Neomarksism on salakaval haigus, mis tegutseb aeglaselt, aga halastamatult, kuni on hävitanud kogu riigi ja ühiskonna organismi. See vasakpoolsuse haigus vajab kohest ravikuuri. Siin näen ma ravimiks ja arstiks vaid rahvuskonservatiivse maailmavaate kandjaid, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Ukrainas toimuv võitlus on haaranud inimeste tähelepanu välispoliitika valdkonnas. Energiahindade ja palgaga seotud lahendamata küsimuste ahel on kodanike tähelepanu keskmes sisepoliitilisel tandril. Kodanikud on sattunud justkui sündmuste ja uudiste paduvihma alla. Ärevaid uudiseid muudkui tuleb ja tuleb. Uudised on üks ärevam kui teine ja lõppu ei paista sellel infokaskaadil tulevat. See on tänase päeva tegelikkus, meeldib see meile või ei.
Kui loota, et olukord Ukrainas laheneb ukrainlaste kasuks ja Venemaa kaotab selle sõja ega suuda lähiaastatel enam kellelegi kallale minna; kui arvata, et hinnatõus peatub ja energiakriis kuidagi laheneb, võib seda kõike reaalseks ja võimalikuks pidada.
Kui see kõik on juhtunud, siis jääb sõelale siiski veel üks paine, mis on 21. sajandi paine number üks. See paine on totaalne võõrandumine inimeste vahel kaasaegses ühiskonnas. Võõrandunud on võim rahvast, võõrandunud on inimene inimesest, võõrandunud on kodanik kodanikust. See võõrandumine on süvenenud aasta aastalt ja saavutanud sellise taseme, et seda võõrandumist peetakse juba täiesi normaalseks olukorraks. Katkenud on side erinevate põlvkondade vahel, lõppenud on järjepidevus eri vanuste inimeste vahel teadmiste edasiandmise valdkonnas ja üldse igasugune järjepidevus nii ühiskonnas kui hariduses, aga ka inimsuhetes üldse.
Elatakse ühe päeva huvidega ja ei mõelda sellele, mis saab homme.
Kirjeldatud olukord ei paista üldse huvitavat praegust valitsust. See valitsus ei näe elu üldse sellistes toonides ja arvab, et kogu probleemistik on seotud Ukraina-Vene sõja lõpuga. Elektri ja gaasi hinnad ja toiduainete tohutu kallinemine ei huvita tegelikult valitsust. See on aga vaid osa suurest kriisist, mille nurgakiviks pean ma kaasaegse ühiskonna ravimatut haigust – suurt võõrandumist.
Perekonna traditsioonilise mudeli vastu võideldes võitlevad globalistidest pseudoliberaalsed sugudevaheliste rollide muutjad teadlikult inimühiskonna normaalse sidususe ja sellest johtuvalt ka igasuguse riikluse vastu. Traditsioonilise perekonna kui inimsootsiumi algrakku hävitades üritatakse hävitada riiklus kui selline. Jõudmas on kätte aeg, kus nii eraomand kui ka rahvusriik ja traditsioonilise rollijaotusega perekond on kuulutatud vaat et inimsusevastaseks kuriteoks.
Need vaated ja hoiakud ei ole Eestis tekkinud, vaid on toodud siia implantaadina väljastpoolt. Meie valitsevad ringkonnad on selgelt positsioneerunud nende hukatuslike hoiakute juurutajate poolele.
Oma rahva tuleviku eest seisjate rollist on taandutud võõra ideoloogia kupja rolli ja see on eesti rahvale ja rahvusriigile hukatuslik hoiak. Selle kupjaks olemise hind on suhteliselt magus ja Eesti mõistes jõukas elu. Reformierakonna juhtfiguurid naudivad täiel rinnal nii jõukuses olemise kui ka võimu omamisega kaasnevat üleoleku tunnet.
Elada täna hästi ja kindlustada oma perekonnale tulevik on ju täiesti inimlik tunne ja pürgimus, ainult et see ei tohiks olla saavutatud oma rahva mahamüümise hinnaga.
Selge on see, et taoline valitsus ei muuda oma positsioneerumist ja ei pöördu näoga rahva poole. Ainus võimalus sellisest olukorrast välja tulema hakata on valijate pöördumine seljaga sellise valitsuse poole. Valitsus on sageli nimetanud oma kriitikuid paadikõigutajateks ja maalinud neist riigikukutajad. Sel ajal, kui Ukraina võitleb oma vabaduse eest ja Venemaa ähvardab kohe Baltimaadele kallale tulla, kõigutavad Moskva kasulikud idioodid Eesti riikluse paati. Selline on praeguse valitsuse hinnang oma kriitikutele.
Ukraina sõja kilbiks toomise poliitika on kestnud sõja puhkemisest saadik ja kestab sama kaua, kuni kestab nimetatud sõda. Mis saab aga sõja lõppedes edasi ja kuidas siis hakkavad lahenema Eesti siseriiklikud probleemid, ei paista Kallase valitsust huvitavat.
Asi pole mõistagi ainult Kaja Kallase isikus ja Reformierakonnas. Samamoodi on ebausaldusväärsed sotsiaaldemokraadid ja muud poliitilised jõud. Usaldada saab Eestis ainult rahvuskonservatiive. Nemad on deklareerinud, et seisavad Eesti eest, eestlaste eest ja traditsioonilise perekonna säilitamise eest.
Olen korduvalt oma kirjutiste lõpus kutsunud valijaid hääletama kevadisel riigikogu valimistel just nende poolt. Teen seda nüüdki, kuna usun, et rahvuskonservatiividel jätkub tahtmist vedada Eesti ühiskond välja globalismi ja neomarksismi mülkast. Et neil jätkub jõudu võitluseks eestlaste huvide kaitsel, võitluses muulastega selle nimel, et eestlane jääks peremeheks oma maal.
Eesti peab lõpuks ometi hakkama kujundama oma rahvuseliiti, millest kujuneks välja ühiskonna tipp. See tipp peaks suunama riigi traditsioonilise pere ja riigimudeli rööbastele ja hoolitsema selle eest, et nendelt rööbastelt vasakule ei keerata.
Neomarksism on salakaval haigus, mis tegutseb aeglaselt, aga halastamatult, kuni on hävitanud kogu riigi ja ühiskonna organismi. See vasakpoolsuse haigus vajab kohest ravikuuri. Siin näen ma ravimiks ja arstiks vaid rahvuskonservatiivse maailmavaate kandjate seltskonda.
Konservatiivid ja rahvuslased peavad ühinema kõigi nendega, kes pooldavad traditsioonilist peremudelit ja rahvusriiki. Siis on muidugi oht sattuda vastuollu „progressiivsete ja edumeelsete riikide" sõbraliku perega, aga parem on valida oma tee, kui lasta ennast kiskuda tänapäeva Paabeli katuse alla.
Kui võõrandumine süveneb veelgi, siis ei tunne naaber naabrit, vend venda ja poeg isa. See olukord vajab muutmist. Muutjad on konservatiivid ja ei keegi muu. Andke nendele võimalus kevadistel valimistel.