Bolševismi ahelate pihta tuleb anda võimsaid lööke loomupärasuse ja normaalsuse vasaraga nii kaua, kuni need ahelad ükskord purunevad, kirjutab Jüri Kotšinev.
Sotsid on Eestis tõusuteel. Pealinna võimuliidus tunnevad nad ennast eriti kindlalt. Linnapea koht saadi kätte sobingu tulemusel ultraliberaalidega ehk reformaritega, kellega koos omastati võim pealinnas võltsimiste ja manipulatsioonide hinnaga.
Pettus igal sammul on seal, kus tegemist sotsialistidega ja liberaalidega. Toimunud võimupöörde tulemusel on pealinnas võimul neomarksistid ja silmus eestlaste kaela ümber tõmbub kokku nii, et hingata ei ole peagi üldse enam võimalik.
Eestlastel on hapnik punaste ja kollaste poolt kinni keeratud. Eesti rahvusest aselinnapead nagu Pere ei suuda ka eestlastest pealinlaste eest seista ega tahagi seda, kuna kaasaegne trend nõuab internatsionaalset lähenemist Eestis aetavale poliitikale nii munitsipaal- kui maakondlikul ja üleriigilisel tasandil.
Kaasaegsed Eesti sotsialistid erinevad omaaegsetest punastest nagu Mihkelson (Tuglas) ja Vilde vaid selle poolest, et praeguste punaste arsenalis on sellised arendused nagu ultramarksism (Pol Pot`i praktiseeritud punaste khmeeride liikumine Kambodžas) ja rahvademokraatlik valitsemise kord (sealsamas Kambodžas Pol Pot`i võimu ajal).
Olgu kuidas on, aga tänapäeva punased khmeerid kägistavad eestlasi nende omal maal nii pealinnas kui riigis üldse punase poomisnööriga üha tugevamini. Peagi surub praegune rahva- ja inimvaenulik valitsus rahvale peale viimase repressiivse diktatuurimeetmena „vihakõne" seaduse, mis teeb kriminaalseks kurjategijaks iga vaba mõtte arenduse ja avalikustamise siin riigis.
Mis on vihakõne ja mis seda ei ole, on mõistagi punaste khmeeride ja liberaalsete internatsionalistide endi otsustada. Selline otsustamise monopol on sulaselge diktatuur ja just sellise punakollase diktatuuri poole liigub täisaurudel Eesti riik ja ühiskond sotside ja reffide juhtimisel.
Parketisotsialistid ise on kaugel omaaegsetest sotsialistidest-revolutsionääridest nii oma elustiili kui sissetuleku osas, kuid kirg kõikidelt kõige eksproprieerimise järele on neil sama. Siledate nägude taga, mis iseloomustavad kaasaegseid sotse on peidus koletiste näod. Need koletised on nõus lõhkuma kõike olemasolevat oma ultramarksistlike utoopiate teostamise nimel. Tegemist on ühiskondlikus mõttes kurjategijatega, kes tegutsevad normaalsete inimeste poolt sajandite vältel loodud loomupärase väärtushinnangute süsteemi ja tsivilisatsiooni kui orgaaniliselt aja jooksul kujunenud formatsiooni hävitamise nimel.
Kõik jutud sellest, et linlased tuleb ajada maa-alustesse tunnelitesse liikuma ning sellest, et säästud tuleb kodanikelt ära võtta ning kasvatada sellega nende kodanikuteadlikkust on selgeks märgiks peagi saabuvast totaalsest terroriühiskonnast ja punasest globalismist. Totaalne vägivald ja täielik kontroll kodanike üle ootab inimesi ees juba käegakatsutavas tulevikus. Varsti ei saa inimene otsustada ja elada selle järgi, mida ta ise soovib või endale vajalikuks ja kohaseks peab, vaid vastavalt sellele, mida neile ette kirjutavad Pakosta ja Lippus, Svet ja Odinets koos Tsahkna ja Keldoga jne.
Olukord on meeleheitlik, aga selle asemel, et meelt heita, tuleb punakollasele diktatuurile vastu võidelda ja mitte alluda võimukiimas kasside kräunumisele.
Rahandusminister teeb tihti nalja, kuigi talle naljategemine eriti ei sobi. Aeg oleks hakata ükskord tema endaga nalja tegema. Eesti 200-le oleks aeg hakata näitama samasugust õudust nagu oli nende tantsutrupi etteaste Europarlamendi valimiste eel. Sotsidest linnapeale tuleks teha endale klistiiri ja pesta tema soolikad puhtaks liigsest ballastist ning magusa elu jälgedest. Olen kindel, et mõõdukas dieet ohjeldaks ka teiste kohalike punase ladviku liikmete õhinat teha elu paremaks.
Seega tuleb punased viljasalvedest eemale peletada ja neid võimu juurde enam mitte valida. Neile tuleks tulevikus eraldada kusagil Veskimetsa kandis reservaat, kus nad saaksid oma ideaalset ühiskonnamudelit ehitada ja ise selle mudeli reeglite järgi elada.
Vihakõne seadusest võõrutamise meetmena peab neid selles reservaadis sundima iga tunni aja tagant südamest naerma ja vastastikku üksteist naerutama. Naerutamine peab olema siiras ja mõjuv. Selle kontrollimise funktsioon tuleks panna reservaadi järelvaatajate õlgadele. Igale reservaadis viibivale punasele ultramarksistile ja liberile tuleb sisse seada isiklik kaustik, kus oleks kirjas kõik tema käitumist ja motivatsiooni puudutav. Motivatsioon peaks puudutama normaalseks ühiskonnaliikmeks tagasitulemise rasket aga vajalikku teed.
Kõik ümberkasvatatavad reservaadis peavad iga päev mitu korda ühel ja samal kellaajal rivis marssides skandeerima selliseid tõdesid nagu „Eraomand on puutumatu!", „Ettevõtlus on inimõigus!", „Turumajandus ei ole riigi poolt juhitav!", „Abielu on mehe ja naise vahel sõlmitav liit ning ei miskit muud!" Sarnased loosungid tuleb esitada selge ja kõlava häälega välja karjudes. Kes ei karju piisavalt suure sisendusjõuga ja valjusti, saab motiveeriva elektrilöögi ülevaatajalt.
Need näited on vaid põgus ülevaade sellest, kuidas tuua normaalse inimlikkuse rüppe tagasi need neomarksistid, kes on veel tagasitoodavad.
Sotsialistid ja liberalistid on tegelikult väga taiplikud ja selliste arengute puhul, nagu kirjeldasin, lahkuvad nad nagu uppunud rotid valgelt laevalt. Silmus tuleb panna nende enda kaela, kes seda silmust on praegu rahva kaelale tõmmanud.
Ilus on maa, kus ei ole reformareid, liberaalse internatsionaali jüngreid ega sotsiaaldemokraate, neomarksistlikke maailmahävitajaid. Bolševismi ahelate pihta tuleb anda võimsaid lööke loomupärasuse ja normaalsuse vasaraga nii kaua, kuni need ahelad ükskord purunevad.
Selleks peab ikka midagi ise ka tegema, vähemalt vasara pihku võtma ja sellega lajatama hakkama. Las siis Kaja lendab kõrge kaarega taevalaotuses. Selle kisa elab rahvas üle, peaasi, et Kaja ise kaugele ära lendab ja enam tagasi ei tule.
Kõutsi ilme ja olekuga „poliitikud" võivad laternapostide varjus hiilida siis nii palju kui tahavad, aga foogti kohale tal enam asja ei ole ning seda igaveseks ajaks. Nende parteikaaslased võivad vändata filme nii palju kui tahavad ning kirjutada surematuid teoseid tonnide viisi, aga see makulatuur ei vii neid enam linnavolikogu ruumidesse.
Vot siis algabki aega, kus kõik kired kahest otsast lõkendama löövad ja Eesti taevasse tõuseb õnnepäikene. Parasiidid välja Vabariigi seest!