Kolumn: aus ajakirjandus teenib tõde, mitte valet! 

Pressivabadus on ohus? Foto: Bigstockphoto.com

Pressivabadus ei tähenda seda, et press võib teha mida tahab. Aus press teenib tõde, mitte valet, sõnab Malle Pärn. 

Pressivabaduse all mõistetakse ilmselt seda, et valitsus ei survesta ajakirjandust. 

Kõigepealt: ajakirjanik on rahva teener, ta peab alati olema rahva poolel, kaitsma rahvast petiste ja röövlite eest. Ta peab paljastama pahesid ja kiitma voorust. Totalitaarses riigis on ajakirjandus alati võimu ori. 

Arenenud maailm liigub ähvardava kiirusega totalitarismi suunas. Tundub, et küpsetatakse uut maailmasõda, või käib see juba mitu aastat. Kas sõja tingimustes on üldse võimalik rääkida vabadusest? Rahu ajal, rahumeelses ühiskonnas arutatakse igasugu probleeme ja teemasid rahulikult ja viisakalt. Mitte hüsteeriliselt üksteist sõimates. 

Sotsiaalmeedia on juba täielikult uusliberaalse ideoloogia kontrolli all. Inimeste kontod blokeeritakse täiesti absurdsetel põhjustel. Rahvusvahelised tsensorid ei oska lugeda, Facebooki valvekoerad on saanud rahva naerualuseks. 

Veel suurem naljanumber on kahtlemata hüsteerikuid ärritav käemärk, mis pidavat tähendama kuskil kaugel maailma teises otsas nüüd hoopis valgete ülemvõimu. Meie jaoks on see täiesti tundmatu ja mõttetu, koguni vägivaldne tõlgendus. Meil ei ole kunagi olnud neegerorje, ei ole olnud rassivastuolusid, musta rassi valgest halvemaks pidamist ega lintšimisi. 

Ka ei ole meil siin musta rassi protestiliikumist, mis häälekalt kasutab loosungit “Must võim!” Ma kindlalt ei tea, aga usun, et loosung “Valge võim!” ei ole üldse mõeldud musta rassi halvustamiseks ega allasurumiseks, vaid on tekkinud vastukaaluks sellele üsna agressiivsele ja vägivaldsele “Musta Võimu” liikumisele. 

Ja veel: mis on halba selles valgete ülemvõimu kuulutamises? Võim on vastutus. Seda liberaalid muidugi ei tea, nende meelest võim on eesõigus ja üleolek, võimalus teiste ärakasutamiseks oma huvides. Peremees hoolitseb oma kodu eest, ja vastutab kõige eest, mis seal toimub. Külaline ei vastuta. On ikka narr külaline küll, kes külla tulles hõikab, et “mina olen ka siin peremees?” Kui oled, siis tee remont ära, maksa elektriarve kinni, võiks peremees sellisele narrile öelda. 

Eks ole arenenud riikide heaolu, ja üldse terve valge tsivilisatsiooni rajanud ju ikka valged inimesed? Põhja poolkera põliselanikud on teatavasti valged. Nõnda on Jumal meid loonud. Tänaste valgete esivanemad on palju vaeva näinud, et meie võiksime praegu elada üsna mugavates oludes, kaunilt ülesehitatud linnades ja haritud põllumaaga, lopsaka metsaga kenades külades. 

Mõelge meie klassikalistele kunstiteostele, muusikale, kirjandusele, mis on siiani värske ja õpetlik! Mõelge meie vanadele kirikutele, mida võõrsilt sissetungijatel nüüd karistamatult lastakse maha põletada? Kumb ülemvõim on ehitav, ja kumb on hävitav? Ja kumma valib tänapäevane, 21. sajandi inimene? Miks uusliberaalid toetavad valge tsivilisatsiooni hävitamist? 

OK-käemärk tähendab head tuju, millegi kordaminekut, millegi üle rõõmustamist, sõnumit, et kõik on hästi. Õppige see pähe, rassistlikud hüsteerikud! Hakake inimestesse suhtuma selle põhjal, kes nad on, lõpetage inimeste liigitamine nahavärvi järgi! Justnimelt see on sulaselge rassism! Agressiivse ja inimvaenuliku migratsiooni tõkestamine ei ole rassism. See on inimestest hoolimine, nii mustadest kui valgetest, sest inimene saab õnnelikult ja täielikult elada ainult oma rahva hulgas, kaugel võõrsil saab temast juurtelt murtud lõikelill. 

Meil valitseb tohutu mõtlemise defitsiit. Hermeneutikast ei maksa rääkidagi. Nii paljud inimesed ei suuda tegelikkust mõista, nad elavad oma isiklikus või ideoloogilises narratiivis, kõik nende hüsteerilised protestid on suunatud nende endi loodud kollide vastu. 

Tuleb meelde lugu naisest, kes tegi linna peal tiiru, rääkis seal üht ja teist, siis läks koju, tegi ukse lahti ja ehmus: tema toas oli tohutu suur koletis. Ta küsis: kes sa oled? Koletis vastas: Ma olen see kuulujutt, mille sa linnas lahti lasksid. 

Kõik, mida inimene teeb, tuleb talle endale tagasi, suuremana, võimsamana. 

Pressivabadusest. Ma ei tea, kuipalju on meil mingid kõrgemad instantsid või võimuorganid suunanud ajakirjandust, midagi keelanud või mingit ideoloogiat peale sundinud. Seda teavad ajakirjanikud. TTV-st on kadunud paar vestlussaadet. Meie ametlik meedia on tugevasti kaldu uusliberalismi suunas. Ma ei tea, kas nad teevad seda vabatahtlikult, sekkudes seega (eetikavastaselt) otseselt poliitikasse, olles ideoloogia tööriistaks, või sunnib neid keegi selleks. 

Kuni meil lubatakse peavoolu ideoloogiat kritiseerivat alternatiivmeediat, seni on meil pressivabadus olemas. Aga pressivabadust ei tohi kuritarvitada. 

See, mis meil praegu toimub, on pressivägivald, mitte pressivabadus. Kuulujuttude põhjal lüüakse inimesi risti. Tekstidest kistakse välja üksikud sõnad ja väljendid, ja ehitatakse neist tohutud monstrumid. Nämmutatakse neid üht- ja teistpidi, toppides sinna sisse oma isiklikke mõtteid ja soove. Inimesed ei saa enam eesti keelest aru. Või on mõistus nii kõrges palavikus, et kuuldaksegi vaid sõnu, mitte mõtteid. 

Kujutlusvõime on hea asi, kunstnikule kindlasti vajalik, aga poliitikas ja meedias tuleb lähtuda realiteeditundest, mitte kujutlusvõimest. Poliitik ja ajakirjanik peaksid hoidma ikka jalad maas ja silmad selged, mitte tagurpidi maa ja taeva vahel kõlkuma.

Pressivabadusega koos tuleks aga nõuda sõnavabadust kõigile inimestele, ka nendele, kes murelikult vaatavad pealt, mis riigis või ühiskonnas toimub, ja kirjutavad sellest. Aga ajalehe toimetaja viskab väga suure osa neist murelikest artiklitest prügikasti. Ta valib, mida avaldada, mitte kirjutise kvaliteedi ja tõesuse järgi, vaid selle järgi, kuidas see sobitub valitseva ideoloogiaga. Seegi on vägivald, ta takistab oma riigi kodanike infovahetust. Ta moonutab meie vaimset keskkonda. Ta käitub nagu rahvavaenulik ideoloogiateener, nagu vasakäärmuslaste tööriist. 

Aga: pressivabadus ei tähenda seda, et press võib teha mida tahab. Aus press teenib tõde, mitte valet. Ja ta peab jääma viisakaks, ta peab oma lugejat austama ja armastama. Kõik meedia märtrid, kes on elu andnud või vangi pandud, on ju teeninud Tõde, mitte valet.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!