Kolumn: häbi evolutsioon

Foto: Igor Stevanovic/Bigstockphoto.com

Häbi on viimane looduslik pidur ennasthävitava eluviisi ees. Selle kaotamine on kujunenud eesmärgipäraseks kultuuriliseks liikumiseks, kirjutab Helena Vooglaid.

Häbi kõlab vastikult, sugugi mitte populaarse arutlusteemana. Ometi keerlevad häbi – õieti selle kaotamise ümber kultuurisõja viimased lahingud. Kui mõistusevarjutus on saavutatud, on vaja veel paar tõket maha lükata, et jõuda promiskuiteedi “paradiisi” ja end seal mõnusasti sisse seada – nii, et keegi viltu ei vaataks. Häbitunde kaotamine on selleks vajalike uute normide ja tellimuspõhise seadusandluse hädavajalik eeldus, sest häbi on viimane looduslik pidur ennast ja teisi hävitava eluviisi ees.

Maha häbi!

Mäletan, kuidas nõukogudeaegses lasteaias lapsi pahanduste eest karistati. Nurkapanekust ei piisanud, aga lausa lüüa perestroika ajal enam ka ei sobinud. Elamuse süvendamiseks oli vähemasti vaja, et kogu rühm süüdlase suunas näppu keerutades pomiseks: “Häbi! Häbi!” (Laste rutiinse omakohtu korras lisandus veel “püksis käbi.”) Häbisse võis jääda vorstist pekitükkide väljanokkimise, uneajal sosistamise vms eest. Viimase patu eest olen isegi pidanud seina ääres seistes rühmaga tõtt vaatama. Tundsin ebaproportsionaalsust teo ja karistuse vahel ning otsustasin järgmisel päeval lasteaiast põgeneda, sest häbi, piinlikkus ja kogu seonduv tunnetegamma on füüsiliselt tajutav ja ebameeldiv.

Kui mõistusevarjutus on saavutatud, on vaja veel paar tõket maha lükata, et jõuda promiskuiteedi “paradiisi” ja end seal mõnusasti sisse seada – nii, et keegi viltu ei vaataks.

Eriti, kui sa tegelikult ei ole milleski süüdi. Lihtsalt liiga pikk või paks, prillide või ratastooliga… Ent on inimgruppe, kes vihkavad igasugust (õiget- ja vale)häbi niivõrd, et sellest pääsemine on kujunenud eesmärgipäraseks kultuuriliseks liikumiseks, mis võiks lõplikult lahendada alasti kuninga igihalja probleemi nõnda, et kõik koos end paljaks kisuvad. Hämmastav, kui kiiresti on jõutud olukorrast, kus häbenema pidi loendamatul hulgal mõttetuid asju, punkti, kus justkui ei tohiks enam häbeneda sedagi, mis on tõesti häbiväärne.

Tunnetuslik ebakõla vajab lahendamist

Häbi kaotamine on kognitiivse dissonantsi, tunnetusliku ebakõla üliharmooniline lahendus. Kui keegi (või ühiskond) elab ja tegutseb moel, mis paneb teda ennast ja teisi häbi tundma, hakkab ta otsima ebamugavast tunnetuslikust konfliktist pääseteed. Teid on erinevaid – mõned võimaldavad olukorrast tõesti puhtalt välja tulla, teised näiteks kapist välja tulla. Laias laastus on põhimõtete ja käitumise vahelise dissonantsi ületamiseks kaks võimalust: kas muuta käitumist või muuta põhimõtteid.

Häbi kaotamine on kognitiivse dissonantsi, tunnetusliku ebakõla üliharmooniline lahendus.

Südametunnistusega võib rahu teha või seda vaigistada: loobuda vastavast teguviisist või hoopis muuta enda ja teiste hinnanguid oma tegudele. Et üle saada südametunnistuse füüsiliselt tajutavast torkest, võib sisendada millegi suhtes enesestmõistetavust. Näiteks sünnitushaiglas võib arst tänapäeval saada sünnitajalt tema haiguste kohta küsides vastuse: “HIV? Da, eto konešno!”

Vastik on uus vahva

Kui kõne all oleks pisipahe nagu liigne kohvijoomine, võib inimene ennast ja teisi ilma tõsisemate tagajärgedeta veenda, et tegu on suurepärase antioksüdandiga. Kui aga räägime nt seksuaalperverssustest, on vaja üle saada ka elutervest piinlikkusest ja vastikustundest. “Vastikustunne on hea ja paks kilp,” kirjutas Anthony Esolen suvel Objektiivis tõlkena ilmunud essees, mis vääriks kindlasti üle lugemist. “Kui vastikustunde barjäär on avalikult ületatud, pole perverssustel lõppu. Asi pole lihtsalt selles, et perverssust enam ei varjata. Sa tunned selle üle uhkust. Sa viid selle paraadile.”

Loomuvastasuse heaks kiitmine iseenda poolt pole häbi kadumiseks piisav, sest häbi eksisteerib mitte ainult oma südametunnistuse, vaid ka teiste inimeste ees. Seega on sama oluline tappa loomuseaduse tunnetus ka ühiskonnas – et sinu kaas(maa)lased sulle “häbi-häbi” ei teeks. Poliitikute, meedia ja nüüd ka kohtuvõimu toel kulgev “homoabielu” seadustamise järkjärguline läbisurumine on osa sellest protsessist, mille peamine mõte on perverssustele ühiskondliku heakskiidu andmine. Seadusel on teatavasti moraalinorme ja hoiakuid kujundav toime. “Seadusega lubatud asjad ei saa ju ometi üdini valed olla,” eeldab iga normaalne inimene.

Sama allhoovust on kirjeldanud ka Malle Pärn: “Häbi olevat anakronism, kompleks. Kõik häbi olevat valehäbi. Intiimsetest asjadest, isegi äärmuslikest ja veidratest, räägitakse avalikult, seni ebatsensuurseks peetud sõnad on kuulutatud sõnavabaduse sõduriteks.”

Maha fallotsentrism! Oot-oot, misasi?

Tõsi, Eesti on selles osas tõepoolest ülejäänud lääne riismetest maha jäänud. Aga kärmelt ja nutikalt tegutsedes on võimalik kaotatu tasa teha ning võõbata kogu kultuuriruum üle lõpututes halli varjundites. Ja ikka enesestmõistetavuse võtmes. Pornosõltuvus tohib olla rahvusringhäälingu “prime time” teema, alasti kehade vaheldumise rütm kunstis ja teatris käib taktis: mudane-mittemudane-mudane-mittemudane. Naiste emantsipeerumisest kuumemad mõisted on juba ammu kõiksugu akronüümid, mida on parem mitte guugeldadagi!

Tartu kunstimuuseumis lõppes alles hiljuti ligi kolm kuud üleval olnud näitus “M-i märg unenägu”, millest on juttu olnud isegi Klassikaraadios. Kultuurilehes Sirp kirjutatakse kunstnikku tsiteerides: “Selle näitusega soovin võimustada naise suguorganeid ning kehavedelikke”, sest “lähtuvalt soost on üks kehavedelik loomulikum kui teine” /…/ Põhjusena osutab ta meie kultuuri fallotsentrismile, nii visuaalselt kui ka verbaalselt. Seetõttu on ta toonud näituseruumi “erekteerunud fallose asemel kliitori. Me pole ainult printsessid, emad või hoorad.”

Totaalne kultuurilise metabolismi suunamuutus alt üles annab oma ogaruses silmad ette isegi nõukogulikule jõgede ümber pööramise plaanile.

Peab olema parajal määral jultumust, et sättida näitusele sadomaso atribuute ja signeerida tööd märksõnaga “segatehnika”. Totaalne kultuurilise metabolismi suunamuutus alt üles annab oma ogaruses silmad ette isegi nõukogulikule jõgede ümber pööramise plaanile. Vahe on ainult selles, et jõgede kallal vägivallatsemine ei hukuta hingi…

Ärge andke häbi tagasi!

Aastatel 1952–1987 teenis Tallinna roomakatoliku kogudust preester Miķelis Krumpāns. Tema sajandaks sünniaastapäevaks eelmisel aastal välja antud raamatus leidub üks vana paatri naljadest:

“Igal hommikul saatis Saatan deemonid inimesi eksitama ja nad pidid õhtul aru andma, kui palju nad on suutnud inimesi panna kurja tegema. Deemonid töötasid kõik palehigis. Aga üks kuri deemon ei teinud mitte midagi, istus ainult päev otsa telefoniposti otsas. Õhtul Saatan noomis teda ja ütles: “Kõik teevad tööd, ainult sina ei tee mitte midagi.” Deemon vastas: “Ma ei peagi midagi tegema. Ma võtan hommikul inimestelt häbi ära ja kui nad õhtul tahavad pihile minna, siis annan häbi neile tagasi.””

Tundub, et deemonid on vahepeal täiendkoolituse läbinud – uus tööjuhis näeb ilmselgelt ette häbi õhtul mitte tagastada, et inimesed tunnistaks oma häbitegusid rõõmuga tänavailgi. Ent Hamlet jääb küsima: “Oo häbitunne, kus su puna on?” Kogu selle krempli vastu kõlab see sama abitult kui (Elioti kujundit laenates) käsigranaadi abil uduga võidelda. Aga lõppude lõpuks on see siiski ainult udu.

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TÖÖ JÄTKAMISEKS!

Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiivi missioon saaks edasi kesta!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Helena Vooglaid
Helena Vooglaid on seitsme lapse ema, hariduselt filoloog ja õpetab Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumis eetikat.