Mis lagundas NSV Liidu ja tegi Eesti taasiseseisvumise võimalikuks? Iga kord, kui üritan mõtiskleda selle üle, jääb sõelale üks ja sama vastus – nõukogude süsteemi raudbetoonist ideoloogia ja elukorralduse murendas inimeste vajadus tarbimise järele, tõdeb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.
Täpselt kolmkümmend aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega Eesti riikliku iseseisvuse taastamine. See toimus 1991. aasta 20. augustil. Mõned päevad hiljem tunnustas seda otsust Vene Nõukogude Föderatsioon. See toimus 1991. aasta 24. augustil. 1991. aasta 6. septembril tunnustas Eesti riiklikku iseseisvust NSV Liidu Riiginõukogu.
Kolmkümmend aastat on möödunud kiiresti. Kiiresti on kadunud aeg tänase päeva ja tollaste sündmuste vahel. Mõtlen tihti viimastel aegadel nendest sündmustest ja vahepealsetest arengutest, mis on toimunud meie ühiskonnas ning muutustest, mis on toimunud rahva teadvuses. Vahetunud on põlvkonnad ja vanad tegijad on asendunud uutega. Minu mälestuste karavan kulgeb oma vääramatu, aeglase tempoga mööda mälestuste liivakõrbeid ega kuula „koerte klähvimist". „Koerad hauguvad, karavan liigub edasi," ütleb vanasõna. Minu mälestuste karavan liigub aga tagasi kolmekümne aasta tagusesse aega ja siis omakorda juba sealt tagasi tänapäeva.
Ma mäletan, kuidas taasiseseisvunud riigis kujunes välja kaks poliitilist peavoolu. Ühte neist juhtis Mart Laar oma toetajatega. Nad nimetasid ennast parempoolseteks rahvuslikeks jõududeks. Teine poliitiline vool oli juhitud Edgar Savisaare poolt ning nimetas ennast keskparteiks, toetudes peale eestlaste siin elavate muulaste poliitilistele liikumistele. Need kaks peamist jõudu heitlesid omavahel pikki aastaid. See heitlus tundus igikestev. Nüüdseks on kahe endise poliitilise rivaali võitlused võideldud. Mõlemad mehed on aheldatud ratastoolidesse ja meenutavad vanu Egiptuse vaaraosid, kes oma sõjavankrites istudes endisi lahinguid ja heitlusi meenutavad. Neid koos ratastoolides näha on meeleolukas pilt.
Nüüdseks on välja kujunenud uued poliitilised suunad ja lõhe poliitiliste jõudude vahel ei jookse muukeelse elanikkonna ja põlisrahva esindajate vahel vaid globalistide, euroliberaalide ja patriootide, ehk siis oma maa ja rahva õiguste eest seisjate vahel. „Vene kaarti" üritavad tänapäeval välja käia ja sellega vehkida ainult vähesed poliitilised dinosaurused. See vastandumise teema on tegelikult eilse päeva teema. See on teema, mida on üles soojendada peaaegu võimatu. Väga hea, et see on nii.
Meenutades Eesti arenguid peale 1991. aasta sügist, meenub eelkõige see, mis oli seotud erastamisega. Meenuvad metsikud üheksakümnendad ja kapitali akumuleerumise esimese faasiga kaasnevad jõhkrad võtted nii äris kui ka äriinimeste omavahelises suhtluses. Meenub piiritu „tavade ja raamide avardamine" loomeinimeste leeris. Selles vallas torkasid eriliselt silma kunstnikud. Kes pole seda kõike ise oma silmaga näinud võib pidada ennast õnnelikuks inimeseks.
Kõike nähtut ja kogetut uuesti meenutades olen ma endalt ikka ja jälle küsinud, mis lagundas tegelikult NSV Liidu ja tegi Eesti taasiseseisvumise võimalikuks? Iga kord, kui üritan mõtiskleda selle üle, jääb sõelale üks ja sama vastus – nõukogude süsteemi raudbetoonist ideoloogia ja elukorralduse murendas inimeste vajadus tarbimise järele. Mõistagi olid vabadusliikumiste eesotsas inimesed, keda ei rahuldanud kehtiv riigikord, mis oli üles ehitatud pettusel, vägivallal ja ühe väikese rahva vägistamisel suure naabri poolt, kuid enamus inimesi tahtis tarbida ja veelkord tarbida seda, mida ta nõukogude tingimustes tarbida ei saanud.
Seda tarbimisjanu tahtsid kustutada mitte ainult Balti riikides elavad inimesed, vaid kõik tollase nõukogude impeeriumi kodanikud. Just see inimlik vajadus tarbida nõukogude süsteemis kättesaamatuid kaupasid ja teenuseid, võõrandas N. Liidu kodanikud lõplikult punasest kommunistlikust ideoloogiast ja nõukogude inimeseks olemise tegelikkusest. Seega võiks ju öelda– au ja kiitus tarbimisele! Au ja kiitus inimesel tarbimisvajadusele! Siiski – ainult tarbimisega me kaugele ei jõua. Inimene ei ela ainult tarbimisest.
Selles asjaolus, et inimene tahab tarbida pole iseenesest midagi ebaloomulikku või laiduväärset. Pole selles ka midagi naljakat. Inimene on inimene. Kui KGB kontorites hakkasid omal ajal intensiivselt suitsema korstnad ja huugama ahjud, oli selge – põletatakse dokumente ja valmistutakse lahkumiseks. Tegelikult põgenemiseks. Kui partorgidest ja komsorgidest (partei ja komsomoli töö organisaatoritest) said üleöö Eesti iseseisvuse toetajad oli hoopis seda naljakas vaadata. Tarbimisvajadus ei ole naljakas, poliitiline „värvivahetus" on aga väga halenaljakas, et mitte öelda jälk.
Tänapäeva poliitilisele areenile astunud uute põlvkondade esindajad seda kõike näinud ei ole ja ei tea, millest ma siin kirjutan. See on väga hea, et ei tea. Nii see peabki olema uued põlved, uus elu, uued probleemid. See kõik on õige ja loomulik.
Taaskord on Eesti kodanikel võimalus valida oma esindajad võimu juurde. Seekord kohaliku võimu juurde. Valima tuleb minna igal juhul. Isegi siis, kui inimesele tundub, et tal ei ole kedagi valida, tuleb leida endas sisemine motivatsioon ja valida kohaliku võimu juurde need, kes valijale vähegi sobilik tundub olevat. Poliitilisest elust võõrandumine ja valimistele selja keeramine ei vabasta kodanikke poliitikast kui sellisest. Poliitika ja poliitikud ümbritsevad meid igal ajal ja igas eluvaldkonnas.
Parem on mõjutada seda kasvõi kord nelja või viie aasta tagant. Mõjutada oma hääle andmisega ühele või teisele kandidaadile. Vastasel juhul hakkavad siin valitsema need, keda valijaid võimu juures näha ei tahaks. Ajad muutuvad ja meie koos nendega, nagu ütlevad filosoofid. Vabas ühiskonnas on kodanikel võimalus osaleda nende muutuste kujundamisel. See on palju suurem vabadus ja väärtus kui esimesel silmapilgul paistab. Seda võimalust tuleb kasutada igal juhul.