Kahe vana varju kohtumine 1998. aasta varakapitalistlikus ning ühtlasi postsovietlikus olustikus meenutas väga filmi ajarännakutest, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Tallinna linnavõim lõi kõikuma ja langes. Asemele pürgivad parteid tahavad moodustada uue võimuliidu, et linnavalitsemine enda kätte võtta. Võtta nii, et seda mitte käest lasta ja valitseda „meistrite linna" vähemalt sama kaua, kui seda tegi eelmine linnavõim.
Kaheksateist aastat suutis Savisaare poolt omal ajal kätte võideldud linnavalitseja koht olla tema loodud partei – Keskerakonna võõrandamatu haldusala. Edgar oskas hoida linna oma raudses haardes. Ta teadis, kuidas kasutada „piitsa ja prääniku" printsiipi ja hoida oma truu valijaskond pidevas valmisolekus teda uuesti ja uuesti tagasi valida. Edgarit tabas paljude autokraatide saatus.
Omad sõid ta välja erakonna esimehe kohalt. Omad tegid temast selle juhi, kellelt võeti ära tema enda loodud erakond. Keskerakonna noorema põlvkonna esindajad, kes võlgnesid Edgar Savisaarele kogu oma poliitilise karjääri ning seeläbi ka majandusliku heaolu ning koha Eesti ühiskonnas, sõid ta armutult ja halastamatult selle erakonna juhi kohalt välja.
Korruptsioonisüüdistuse tõttu alanud kohtuprotsessi käigus peatati Savisaare volitused Tallinna linnapea kohal 2015. aastal. 2016. aasta 16. novembril valiti ta Keskerakonna XVI kongressil esimehe kohalt maha ja tema asemele tõusis Jüri Ratas, mees, kes oli samuti kogu oma karjääri võlgu Savisaarele. Selles paleepöördes osalesid Savisaare poolt üles korjatud ja poliitikasse kaasatud tegelased nagu Jaak Aab ja paljud teised, kelle nimesid praegu nimetada ei taha. Nüüd kaotas omal ajal Savisaare poolt poliitikuks kasvatatud Mihhail Kõlvart ning koos temaga Keskerakond võimu Tallinnas.
Seoses Tallinnaga kui pealinnaga meenub mul palju isiklikku nii enda elust linnas, kus möödus kogu minu elu, kui ka minu eelkäijate ja kaugete sugulaste elust linnas, mis oli kunagi kubermangu pealinn ning omaaegne Rootsi kuningriigi provintsi keskus ja Liivi ordu keskus Eestimaal. Viimati kohtusin ma vana aja hämarast sügavusest pärineva suguvõsa esindajaga, krahvinna Tiesenhauseniga 1998. aasta oktoobrikuu lõpus.
Brunhild Dorothea Tiesenhauseniga kohtusin ma selleks, et lõpetada temaga rendileping. Tiesenhausenile kuuluvas vanas ja väärikas majas Toompeal asus minu naise Eve Pärnaste kunstigalerii, mille olime sunnitud sulgema, sest majanduslanguse tõttu kahanes ostjaskond olematuks. Mina pidin lahendama krahvinnaga teatud formaalsused.
Mäletan seda kohtumist majas Toompeal. Uksest astus sisse kõhna ja hapra olemisega proua, kes vaiksel häälel tutvustas ennast. Ma olin valmistunud asjalikuks vestluseks rendileandjaga, kuid minu ees seisis inimene, kes näis olevat välja astunud kaugetest sajanditest. Ta nimetas oma nime ja aeg pöördus kolm sajandit tagasi.
Ma olin väga jahmunud ja meeldivalt üllatunud ning me istusime toolidele galerii eestoas. Jutt läks kohe omaaegsetele Eestimaa rüütelkonna tegelastele ja kui ma nimetasin oma sugulasi, kes samuti sinna kuulusid, ununes asjalik jutt rendi lõpetamisest sootuks. Me rääkisime krahvinnaga kõigest, ainult mitte rendilepingu lõpetamisega seotud asjaajamisest. Selles küsimuses osutus krahvinna täiesti ükskõikseks ja kirjutas sealsamas toolil istudes oma käekotti lauana kasutades mulle oma allkirjaga paberi, milles teatas, et tal ei ole mingeid majanduslikke nõudmisi galeriile. Kuigi meil oli viimase kuu üür maksmata ja raha selleks polnud, aga seda viimast krahvinna ei teadnud. Otsustasin kinkida talle mõned Eve Pärnaste maalid ja ta oli selle üle üsna õnnelik.
Meie jutt iseseenesest oli magusvalus meenutus ajastutest, mida ei mina ega krahvinna ei näinud ega saanudki näha. Brunhild Dorothea Tiesenhausen oli sündinud 1938. aastal ja mina 1960. aastal. Sellesse juttu, millest enamus toimus eesti keeles, sattus tihti vanasõnu ja püsivaid sõnaühendeid nii saksa kui vene keelest.
Aeg oli teinud oma töö ja kahe vana varju kohtumine 1998. aasta varakapitalistlikus ning ühtlasi postsovietlikus olustikus meenutas väga filmi ajarännakutest. Film oli aga kahjuks film ja kui see vestlus otsa lõppes ning tuli hetkega sukelduda tagasi argipäeva „võluvasse" olustikku, ei olnud teha muud, kui seda argielu edasi elada.
See oli minu viimane meeldiv jutuajamine inimesega Tallinnas, kellest ma aru sain ja kellega rääkides ei olnud vajadust kasutada ei vestmikku ega sõnaraamatut. Hiljem olen ma rääkinud kolme presidendiga, kahe peaministriga ja käinud külas ühe linnapea juures, aga jutuajamine sügisesel õhtupoolikul krahvinna Tiesenhauseniga tema vanas ja suures Toompeal asuvas suguvõsa majas kaalus üles kõik need hilisemad jutuajamised meie ajastu vägevatega. Palju huvitavam oli rääkida kunagisest parun Ungern-Sternbergi duellist parun Salsaga, mida kavatseti pidada Schnelli tiigi ääres rapiiridega. Duell jäi Toomkooli direktori sekkumise tõttu ära.
Kõik on kokku unenägu, nagu ütlevad poeedid. Mõni unenägu meeldib rohkem kui nii mõnigi tõsielust pärinev mälestus. Mulle meeldivad unenäod ja ei meeldi tegelik elu. Jedem das Seine, nagu ütlesid kunagi sakslased.
Jäägu minule minu unenäod ja Tallinna uutele ja vanadele linnapeadele ja muudele linnaorganitele nende õhinapõhisus ja särtsakus linna muutmisel rohekorilaste ja kastiratturite polügooniks.
Potisoengutega totsid ja mägrakoonudega noorkunderlased õppigu selgeks pioneeritantsud, et esineda vägeva eeskavaga tulevastel vanalinnapäevade kontsertidel ja laulupidudel.
Tantsida ja laulda tuleb ilmekalt ja suure sisendusjõuga. Siis annavad linnakodanikud, kes pealt vaatavad, oma hääled ehk tantsijatele ja lauljatele järgmistel valimistel uuesti.