Père Lachaise'i surnuaed Pariisis. Foto: BigstockPhoto

Omal ajal panid suurte valitsejate ja nendega lähedalt seotud inimeste tegemised alused asjadele, millest oli kasu kogu ühiskonnale, meenutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.

Sellest, kuidas möödub ja kaob maine au ja hiilgus on kirjutatud väga palju. Juhiksin oma kirjutises seekord lugejate tähelepanu sellele, et vanas heas seisuslikus ühiskonnas oli maise hiilguse lõpp nii mõnigi kord kasulik kogu ühiskonnale, kus elas ja valitses selle ühiskonna monarh. Juttu tuleb tuntuimast Pariisi kalmistust, mis sai alguse tänu Prantsuse kuningale Louis XIV-le (1638–1715) ja tema pihiisa Francois d'Aix de la Chaise'le (1624–1709).

Kakssada aastat enne kirjeldatud sündmusi ostis rikas kaupmees Renault de Wandinne keskaegse Pariisi agulis Champ l'Eveque kõrgustiku ja ehitas sinna oma maja. Aasta oli siis 1430. Kakssada aastat hiljem ostis selle maatüki jesuiitide ordu. Üks tollase ordu isasid oli Francois d'Aix de la Chaise, kes oli 34 aastat le Roi Soleil (Päikesekuninga) Louis XIV pihiisa.

Kui kuningas suri 1. septembril 1715. aastal Chateau de Versailles, laostus jesuiitide ordu ja tema valdused, mis olid 17 hektari suurused ja kus asus kuninga poolt oma pihiisale kingitud Mon Louis mõis, osteti Pariisi linna poolt ning sinna asutati surnuaed. Sellest sai tuntuim Pariisi surnuaed nimega Père Lachaise.

Isa la Chaise jättis endast uurimusi ja monograafiaid nii filosoofia kui teoloogia, aga ka numismaatika valdkonnast. 

Usuelu küsimustes usaldas kuningas Louis XIV oma pihiisa täielikult ja protestandid süüdistasid teda 1598. aastal kuningas Henri IV poolt kinnitatud Nantes'i edikti muutmises Louis XIV poolt, mis võttis Prantsuse protestantidelt ehk hugenottidelt nende usutunnistuse õiguse. Isa la Chaise pooldas kuningas Louis XIV salaabielu markiis Francosie d'Aubigne de Maintenon'iga ja see kindlustas talle kuningas Louis XIV sõpruse. 

Selle loo moraal ja mõte seisneb selles, et omal ajal panid suurte valitsejate ja nendega lähedalt seotud inimeste tegemised alused sellistele asjadele, millest oli kasu kogu ühiskonnal. Pariis sai juurde kalmistu kuningas Louis XIV pihiisale kingitud maadel ja see surnuaed on ammu muutunud Pariisi turismimagnetiks.

Ma tean poliitikuid meil Eestis, kes unistavad ja loodavad saada endale riiklikud matused. Ma tean tegelasi, kes on endale palunud ja mangunud teenetemärke, üritades pehmeks rääkida vastavate komisjonide liikmeid.

Omal ajal olid aga teised tavad ja teada on seegi tõsiasi, et keskajal ei kogunud valitsejad raha, vaid olid tuntud selle raha jagamise tõttu oma alamatele ja oma rahvale. Küll jagati raha turniiride pidamiseks, mis olid avatud vaatamiseks kõigile, kes soovisid, küll korraldati igasuguseid pidusid ja jootusid lihtrahvale nii kuningate kui senjööride poolt ja mida rohkem valitseja raha kulutas, seda tuntum ja lugupeetum ta oli.

Praegu on valimistejärgsel ajal, uue koalitsiooni moodustamise valguses raske ette kujutada, et reformierakonna liikmed, kes tahavad jagada kõik kokkuaetud raha ja võimu omade vahel, või sotsiaaldemokraadid, kes võtaks ära kõik vahendid kõikidelt ning uus erakond, kes rahameeste esindajana tahaks luua parimad tingimused rikkurite tegevusele plutokraatlikus riigis, jagaksid midagi rahvale.

Raske on isegi seda ette kujutada, et nimetatud kolm parteid üldse rahva peale mõtleksid. Ka mina omalt poolt ei oota selliselt valitsuselt mitte midagi head ja soovitan kõigile aatekaaslastele, eriti aga konservatiivse maailmavaatega inimestele koondada oma read ja hoida rivi Sparta faalanksi kombel, et ükski nõrk lüli selles faalanksis ei seisaks ja ükski kilp liiga madalal ei oleks.

Selline lahingrivistus nagu vana hea faalanks peab vastu pidama kollaste ja punaste survele ja õigel hetkel andma liberaalglobalistidele ja punastele hävitava vastulöögi.

Selleks tuleb olla valmis ja mitte lasta pead norgu peale võltsitud valimistulemuste avalikustamist. Eesti muutmine riigiks, kus on au sees Paabeli hoora eetikanormid peab saama otsustava vastuseisu rahva poolt.

See, kes ei lepi homoabielude seadustamisega ei ole sugugi automaatselt Venemaa mõjuagent ja Putinilt raha saanud müüdav hing.

Mina ei saa raha kelleltki ja olen ikkagi homoabielude vastane. Raha on selle maailma soontes voolav kütusaine. Mina ei kavatse siin ilmas igavesti elada ja tean, et on asju, mis on tähtsamad kui hetkeline heaolu hukkuvas maailmas.