Plakat Euroopa islamiseerumise vastase liikumise Pegida korraldatud meeleavaldusel. Foto: Jens Meyer, AP/Scanpix

Oma maa, rahva ja kultuuri mittekaitsmine on tõeline kuritegu inimsuse vastu, ent kritiseerida seda ei tohi, kuna tegemist on Brüsselist tulnud suunistega. Sellise kahjurluse eest ei karistata, vaid jagatakse uusi ametikohti ja selle nimel pingutatakse, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.

Vahva sõdur Švejk näitas kõverpeeglis, milleni võib viia igasuguse võimu kuritarvitamine. Nukralt mõtiskles ta selle üle, et rindesõdur, kes oma kahe päeva moona korraga nahka pistis, lasti kõigile hoiatuseks distsipliinirikkumise pärast maha. Kindral, kes varastas riigilt suured rahasummad, viidi karistuseks üle teise sõjaväeringkonda.

Nii on ka meie eluga – kui nn tavakodanik julgeb arvata, et tema riiki juhivad ebapädevad inimesed, saab ta endale külge riigireeturi sildi. Kui minister ei oska selgitada, kuhu on kadunud tema valdkonnale antud kümned miljonid eurod, viiakse ta tormituulte vaibumiseni mõnele soojale kohale, kuni avaneb võimalus panna ta mõne muu valdkonna ministriks. On selge, et selline inimene hoolib riigi ja rahva käekäigust nii palju, kui see talle endale on kasulik. Ta on truu süsteemile, mis hoiab teda vee peal, ja see on talle kõige tähtsam. Ja me unustame juba paari nädala pärast ära, milliste tempudega on keegi meie “rahva isadest” ja “rahva emadest” hakkama saanud.

Meie ajalooline mälu on hullem kui kuldkalal. Seda, et praegune paavst tegi 2014. aastal visiidi Istanbuli, endisesse Konstantinoopolisse, ning palvetas koos moslemitega, ei mäleta vist enam keegi. Veel vähem teame midagi paavst Gregorius VII üleskutsest kaitsta Euroopat ning kreeka vendi ja õdesid moslemite invasiooni ja tapatalgute eest. Meie peame seda perioodi nüüd ristisõdade ajajärguks ja räägime sellest kui kristlaste ekspansioonist ja saamahimust. Pangem aga tähele neid sõnu, millega Gregorius VII pöördus toona, 1074. aastal, inimeste poole. Kopeerituna jõudis see paavsti tahe igasse Euroopa nurka:

“Käesolevaga teavitame, et selle kirja esitaja, olles hiljuti naasnud mere tagant (Palestiinast), tuli Rooma meid vaatama. Ta kordas seda, mida olime kuulnud paljudelt teistelt, et paganrahvas on allutanud endale kristlasi ning on kohutava julmusega hävitanud kõik kuni Konstantinoopoli müürideni. Nüüd valitsevad nad vallutatud maid türanliku vägivallaga ning nad on hukanud mitmeid tuhandeid kristlasi, otsekui oleksid nad lambad. Kui me armastame Jumalat ja tahame, et meid peetakse kristlasteks, peame saama täidetud leinast selle suure impeeriumi (kreeklaste) õnnetuse ja nii paljude kristlaste mõrvamise pärast. Kuid niisama leinata ei ole meie täielik kohus. Meie Lunastaja eeskuju ning meie isalik armastus nõuavad, et me ohverdaksime oma elu nende vabastamiseks. Sest tema (Kristus) on andnud oma elu meie eest ja meie peaksime andma oma elu vendade eest (Jh 3:16). Tea siis, et me usume Jumala armu ja tema vägevusse ja et me püüame igal võimalikul viisil valmistada abi kristlikule kreeklaste impeeriumile nii ruttu kui võimalik. Seepärast anume sind selle usu nimel, millesse sa oled ühendatud Kristuse läbi … ja püha Peetruse, apostlite juhi meelevallaga manitseme, et sa saaksid liigutatud oma vendade haavadest ja verest ning eelnimetatud impeeriumile osaks saanud ohust. Kristuse pärast võta enda kanda see raske ülesanne viia abi meie kreeka vendadele. Saada sõnumitooja meie juurde kohe, et teavitada, kuidas Jumal juhatab sind selles asjas osalema.”

Kas tänane olukord erineb toonasest? Kristlasi mõrvatakse, vägistatakse ja põletatakse ka 21. sajandil. Veel 19. sajandi alguses vaevasid Vahemere äärseid maid araabia piraadid, kes müüsid oma saaki orjaturgudel. Ja nagu teada, on vallutatud alade elanikkond islamistidele ka täna, 2016. aasta juunis, õigustatud sõjasaagiks, millega võib teha mida iganes süda või mõni muu kehaosa himustab.

Tänane olukord erineb selle poolest, et šariaadiseadused on jõudnud Euroopasse. Olukorras, kus ühtegi mõistuslikku olendit ei või jätta ükskõikseks tuhandete moslemite marsid Euroopa tänavail, kus nõutakse islamiseaduste kehtestamist, islami vaenlaste tapmist ning kogu Euroopa kuulutamist islamiterritooriumiks, koogutavad meie “Lääne sõbrad” moslemikogukonna ees nagu jaksavad.

Kindlasti ei jäta see ükskõikseks ka neid Eesti ja Euroopa poliitikuid, kellest on saanud illegaalse immigratsiooni apologeedid, islamismi maaletoojad ja Euroopa hävitajad. Millele nad aga loodavad või milline on nende nägemuses tuleviku Euroopast, seda ei suuda minu väeti mõistus välja mõelda.

Oleme nii harjunud islamivägivallaga, et kui kuuleme uudist, kuidas moslemid heidavad kristlasi põgenike paatidest merre, ohkame kergendatult: “Hea, et midagi halvemat ei juhtunud.” Nii me elamegi, õhates koos Euroopa Parlamendi ja meie kontinendi “vaimsete isade ja emadega”: “Jäägem lootma, et ehk ei lähe asi hullemaks.”

Seega – olukord erineb tugevalt kümne sajandi tagusest olukorrast, sest Euroopa juhid ei oska kaitsta ei endid ega meid moslemite sissevoolu eest. Nende eest, kes näevad meie kontinendis ja kultuuris vaid sõjasaaki ning materjali orjaturgude jaoks.

Üritame siluda konflikte ja malbelt naeratada. Islamisti jaoks on see vaid lamba mannetu määgimine, enne seda kui temast halal-vorsti tegema hakatakse. Islamiriikide liidritega võib ju kohvitassi taga kultuurselt juttu ajada, rääkida Avicennast ja pärsia poeesiast, ent meil on Euroopa tänavatel ja getodes tegemist eluruumi ülevõtjatega, kellele ei lähe küünemusta võrragi korda see, et paavst on illegaalide jalgu pesnud.

Üritame integreerida moslemeid, võimaldades neile ühiskondlikke positsioone. Briti rahvusringhäälingu (BBC) “religiooni- ja eetikaosakonna” juht Aaqil Ahmed (tema usulist kuuluvust ei ole ilmselt raske ära arvata) leiab, et BBC on liiga kristlik ning pühendab liiga palju eetriaega ja leheruumi kristlikele teemadele. BBC peab hakkama tegema ülekandeid mošeedest ja tutvustama islami traditsioone. Islami, hindu ja sikhi usuküsimustele peab andma rohkem ruumi, et lõpetada kristliku ilmavaate ebaproportsionaalselt suur osa meediatoodangus.

Ühendriikides elav ajakirjanik ja teadlane Taneli Heikka soovitab, et Soomes antaks ka moslemitele võimalus koguda oma kogukonnalt sissetuleku pealt fikseeritud maksu ehk “kirikumaksu”, nagu see praegu toimub luterlaste ja õigeusklike puhul. Tema näeb selles ebaõigluse kõrvaldamist, ent islamisti jaoks on see moslemite ellu sekkumine. Pealegi ei ole auline ajakirjanik ilmselt tuttav moslemite suhtumisega oma kogukonda, mille juurde kuulub niigi oma imaamide ja mošeede ülalpidamine. Seega on see vaid taas üks mannetu katse muganduda illegaalide ja neid toetava islami kogukonna nõudmistega.

Euroopa on islamistide ees käpuli, tunnistades oma mannetust. Ja ma räägin ametlikust Euroopast, mille institutsioonidest on tehtud püha lehm. Meile esitatakse neid kui eksimatuid tarkpeade kogusid, kes teavad kõige paremini, kuidas Euroopa eest seista.

Kui multifilmikangelane Homer Simpson ei oska oma naise ja laste küsimustele vastata, ütleb ta lihtsalt: “Ma selgitaksin seda sulle, kuid sa ei saaks niikuinii aru” või “see teema on üle sinu mõistuse”. Seejärel suundub ta tegema mingit järjekordset lollust. Kui Homer oleks reaalne tegelane, võiks ta väga edukalt pürgida Euroopa võimukoridoridesse, näiteks rahvavalgustuse osakonna juhiks.

Meie “seaduslikud vargad”, kes opereerivad maksumaksjate rahaga, hävitades oma kodanike tulevikku, ei riski mitte millegagi. Kõik, mis nad teevad, on heaks kiidetud Euroopa Liidu institutsioonide poolt. Ka omaenda kodanike maadligi surumine ja nende esivanemate poolt rajatud riikide hävitamine. Need poliitikud ei kanna mitte mingit vastutust omaenda maa põhiseaduse rikkumise eest, sest neil paberilipakatel ei ole enam mingit tähendust. Rahvusriigid on nende arvates üle tähtsustatud. Kui keegi “lihtsurelikest” aga kaitseb oma identiteeti, sarnaneb ta selle sõduriga, kes kuritegelikult pistis nahka oma napid konservid, mille riik talle näpuotsaga poetas. Toona kaotas õnnetu sõdur võime täie väega tappa või olla tapetud oma peremeeste eest, kelle perspektiiv rikastuda sõja arvelt kannatas. See oli tõesti kuri tegu. Mahalaskmine oli selle eest vääriline karistus. Nüüd kahjustab selline “tavakodanik” ülalt etteantud programmide elluviimist.

Kui naine kaitseb end immigrandist seksuaalkurjategija vastu, võib ta sattuda kohtusse. Kui keegi kaitseb naist immigrandist seksuaalkurjategija vastu, võib ta kergesti saada kaela rassimisüüdistuse.

Mitte kaitsta oma maad, rahvast ja kultuuri – see on tõeline kuritegu inimsuse vastu, ent kritiseerida seda ei tohi, kuna tegemist on Brüsselist tulnud suunistega. Poliitikute tegevusetus praeguses olukorras on kuritegu, ent selle eest ei ole karta karistust, kuna niiviisi ei minda vastuollu meie kontinenti valitsevate tegelastega ja Euroliidus valitsevate meeleoludega. Sellise kahjurluse eest ei karistata. Selle eest saab uusi ametikohti ja selle nimel pingutatakse.

See kõik kõlab kuidagi tuttavalt…