Kolumn: Donald + Vladimir = Xi Jinping

Hiina president Xi Jinping ja Venemaa president Vladimir Putin. Foto: Mihhail Metzel, TASS/Scanpix

Kui Donald, Vladimir ja Jinping omavahel kaklema või hoopis sõbrunema hakkavad, siis võib tulemus olla ootamatu, mistõttu peab meil valmis olema nii “tomahavk” kui palveraamat, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.

Ameerika Ühendriigid on väidetavalt ikka veel presidendivalimiste järgses šokiseisundis. Meieni jõuab, tõsi küll, ainult sealtoimuva pinnapealne vaht – näiteks teated ülikoolide “kallitsoonidest”, kus õnnetud noormarksistid saavad end tunda trumbivabalt ja vabaneda stressikoerte abil vapustusest.

Kuuleme ka tänavarahutustest. Neisse ei maksa sugugi suhtuda üleolevalt, sest siin on tegemist tõsise teemaga. Peame silmas pidama, et tänavarahutused võivad vahel osutuda äärmiselt tõhusaks. Eriti kui nendes osalemine on kinni makstud, nagu hiljuti Kiievis, mil sealsed rahutused viisid endise presidendi Janukovitši pagendamiseni. Raha võimu ei maksa alahinnata – Moskva poolt finantseeritud üliõpilasrahutused viisid muutusteni Ühendriikide ühiskonnas, sest likvideeriti üldine sõjaväekohustus ja oma osa oli neil mässudel selleski, et riik väljus Vietnami sõjast. Tegemist on siis professionaalselt väljatöötatud tegevusplaanidega ning seda on rakendatud edukalt eri paigus. Revolutsiooni importimine ei ole lihtne, ent kui on välja töötatud hea taktika, on tulemused garanteeritud. Olgu siinkohas väikeseks tõestuseks lendleht nõuannetega tänavamässajale, mida on antud juhul levitatud nii araabia kui ukraina keeltes.

Hästitasustatud on ka praegused mässajad Ühendriikides, kellele ei meeldi USA presidendivalimiste tulemus. Tänaval märatsedes võib teenida alates 15 dollarist tunnis ja kuni 1500 dollarit nädalas, mis ei olegi nii paha raha. Soros ja “establishment” ehk “süsteem” on toonud “velvetrevolutsiooni”, “araabia kevade” ja Maidani oma õuele. Ilmselt oldi arvestatud praeguste valimistulemustega, sest mässama hakati koheselt peale tulemuste ilmsikssaamist.

Donald Trumpi vastu protestijatele makstakse kuni 1500 dollarit nädalas.
Donald Trumpi vastu protestijatele makstakse kuni 1500 dollarit nädalas.

“Establishment” on Ühendriikides saanud olulise kaotuse osaliseks omaenda maal. See ei reageerinud kaugeltki nii valuliselt, kui presidendiks valiti vanem ja noorem Bush, keda meie peame vabariiklasteks. Kui aga Minnesota kuberneriks valiti 1999. aastal Minnesota Iseseisvuspartei kandidaat James George Janos – show-maadleja ning näitlejana on ta tuntud kui Jesse Ventura –, olevat teda külastanud mehed mustas ja uurinud, millisel moel ta valimised võitis. Küllap oli “establishmendil” raske uskuda, et valijaskond võib hääled anda ettearvamatul moel. Nagu juhtus nüüd viimastel presidendivalimistel. Kasu ei olnud isegi sellest Newsweeki numbrist, mis läks trükki juba enne valimisi naispresident Clintonile pühendatud väljaandena. Seepärast ei ole vaja imestada selle üle, et Euroopas ringsõidul viibiv president Obama kutsub üles tänavarahutusi jätkama. Kas keegi meie läbikukkunud presidendikandidaatidest oleks söandanud ässitada inimesi üles president Kaljulaidi vastu? Meil ei ole see kombeks. Ei ole kombeks olnud ka Ameerikas, ent nüüd tunneb “süsteem” end ohustatuna. Ja inimeste rõõm selle üle, et nad võivad jõulude ajal taas soovida oma lähedatele ja tuttavatele “Merry Christmas”, on uuest olukorrast rääkides vaid üks pisike ootus.

Igatahes on loota suuri muutusi. Kuigi uue riigipea ametisse astumiseni on veel aega ning teoreetiliselt on võimalik isegi Trumpi “troonileastumist” peatada, on lisaks Ameerika vasakliberaalsetele noortele mures – või siis hoopis rõõmus – suur osa meie maailmast. Barack Obama, viibides oma hüvastijätuvisiidil Euroopas, räägib Ühendriikide tulevikuväljavaadetest uue administratsiooni juhtimisel, sellega seotud ootustest. Venemaal tahetakse mõnes linnas anda tänavale Trumpi nimi, keegi väidab, et Donald on emapoolset liini pidi pärit viikingijarlidest Rjurikutest, kes omal ajal panid aluse Vene riiklusele. Ja keegi avaldab muret, et peagi võivad sündida Trumpi-Putini paktid, millega maailma taas kord ümber jagama hakatakse.

Hiljuti antud intervjuus ühele Vene telekanalile väitis Israeli erusõjaväelane ja juutide väljarändeaktivist Yakov Kedmi (Kazakov), et Trumpi jaoks ei ole olulisim vastane Putini Venemaa, vaid Hiina Rahvavabariik. On oodata pingelõdvendust Ukraina ja Süüria konfliktides ning ilmselt jääb pooleli nii Assadi võimult kukutamine kui vaibub kriitika Krimmi küsimuse üle. Kedmi väitel ei ole USA enam maailma poliitiline hegemoon ning uueks reaalsuseks on multipolaarne maailm, mille võtmefiguurideks on USA, Venemaa, India ja Hiina.

Hiina militaarkulud on suuremad kui Venemaal, Suurbritannial, Prantsusmaal ja Saksamaal kokku. Ja kuna nad moodustavad vaid vähem kui 1,8% Hiina sisemajanduse koguproduktist, on siin veel tublisti kasvuruumi. Näiteks kaitsekulutuste kahekordistamine ei peaks Hiina jaoks olema probleemiks.

Trump ei soovi sõda Venemaaga. Tema parteikaaslane ja endiste aegade presidendikandidaat, Arizona senaator John McCain, kes oli nähtavalt kohal Kiievi rahutuste ajal oma Kremli-vastasusega, on näidanud üles oma äärmist vastuseisu Trumpi seisukohtadele. Kui McCain on mures selle üle, et kadumas on võimalus venelasi nurka mängida, siis Soome endine peaminister ja praegune parlamendisaadik Alexander Stubb on mures Soome (ja ilmselt siiski iseenda) tuleviku pärast. Stubb hoiatab kahe suurriigi võimaliku kokkuleppe eest NATO-t enam mitte laiendada. Nii jääksid Soome ja Rootsi turvaauku. “Tulevasele presidendile Trumpile meeldivad diilid. Vajame uut diili Euroopa ja Ühendriikide vahele, mis põhineb ühiste väärtuste austamisel.” Stubb kirjutab lisaks oma blogis, et tema arvates on ainus võimalik diilitegija Euroopa poolel Saksa kantsler Angela Merkel ja kokkulepe Ühendriikide uue administratsiooniga võiks tugineda kolmel sambal.

Esiteks – turvalisus. Euroopa peab kasvatama oma kaitsekulutusi ning tegutsema tihedas koostöös NATO-ga.

Teiseks – välispoliitika. USA ja Euroopa peavad suhtuma rangusega Venemaasse rahvusvahelise õiguse jämeda rikkumise pärast (Gruusia, Ukraina, Süüria). Venemaa peab saama karistatud.

Kolmandaks – kaubandus. Stubbi arvates lisab transatlantiline vabakaubandusleping, hoolimata vasakpoolsete ja parempoolsete populistide vastuseisust, töökohti ja kiirendab majanduskasvu mõlemal pool ookeani.

Stubbi meelest räägib Merkel “asjast”, kui ütleb, et Saksamaad ja Ameerikat ühendavad sellised väärtused nagu demokraatia, vabadus ja õigusriigi põhimõtte austamine, inimväärikuse austamine hoolimata tema nahavärvist, soost, seksuaalsest suundumusest või poliitilistest seisukohtadest.

Teame väga hästi, et Stubbi sõnad on tühine sõnakõlks, nagu ka Merkeli ilukõne, sest kõige eelnimetatu puhul võime nii Soomes kui Saksamaal jälgida põliselanikkonna allasurumist ja poliitiliste vastaste tugevat survestamist, mis on jõudnud mõningatel juhtudel ka repressioonideni. “Establishmendiga” seotud poliitikutena ei olegi Merkelil, Stubbil ja teistel nendesugustel muud teha kui loota sellele, et Ühendriikides toimuma hakkav ei kahjustaks nende isiklikke positsioone. Näiteks Stubbi lojaalsus Clintonitele ja nende taga tegutsevatele jõududele ei ole Soomes kellelegi saladus.

Me ei tea, kuidas hakkab mõjutama Kremli ja Valge maja suhe Balti regiooni. Võimalik, et tehaksegi mõningaid järeleandmisi Venemaale ja julgeolekuolukord Baltikumis ja Läänemerel muutub. Keeruline on ennustada sündmuste kulgu, sest me ei tea tegelikult, mida mõtlevad ja planeerivad need jõud rahandus- ja tööstusmaailmas, kelle käpa all on Lääne valitsused ja pangad (välja arvatud Ungari Riigipank). Igatahes on “establishmendi” plaanid tugevasti segamini löödud ning kindlasti üritab see olukorda muuta enda kasuks tagasi.

Loomulikult on Venemaale kasulik NATO nõrgenemine ning kindlasti ei võida sellest Ühendriigid. Selleks, et meid ei üllataks ühel hetkel venekeelsete Eesti ja Läti elanike mäss à la Krimm ja Ida-Ukraina, peavad Eesti kaitsejõud olema tasemel ning poliitiline tahe oma riiki kaitsta peab olema tugev. Nagu oleme teada saanud, ei ole mässu organiseerimine lihtne, ent mässajatel on ründaja eelis. Ukrainas saboteerisid Ukraina riiklike struktuuride tegevust ametnikud ise kas oma ebakompetentsi või ilmse Kremli-meelsuse tõttu. Eestil, Lätil ja Leedul ei ole selliseks suhtumiseks ei ressursse ega aega. Oluline on, et praeguses olukorras ei jäetaks riigi julgeolekuküsimusi ainult riigi kanda – kodanike initsiatiiv osaleda sise- ja välisjulgeoleku garanteerimisel (abipolitseinikuna ja kaitseliitlasena, vms) on ääretult oluline ja võimalik, et ka otsustava tähtsusega. Eesti ei saa lubada endale kroonuköielist suhtumist ja oodata, et “keegi kuskil midagi ette võtaks”. Pealegi võib meilgi tekkida olukord nagu Saksamaal ja Prantsusmaa, kus riik mobiliseerib reserviste seoses illegaalse immigratsiooniga kaasneva vägivallalainega. Soomegi kaalub kaitseväe kaasamist korra tagamiseks.

Kui Donald, Vladimir ja Jinping omavahel kaklema või hoopis sõbrunema hakkavad, siis võib kõigel olla ootamatu tulemus. “Tomahavk” peab valmis olema. Ja ka palveraamat, sest mitte alati ei saa me oodata suure suuga lubajate – selle maailma vägevate – peale.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Tuhat tänu kõigile toetajatele, kelle abil jätkab Objektiiv oma tööd!