Kaja Kallas otsesaates Otse Postimehest. Foto: Scanpix

Kaja Kallas esineb avalikkusele kord nädalas, sõimab Jüri Ratase näo täis ja lõpetab postulaadiga, et riik vajab keski ja reformi valitsust. Milline oleks poliitilise ühisosa kirjeldus Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooniks, küsib Olav Anton.

Esmalt oleks hädavajalik selgeks rääkida erimeelsused. Tundub, et vastasseisu on rohkem kui koosmeelt. Kevadel jäid "koalitsioonikosjad" katki ühe pisikese punase joone tõttu. Oravate valimislubaduseks oli kehtestada üksikisiku tulumaksu 500 euro vabastamine kõigile võrdselt. Taastada sooviti oravate valitsemiseaja kuldne põhimõte: kõik maksavad võrdselt makse. Tegelikkuses kujunes oravate võimu ajal olukord, kus vaesed pidasid valdavalt oma maksudega riiki ülal ja jõukad otsisid ning leidsid võimalusi maksusoodustusteks või maksude tasumisest kõrvale hiilimiseks.

Täna ei maksa väikese sissetulekuga isikud kuni 1200 euroni kuus viiesajalt eurolt tulumaksu. Alates 2100 eurosest kuusissetulekust maksuvabastus kaob täielikult. Sissetulekutele vahemikus 1200 – 2100 eurot väheneb maksuvabastus viiesajalt eurolt nullini.

Poliitilise reaalsusega tuleb leppida. Nii, nagu tuli parempoolsetel liberaalidel leppida tasuta ühistranspordiga, tuleb ka alla neelata tänane viiesajaeurone tulumaksuvabastus. Oravate soov kinkida igale suure sissetulekuga isikule täiendavalt 100 eurot kuus, ei mahu ühiskonna õiglustundesse ära. Väiksema sissetulekuga isikud saavad tulumaksu soodustust, jõukamad mitte.

Seega on poliitilise reaalsuse tunnistamine vältimatu. Paraku on maailma poliitiline praktika näidanud tõsiasja, et "maailmavaateliselt lähedased erakonnad" on pigem omavahel tülis, kui teevad koostööd. Eks ole ka näiteid lähedaste parteide koostöö kohta, kuid kohe ei meenugi sobivat näidet ja Iisraelis eesootav valitsuse moodustamine kuulub sama teema alla. Euroopa poliitika koondab tsentristid ALDE partei perekonna alla, kuid ka seal on vähe märgata sama riigi erakondade koostööd.

Senine Kaja Kallase tegevus poliitilise ühisosa otsimises on piirdunud paraku süüdlaste esitamisega. Muidugi on (tema arvates) kõiges süüdi Jüri Ratas ja Keskerakond. Ainult Raimond Kaljulaid on tubli. Samas ei aita süüdlaste otsimine leida lahendust. Tahtmatult tekib küsimus: Kas Reformi- ja Keskerakonnal on üldse olemas võimalik poliitiline ühisosa ja kui suur saaks see olla?

Alustame maailmavaatest. 28-aastase staažiga keskerakondlasena julgen väita: Keskerakond tekkis Rahvarinde tuumikust ja seetõttu pooldab ta nn "Rahvapartei" maailmavaadet ja ta tahab esindada kogu eesti elanikkonda. Rahvusvahelisel areenil liitus Keskerakond ALDEga ja kaitseb liberaalseid, täpsemalt sotsiaal-liberaalseid, huvisid.

Reformierakonna senine praktika on seni näidanud, et nende maailmavaade ei ole neil takistanud erinevat poliitikat ajada. Seega taandub koalitsiooni tegemine ikkagi kahe erakonna huvile koostööd teha. Ühine liberaalsus ei sega, aga ei tule ka kasuks tuleviku koostöö tekkimiseks.

Aktiivsem, aga ka poliitiliselt viisakas pool, peaks olema Reformierakond, sest opositsiooni roll kohustab. Keskerakond kannab valitsuskoalitsioonist tulenevaid kohustusi ja uut võimuliitu ei otsi. Iga hinna eest valitsuse kukutamine kuulub Viktor Kingissepa kommunistlikku arsenali ja ei sobi 21. sajandisse.

Oravapartei (loodus)vaatlejana on mulle arusaamatuks jäänud kaks seni vastamata küsimust.

  1. Miks Taavi Rõivas esitas 2016. aasta presidendivalimisteks kaks Reformierakonna kandidaati?
  2. Tänaseks veel olulisem on vastamata teine küsimus: kas oravate kaks või isegi enam leere on tänaseks taasliitunud, segunenud või hoopis säilitanud oma poliitilise iseseisvuse?

Kohalikeks valimisteks lisavad eelnevale segadust valdade ja väikelinnade valimisliidud, milledes reformierakondlased kandideerivad.

Tänane valitsuskoalitsioon on üdini pragmaatiline ja see lõpeb ka pragmaatiliselt – näiteks järgmise Riigikogu valimisega. Koalitsiooni tugevus tuleneb sellest, et kolmel valitsuserakonnal puuduvad maailmavaatelised erimeelsused. Selline olukord on esmakordne eesti poliitikas. Kaks suurt teemat, vikerkaarevärviline globalism ja ÜRO ränderaamist tõukuvad probleemid puhkavad rahulikult opositsioonis. Asja ei muuda ka president Kersti Kaljulaidi arvamused ja sõnavõtud.

Tänud Mikk Salule, kes 23. augusti "Eesti Ekspressis" arvamuses "President pole peaministri ülemus", asja olemuse kokku võttis:

"Ka Kersti Kaljulaidi liiga aktiivne sekkumine päevapoliitikasse, ministrite arvustamine, peaministri õpetamine, kes sobib ministriks ja kes mitte, rikub Eesti põhiseaduse mõtet. Skandaal Politseiameti juhi ümber on tüüpiline näide. Mida näiteks arvata sellest, kui presidendi kantselei teatab, et president „on rahul Vaheri senise tööga ja usaldab teda". Politsei on täitevvõimu instrument ja ei puutu absoluutselt presidenti."

Täiendav valitsuskoalitsiooni "tugevusvaru" on oravatele tüüpilise "Suure Peetri-tüüpi" võimujaotuse asendamine võrdväärsega. 5:5:5 ministriportfellide jaotus ja võrdsed vetoõigusega partnerid võeti esmakordselt kasutusse eesti poliitilises ajaloos Jüri Ratase esimese valitsuse ajal.

Kuidas võiks välja näha kahe võrdse poliitilise partneri koalitsioon, oleks Reformierakonnale koduseks ülesandeks. Jaak Alliku välja pakutud idee teha koalitsioon reffide, keski ja sotsidega, oleks liiga ilus sotsidele ja liiga kole ülejäänutele, et olla võimalik.