( : ) kivisildnik. Foto: ekraanitõmmis

Sarnaselt viiekümnendate kirjanduslike politrukkidele on ka tänased kriitikud ja kirjandusametnikud absoluutsed võhikud, kinnismõttelised punased ning nad ajavad oma hämaraid ideoloogilisi asju naisvangivalvuritele omase sadistliku entusiasmiga, tõdeb ( : ) kivisildnik Objektiivile kirjutatud kolumnis.

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks – bussijaamadesse on tekkinud riiulid, kuhu saab viia üleliigseid raamatuid, bussis lugemiseks ehk kuidagi käivad, märkasin sealt Rein Põderi romaanide ja nõukogude kosmonautika edulugude vahelt krahv Aleksei Tolstoi 10 köitelise teostekogu, enam kui kolm ja pooltuhat lehekülge.  

Sotsialistliku mutantrealimi halli massiga võrreldes polegi nii paha, kui kommunistliku krahvi peateos “Peeter Esimene” maakeeles neljakümnendate lõpus esimest ja viiekümnendatel teist korda ilmus, oli see muu ajupesuga võrreldes enam vähem viisakas kraam. Midagi peale mürkpunase muda ja hülgehalli klassika avaldada ei saanudki, valitses totaalne kultuurigenotsiid.

Gailiti, Visnapuu, Kivika ja Underi raamatud põlesid keskküttekatelde all. Selleks ajaks oli Mandelstam juba Gulagis surnud, Pilnjak maha lastud ning endise esseeripealiku Jaan Kärneri tõlkes oli ilmunud krahv Aleksei romaan “Leib” – Stalini isikukultuse literatuurne avapauk, mille autor “Kannatuste raja” köidete vahel surmahirmus valmis vorpis, sest oli tuttavalt kagebistilt teada saanud, et tema vangistamine on kavas ja kinniminekuni on jäänud veel ehk kaks kolm kuud.

Kõiki neid unustatud  jubedusi on täna hea meelde tuletada, sest lisaks faktile, et Loomingu Raamatukogu sarjas ilmus just krahv Aleksei jutustus “Vereimejas”, meenutavad tänased kultuuriolud iga päevaga viiekümnendaid aina enam. Pilnjaki mõistagi eesti keelde tõlgitud ei ole, meil ei ole moraalset kohustust, intellektuaalset huvi ega mitte mingeid ainelisi võimalusi, krahvist piisab.

Kirjanduse politiseerimine on võtnud meil lausa karikatuursed mõõtmed. Toon mõned öökimaajavad näited: Vilja Kiisler on saavutanud mingil müstilisel kombel Vikerkaare kirjanduskriitiku positsiooni, ta on võtnud jutuks feminist Maarja Kangro, kihulveidrik Tõnu Õnnepalu ja slaavi hinge avarusi esindava Sveta Grigorjevat teosed ning omasooiharusest nõretavat Eia Uusi romaanilaadse toote. Liberaalse parnass pole siiski veel täiuslikult esindatud, puudub tunnustatud transvestiit Mikk Pärnits.

Kes veel ei tea, siis olgu öeldud, et ERR valmistab Müürilehe põhist kirjandussaadet. Loodame, et see saab olema sama lõbus ja vasakäärmuslik nagu see Komsomolskaja Pravada tüüpi leht isegi. Ehk ei kahjusta kirjanike liidu mainet see, et liidust ei leita ühtegi kirjanduseksperti ja ERR peab pöörduma oma ihuhädas raamatuhuviliste hungeveipingide poole.

Klassikaraadio uue kirjandussaate nimi saab olema “Gogol”, huvitav miks mitte “Magogol”? ja seda talitavad seltsimehed Ling ja Tammjärv, kes on maailmarevolutsiooni üritusele jäägitult ustavad. Muide, harras russofiilia on omane kogu kirjandusnomenklatuurile, vaatasin võrgust möödunud festivali Primavista kava, see oli suures osas venekeelne ja ilma tõlketa, mitteloetav, keeleseadusega karjuvas vastuolus, solvav.

Sarnaselt viiekümnendate kirjanduslike politrukkidele on ka tänased kriitikud ja kirjandusametnikud absoluutsed võhikud, kinnismõttelised punased ning nad ajavad oma hämaraid ideoloogilisi asju naisvangivalvuritele omase sadistliku entusiasmiga – seda sotsialistlikku kultuurifenomeni on värvikalt kirjeldanud Carl-Johan Vallgren oma raamatus “Härra Bachmanni brošüüri jaoks”. Soovitan.

Klassikaline stalinistliku represseerimise stiilis juhtum on ka Kirjanike Liidu eestseisuse tegevus Peeter Helme liidust väljaviskamiseks: liikmetele teatatakse enne üldkogu kirjaga, et väljaviskamine tuleb eestseisuses arutamisele ja sellest teatatakse vastavalt põhikirjale ette. Samas üldkogu kavas vastavat punkti ei ole. Mis siin arutada, asi selge niigi. Aluseks on nagu Stalini aegu mingid kaebused, keegi ei tea kes kaebas, eestseisuse istungite protokollid kodulehel kättesaadavad ei ole jne.

Olgugi kirjanike liidu liige kohtu all, otsust veel ei ole, samas käib ajakirjanduses illegaalselt lekitatud materjalide põhjal alandamiskampaania – miks peaks keegi sellise alatu kampaaniaga kaasa minema või üldse võõraid seksijutte lugema? Miks peaks mind kellegi suguelu nüansid huvitama? Mul ei ole midagi viga. Kirjutasin liidu listi mõned ettepanekud, kuidas seksualismivastase võitlusega edasi minna, teavitada liikmeid meditsiinilise kastreerimise võimalustest jms.

Ja ikkagi, mu meelest peab kirjanike liit vastavalt põhikirjale oma liikmeid kaitsma, mitte neid süvariikliku kampaania korras taga kiusama. Omakohus on ebaseaduslik ja julm. Me teame kui otsitud ja ülekohtused sellised sugukohtuasjad on – kuidas väntsutati ülikooli raamatukogu töötajat, mõisteti süüdi, teises kohtuastmes mõisteti õigeks jne.

Mul on siin alust kahtlustada poliitilist tagakiusamist, üldkogul rõhutas olev Remsu, et tegu on konservatiiviga. Kirjanike liidu aparatuur on läbinisti poliitiline, kedagi ei näi huvitavat ülikoolide  põhiseaduse vastane tegevus, õppekavadest on kadunud eesti kirjanduse ajalugu ja eesti kultuurilugu, vähemalt nii väidab Jaak Jõerüüt. Samas tehakse liidus poliitiline avaldus Valgevene võimuhaarajate toetuseks ja Eesti Kirjandusmuuseumis mahitatakse progressijõude venekeelse valgevene veebiseminariga „Mission possible V”.

Ja tulge mulle pärast seda rääkima, et Eda Ahi ukrainaainelise harrastuskogu aasta parima luuleraamatu auhinnaga pärgamine ei ole poliitiline aktivism. Ärge ajage naerma. Biret Bristol kirjutas just Tartu Postimehes sellest, kuidas Tartu Kirjanduse Majas on kehtestanud ebainimlikult jõhker tsensuur.

Võin kinnitada, et täpselt nii see on, kahe tädiliku luulevihiku autor Berk Vaher ei lubanud mul Kirjanike Liidu Tartu majas esitleda raamatut “Armuloo prügikast”, sest see olevat tema arvates pigem propaganda kui poeesia. Mõni aeg pärast seda esines samas majas agitaator Ahto Lobjakas ja kohe astub samas üles keegi, kes räägib rollimängudest. Parim valik ever.

Liidu eestseisus ei kutsunud vastavalt minu põhikirjalisele õigusele ja kindlale soovile kokku aukohut, et seltsimees Vaheri põhiseaduse, liidu põhikirja ja terve mõistuse vastast tegevust arutada. Otsustati, et see ei ole auküsimus. Kui Kender palus kunagi ekspertiisi pornograafia küsimuses, siis eksperti ei leidunud, nüüd siis ei leitud eksperti auküsimustes. 

Mõistagi istub seesama tsensor Vaher Kultuurkapitali kirjanduse ekspertgrupis koos teiste sotside ja bürokraatidega, tulemus on igati ennustatav ja inimlikult mõistetav . “Armuloo prügikastis” kirjeldasin ma lisaks laste soovahetamise rõõmudele ettevaatamatult ka lühikese riistaga eesti luuletajaid. See oli viga.

Nüüd on tulemus käes. Mul on kuus raamatut järjest jäänud rahastuseta, ei mingit burksimüüja väärilist aastast loometoetust, mitte midagi. Isegi Loomingu aastaülevaade ei maininud mu raamatut – arusaadav, ülevaate autor tunnistas oma kirjatöös ausalt, et tal ei ole närvid korras. Närvihaigused kirjanduses nõuavad eraldi esseed, ei luba aga jätan meelde, härrased Vilu ja Kurvits on andnud meile usaldusväärseid allikaid.

Aga see kõik on ikkagi tühiasi, las mõnitavad, näljutavad ja laimavad, mis see ikka mehele teeb. Kultuuriraha ei lähe ju kaduma, kommunistid jagavad selle omavahel ära ja lõpuks jõuab see ikkagi rahvamajandusse, vaevalt keegi midagi välismaale investeerib, me räägime ju sentidest. Alliksaar, Alver ja Uku Masing elasid kultuurigenotsiidi üle, teoreetiliselt ei ole siin midagi ilmvõimatut.

Kõige lõbusamad ajad ootavad siiski ees. Euroopa hirmuvalitsejad suruvad meile vihaseduse kriminaliseerimist peale ja varem või hiljem saavad oma tahtmise. Kes meil siis ikka, peale natside julgeb suurele Euroopale vastu hakata, natse on aga vähe. Alateadvuslike eelarvamuste kriminaliseerimine vihakõne vastase võitluse raames on tõeline väljakutse. Meie inimõiguslaste ja politseid vastavatud vaenukõne pealekaebamisliin pole selle kõrval midagi.

Minu alateadvus on ju teada, see on avar nagu meri ja sinna mahub igasugust solki. Pääsu pole, selle neetud alateadvuse pärast tuleb kunagi kindlasti vangi minna. Stalini ajal ei lastud kirjanikke isegi raamatute eest maha, ikka mõeldi välja mingi luure sepitsus või terroristliku rühmituse jura. Keegi ei osanud siis veel alateadvuse kriminaliseerimise peale tulla ja mina mõtlesin ikka, et milleks neil seda totakat Freudi vaja on.

Kuid ma ei tahaks kultuurigenotsiidi laineharjal lõpetada nii helge noodiga, tuleme tagasi punase krahvi Tolstoi tõlkijate juurde, “Peeter Esimese” tõlkinud Tuglas sattus peagi ebasoosingusse ja kannatas rängalt süsteemse tagakiusamise all, “Leiva” maakeelde ümberpannud Jaan Kärner aga kaotas mõne aasta pärast viimasegi aruraasu ning palju kirsahõngulist sotsrealismi jäi vaesel vaimuhaigel kirjutamata.

Mis Stalinil mõttes mõlkus, ei tea keegi ega saagi kunagi teada, küll on aga tänaste kultuurigenotsiidi entusiastidel, alateadvuse kriminaliseerijatel ja tsensoritel kõige paremad kavatsused – maailma päästmine, fašismivastane võitlus, feministliku lesbismi edendamine ja laste kohitsemine. Aafrika elude päästmine on jäänud kuidagi tahaplaanile, peale Vikerkaare aafrika kirjanduse erinumbrit polegi nagu midagi juhtunud.

15.10.2020
Pärnus, rannale uhutud hülgekorjuste vahel