel, nagu on seda pidanud tegema mitmed varasemad riigipead – ja hea on ette teada, kuidas Kaljulaid nendes olukordades tõenäoliselt käitub – võibolla ebapopulaarselt, ent kindlas usus."

Kes soovib, võib Kaju analüüsi Poliitika.guru lehelt edasi lugeda. Aga jätkem meelde, et Kaju ei kahtle selles, et Kaljulaid on valmis "kindlas usus" seisma nõndanimetatud euroopalike väärtuste või "liitlaste huvide" eest, kartmata muutuda kohalike seas ebapopulaarseks. Ühesõnaga – tegema sedasama, mida tegi Ilves.

Mingil viisil võisime seda näha juba Kaljulaidi esimeses vabariigi aastapäeva kõnes. Nentides, et eestlastele ei ole multikultuursus vastuvõetav, ei seadnud ta hetkekski kahtluse alla niinimetatud sõjapõgenike või majandusrändajate vastuvõtmist. Neile leidub Eestis kohta, kinnitas Kaljulaid, neilt tulevat ainult nõuda kohaliku kultuuri ja eesti kommete austamist.

Kokkuvõtteks: aastaid Euroopa Liidu hästimakstud ametnikuna töötanud Kaljulaid esindab sedasama globalistlik-kosmopoliitset seltskonda, kelle agendat ajas ka Ilves. Kaljulaid ei pelga rääkida suusoojaks konservatiivsusest ja eesti kommetest. Küllap ta ongi valmis – rohkem kui tema eelkäija – kaasa noogutama kohalike muredele. Aga ta ei sea kahtluse alla mitte ühtki dogmat, mitte ühtki "väärtust", mida jutlustas Ilves ja mis kõlavad kõigilt "globaalse demokraatliku maailmakorra" (Kaljulaidi kasutatud väljend) kantslitelt.