Ülbus viib sellised ministrid nagu Läänemets ja Kallas varsti olukorda, kus nad võivad ennast vabalt leida poliitilisest kraavist ja siis on juba hilja kaagutada midagi armastuse võidust rahva üle, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Suguelu vanas Roomas – just selline oli punaste partei esimehe ja ühtlasi Eesti Vabariigi siseministri Lauri Läänemetsa näoilme, kui ta ETV saates teatas abieluseaduse vastuvõtmise kohta, et võitis armastus. Selline näoilme, nagu Läänemetsal oma võitjaksolekut nautides tekkis, jääb kauaks meelde. Rahvas peab teadma oma kangelasi ja selleks on vaja kodanik Läänemetsa grimass hästi meelde jätta.
Seda eelkõige selleks, et kui tuleb teine aeg ja on teistsugused, punastele mitte nii soodsad olud, võib Läänemets järsku teatada, et tema ei ole midagi sellist armastuse kohta rääkinud ja üldse ei ole ta eriti Läänemets ja tegelikult mitte Lauri, vaid hoopis Rebaseonu onu Remuse juttudest.
Läänemetsa ülevoolavast homosõbralikust ilmest oli veelgi võikam Kaja Kallase hääletoon ja näoilme, kui ta AK uudistes teatas, et keegi ei saa vanaks iial või keegi ei jää millestki ilma või midagi selletaolist. Valetas nagu alati ja seepärast ei ole enam ammu tähtis, mida ta täpselt ütles, vaid see, mis toonil ta oma ütlemisi endast välja pigistab.
„Loll on minu rahvas, hea, aga loll" – selline on Kaja suhtumine oma „alamatesse". Inimene, kes on parimal juhul aru saanud kõikidest tema poolt loetud raamatutest ainult kolmest – „Kolm põrsakest", „Tuhkatriinu" ja „Punamütsike", ei saa olla tõsiselt võetav.
Kunagi pajatas Kaja, et tema nooruses ei olnud ööd nii pikad, aga ajad olid nii rasked, et ei olnud midagi magusat saada. Selgelt ei olnud tal mitte ainult kommipuudus, vaid ka peeglit polnud näinud tema silmad. Elu oli nii raske, et peeglit ei jõudnud lihtsalt osta. Seega ei ole ta kunagi olnud kursis sellega, kuidas ta oma muinaslugusid jutustades ise sealjuures välja näeb.
Alamatesse ehk rahvasse suhtub ta nii, nagu ootaks rahvalt imetlust (siirast) ja soovi, et ta sellele rahvale veel rohkem kollast ollust pähe laseks. Rahvas peab seda endale pähe määrima ja hüüdma – oh kui hää, kas saaks veel. Rahvas ei tee seda aga miskipärast mitte ja Kaja ei saa aru, miks on see nii.
Ülbus viib sellised ministrid nagu Läänemets ja Kallas varsti olukorda, kus nad võivad ennast vabalt leida poliitilisest kraavist ja siis on juba hilja kaagutada midagi armastuse võidust rahva üle.
Võtku õppust kavalast osavkäpast Jevgenist. Tema oskab oodata, kuni hiired talle kui magavale kassile ise suhu jooksevad. Hapukoor ja kanaarilinnud on tal ammu nahka pistetud ja nüüd võib rahvast kostitada ka selliste naljadega nagu „keegi peab ju tööd kah tegema!"
Midagi taolist ta välja puristas, kui olid selgunud viimased valimiste tulemused ja temalt küsiti, miks ta koos oma punaste parteikaaslastega ei pidutse. Töömees on Jevgeni, vaat mis selgus. Töömees ei jäta ka öösel tööd tegemata, samal ajal kui vastutustundetud parteikaaslased pidutsema kipuvad. Vaat sellised „tublid tööinimesed" on meie kukil praeguses riigikogus ja valitsuses. No hea, et vähemalt Jevgenil ei ole kustunud komsomolituluke ja entusiasm uue elu ehitamisel.
Ma ei tea, mitu banaani saaks Kaja vastu vahetada, kui õnnestuks saada kaubale mõne Aafrika riigi diktaatori või isevalitsejaga, aga veel vähem tean ma seda, kuidas saaks Kaja tulla toime NATO peasekretäri kohaga.
Praegusel valitsusel paistab jätkuvat õnnelik lapsepõlv loomaaias õnneliku keskeana riigikogus. Asi võib neile lõppeda õnnetu vanadusega tsirkuses, aga sinna on veel natuke aega ja äkki läheb libedalt ning selleks ajaks, kui uksele koputab vanadus, on teadlaste poolt välja mõeldud mingi vaktsiin, mis vanadusest üldse päästab.
Eesti 200 ridades on küllalt tublisid vaktsiinispetsialiste. Vaktsiini saavad endale lubada mõistagi ainult õigesse parteisse kuuluvad ja poliitiliselt õigesti mõtlevad inimesed. Selline partei on meil olemas ja tema nimi on Reformierakond.
Eestlased, kui te ei leia endas sisemist jõudu valida igal võimalusel igale poole rahvuskonservatiive, siis ärge valige vähemalt mitte kedagi mitte kuhugi.
Boikott peab ükskord tabama müüdavaid sotse, müüdavaid ja vingerdavaid isamaaliitlasi ning Eesti 200 rahvamaja kulturnikuid. Rahvuskonservatiivid võivad olla koos Keskerakonnaga nii valitsuses kui Riigikogus enamust moodustades. Siis võibolla saab Eesti riigist veel kuidagi asja.
Nõrganärvilistel soovitan tungivalt lugeda antud lugu veelkord läbi ja teha seda hoolega!