Jüri Kotšinev. Foto: Markus Järvi

Ema imeline kindlameelsus ja usk sellesse, et Eesti saab ükskord jälle omariikluse taastatud, avaldas mulle, kes ma juba varajasest noorusest ja lapsesepõlvest skeptik olin, tohutut muljet. Selline vääramatu usk tõe ja õigluse võitu võis olla ainult nendel inimestel, kes olid esimest vabariiki näinud, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Meil kõigil on praegu raske. Kogu rahval ja riigil on rasked ajad. Väljaspool Eestit varjutab argipäeva sõda, mida meie naaberriik Venemaa peab Ukrainaga. Sisepoliitikas varjutab elu energiakriis ja hinnatõus – päris ränk hinnatõus. Kõik kokku on üks suur igapäevamurede katkematu jada.

Just sellisel raskel ajal jääb inimesel tegelikult vähe võimalusi saada kusagilt tuge elumuredele. Vähemalt minu põlvkonna inimestele, kes on sündinud eelmise sajandi keskpaigas ning näinud punaimpeeriumi lagunemist ning iseseisvuse taastamisega seotud elumuutusi. Mõeldes selle peale jäi minu mõttesõelale üks ootamatult lohutav mõte. See mõte oli emast.

Minuvanuste inimeste emade põlvkonnast, nendest naistest, kes sündisid Eesti Wabariigis kahekümnenda sajandi kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel, tahan kirjutada paar sõna.

Mõned neist naisest elavad tänagi, olles üle üheksakümne aasta vanused. See on väärikas iga, kuid kahjuks ei suuda riik pakkuda neile mitte alati väärikat elu. Need on naised, kelle lapsepõlv sattus esimese vabariigi aegadesse ja kes mäletasid ning hoidsid läbi nõukogude okupatsiooni pimeda ajastu elus mälestust Eesti Wabariigist.

Kuna lapsepõlv on iga või peaaegu iga inimese kõige helgem aeg, siis jäid need aastad meie emadele meelde emotsionaalse mälu tõttu eriti reljeefselt ja selgelt. Enamus asjadest ja olukordadest, enamus elukirjeldustest ja olmest Eesti Wabariigi aegadest tuli meile läbi emade mälestuste ja juttude. Neid jutte räägiti kodudes ja tehti seda üsna vaikse häälega. Eestist oli üle käinud punaokupatsioon ja stalinistliku terrori lained. Eesti inimeste ja eriti naiste saatus oli karm. Nende sõbrad ja peigmehed olid kas langenud II maailmasõja keerises või said nendest paadipõgenikud. Osa küüditati juba 1940. aastal Siberisse ja osa tapeti NKVD keldrites peale sõja lõppu, kui okupandid uuesti Eestisse tulid. 

Ometi säilis nende omaaegsete tüdrukute meeltes ja vaimus sügav mälestus oma riigist ja kunagisest iseseisvusest. Just ema käest kuulsin ma esimest korda seda, kes oli Konstantin Päts ja kuidas kõlas raadios tema hääl, kui ta rahva poole presidendina pöördus. Esimest korda sain just ema käest teada, kes oli Johan Laidoner.

Eesti leegionäride laulu laulis mulle ette ema, ja mitte ainult refrääni osa. See, mida kujutas endast veel pommitamata Harju tänav, kuidas nägi välja hotell "Kuld Lõvi" ja kino "Amor" ning milline oli Eesti Wabariigi vapp ja lipp, kõike seda sain ma teada just ema käest. Palju oli neid asju, mida ma tema käest teada sain ja olen kindel, et enamus minu põlvkonnakaaslastest said täpselt samamoodi kõike seda teada oma emadelt ja isadelt. 

Mis aga kõige olulisem – just ema imeline kindlameelsus ja usk sellesse, et Eesti saab ükskord jälle omariikluse taastatud avaldas mulle, kes ma juba varajasest noorusest ja lapsesepõlvest skeptik olin, tohutut muljet. Selline vääramatu usk tõe ja õigluse võitu võis olla ainult nendel inimestel, kes olid esimest vabariiki näinud.

Meie emade põlvkond oli just selline põlvkond. Üks vana plastmassist tehtud sini-must-valge rinnamärk ja eestiaegne salmik – see oli kõik, mis oli alles hoitud ja mida mulle kodus näidati. Sellest piisas, et tunnetada Eesti Wabariigi ajatut võnget ja vaimu.

Miks sellest praegu kirjutada, tekib õigustatud küsimus lugejatel. Vastus on lihtne – sellepärast, et ajad, mis tunduvad täna meile rasked, kahvatuvad nende raskuste ees, mida meie emade põlvkond üle elama pidi. Kui ma omal ajal kuulsin esimest korda Eestimaal tegutsevatest vabadusvõitlejatest, siis selgus, et nende hulgas oli suhteliselt palju naisi.

Ma mõtlesin siis, et kui juba naised punavõimu vastu võidelda julgevad, siis on nõukogude võimuga üsna pea kõik läbi. Nii see juhtuski. Ka neid vapraid naisi olid kasvatanud nende emad. Mitte ainult emadepäev ei ole see aeg, kus tuleb rohkem oma emadele mõelda. Iga päev, kui elu tundub talumatult raske, võib olla emadepäev, sest mõtted Eesti emadest aitavad meil kõigil üle elada praegused eluraskused. 

Emad käisid omaaegsetes gümnaasiumites ja kandsid eri värvidega koolimütse. Neil olid koolimärgid, enamasti Tavasti tehtud ja väga kvaliteetse disainiga. Need tüdrukud olid oma riigi patrioodid ja neile langes osaks, alates 1939. aasta baaside lepingutest raske saatus. Koorem olla anastatud ja orjastatud rahva elu edasikandjad ja selle elu hoidjad vaatamata okupatsiooniöö pimedusele.

Võrreldes sellega, mida meie emade põlvkond üle elama pidi, on meie elu suhteliselt kerge. Kõige tähtsam on praegu säilitada iseolemine ja seda mitte ainult formaaljuriidilises mõttes, vaid ka sisulises plaanis.

Eesti ei tohi muutuda uusmigrantide läbisõiduhooviks ega uusasukate kolooniaks. Eesti peab säilitama oma näo ja keele ning kõik kultuurieripärad ning isemeelsuse ja sisemise vabaduse. Seda on vaja rahvana püsimiseks. Vabadus ehk priius ei ole varnast võtta, selle vabaduse eest tuleb pidevalt võidelda. 

Oli aeg, kus kõik võitlused tundusid võidetud olevat, kuid nüüd on selge, et võitlus rahvusliku iseolemise eest ei lõpe sellel väikesel maal iialgi. Mis siis muud kui võidelda ja hoida oma maad ja keelt ja riiki, kasvõi kohusetundest oma lahkunud esivanemate mälestuse ees.

Inimene sureb, perekond sureb, suguvõsa sureb, aga ei sure elavate kohustus surnute ees!