Veiko Vihuri leiab, et kui kohtuvõim peaks hakkama revolutsiooni sõjavankriks, tuleb see vanker kiiremas korras lahti rakendada ja rekonstrueerimisele saata. Foto: Bigstockphoto

Harju Maakohtu kohtunik ja Eesti Kohtunike Ühingu aseesimees Anu Uritam on seisukohal, et on aeg muuta seniseid veendumusi teistest erineva seksuaalse sättumusega inimeste või ebatraditsiooniliste perekondade suhtes. Seevastu kolumnist Veiko Vihuri leiab, et kui kohtuvõim peaks hakkama revolutsiooni sõjavankriks, tuleb see vanker kiiremas korras lahti rakendada ja rekonstrueerimisele saata.

16. juulil avaldas Postimees kohtunik Anu Uritami artikli, milles autor teatab, et kohtuvõimu ülesanne on tagada üksikisikute õiguste kaitse ka siis, kui see ei lähe kokku valitseva poliitilise jõu arvamusega. Loo taustal on hiljutine riigikohtu otsus, et ka samast soost püsivas partnerluses elavad inimesed võivad moodustada perekonna põhiseadusliku perekonnapõhiõiguse tähenduses, ja konservatiivide leerist (Isamaa, EKRE) kõlanud kriitika selle aadressil.

Alustagem aga kõnealuse artikli viimasest, kokkuvõtvast lõigust, mis avab võtmena kogu mõttekäigu, mida kohtunik Uritam tahab kaitsta ja levitada. „Teistest erineva seksuaalse sättumusega inimeste või ebatraditsiooniliste perekondade olemasolu võib ju paljudele mitte meeldida, kuid aeg on muuta seniseid veendumusi, et neid inimesi võib õiguslikult kohelda vähem väärtuslikena," leiab Anu Uritam.

Kohtunik, kes deklareerib oma artiklis (ja see mõte kajastub juba loo sissejuhatuses), et kohtuvõim ei pea otsuseid langetades lähtuma mõne erakonna (ilmselt peetakse silmas juba mainitud erakonda Isamaa ja EKREt) arvamusest, teatab samas autoriteetselt või siis autoritaarselt, et ühiskonnal on aeg muuta seniseid veendumusi. Loomulikult käiakse välja tuttav argument, et demokraatia ei tähenda üksnes enamuse võimu, vaid et kohtuvõimul lasub ülesanne defineerida vähemuste huvid:

„Demokraatia ei ole ainult enamuse võim vähemuse üle ning alati ei saa üksikisikute õigusi, sealhulgas nende inimõigusi kaitsta vaid seadusandliku võimu kaudu, mis paratamatult kipub esindama pigem enamuse huve. Kohtuvõimu ülesandeks on tagada üksikisikute õiguste kaitse ka siis, kui see ei lähe kokku valitseva poliitilise jõu arvamusega. Kohtuvõimu teostamine ei saa olla sõltuv poliitilise võimu soovidest või võimuesindajate isiklikest veendumustest."

Loomulikult ei pea kohtuvõim tantsima mõne poliitilise jõu taktikepi järgi, vaid mõistma õigust kooskõlas seadusega. Ent see ei anna kohtunikele vähimatki õigust astuda ise poliitaktivisti rolli ning hakata inimõiguste kaitsmise sildi all muutma seda, kuidas ühiskonnas asjadest aru saadakse.

Loomulikult ei pea kohtuvõim tantsima mõne poliitilise jõu taktikepi järgi, vaid mõistma õigust kooskõlas seadusega. Ent see ei anna kohtunikele vähimatki õigust astuda ise poliitaktivisti rolli ning hakata inimõiguste kaitsmise sildi all muutma seda, kuidas ühiskonnas asjadest aru saadakse. Mitte ainult täidesaatva võimu esindaja, näiteks ministri, vaid ka kohtuvõimu esindaja – kohtuniku – isiklikud vaated ja arusaamad ei saa olla aluseks õiguspärase võimu teostamisele.

Toimivas demokraatias hangivad erakonnad kokkulepitud elukorralduse muutmiseks mandaadi valijatelt. Peetakse debatte ja püütakse ühiskonda veenda, valimispäeval loetakse saadud hääled kokku. Kes annab kohtunikele mandaadi „muuta seniseid veendumusi" ühiskonnas? Kui kohtunikud panevad ühiskonna oma pilli järgi tantsima, siis mis mõttes ja kas üldse erineb taoline asjadekorraldus autoritaarsest režiimist?

Inimõigused on lääne ilmalikes ühiskondades sama tugev argument nagu Jumala tahe religioossetes ühiskondades. Viimati mainituis tõlgendavad Jumala tahet usulised institutsioonid ja nende juhid. Lihtusklike, nende seas maiste võimukandjate roll on usuliste autoriteetide otsused teatavaks ja täitmiseks võtta. Sekulaarses ja liberaalses demokraatias on traditsioonilise religioosse moraali asemele astunud inimõiguste ideoloogia, mida püüavad sisustada erinevad avangardistlikud huvigrupid ning üha enam ka kohtunikud (sellest ka nimetus: kohtulik aktivism). Klassikaline juhtum on USA ülemkohtu 2015. aasta otsus, millega pandi kogu riigis maksma nn homoabielu – nagu oleks samasooliste paaride „õigus abielluda" midagi sellist, mida juba USA põhiseaduse loojad ette nägid. Nii defineeritigi abielu institutsioon ümber ilma seadusandliku võimuta, üksnes ülemkohtu kohtunike arutluse tulemusena. Selleks kasutati teatud laadi ideoloogilist argumentatsiooni, mitte vahetult kehtivast õigusest tulenevaid nõudeid.

„Kaasaegsetes demokraatiates on juba mõnda aega tagasi mõistetud, et eri vähemusgruppide ja nõrgemate indiviidide õiguste kaitse on vajalik ja kasulik kõigile," kirjutab Anu Uritam. „See on vajalik, et ühiskond saaks tervikuna toimida. Ebavõrdne kohtlemine kipub aset leidma seal, kus arvatakse, et nõrgemaid või teistest erinevaid võibki õiguslikus mõttes teisiti kohelda. Seesugust kohtlemist on õigustatud küll meditsiiniliste, küll ajalooliste põhjustega. Alles viimastel aastakümnetel on mõistetud vajadust varasemat mõtteviisi muuta."

Õigupoolest koosneb iga ühiskond vähemusgruppidest, mis üheskoos moodustavad terviku. Miks siis osad vähemusgrupid on ideoloogiliselt esile tõstetud staatuses, teiste huvide eest aga mõjukad aktivistid ei kõnele?

Ühiskonna kui terviku toimimisele ei aita kuidagi kaasa teatud huvigruppide ideoloogia kehtestamine kohtuliku aktivismi (või ka – nagu kooseluseaduse puhul – laiema kandepinnata parlamentaarse aktivismi) kaudu. Õigupoolest koosneb iga ühiskond vähemusgruppidest, mis üheskoos moodustavad terviku. Miks siis osad vähemusgrupid on ideoloogiliselt esile tõstetud staatuses, teiste huvide eest aga mõjukad aktivistid ei kõnele? Kui samasoolistele paaridele nõutakse õigust abielluda, siis miks peaks veel diskrimineerima neid usulisi vähemusi (nt moslemeid), kes lubavad mehel pidada mitut naist? Või on ka siin aeg muuta seniseid veendumusi ning kohtunikud peaksid seadusandjale teed näitama, sest põhiseadusesse kirjutatud mittediskrimineerimise keeld on alama astme õigusaktide suhtes ülimuslik?

Inimühiskond on muutunud, s.t kasvanud ja arenenud läbi aastatuhandete. Kuid muutuste käigus on välja sõelutud ka need printsiibid ja institutsioonid, millele on tark kogu ühiskonna huvides tugineda. Seevastu revolutsiooniliste, inimest „vabastama" tõttavate ideoloogiate eestvõitlejad on püüdnud vägivaldselt, sunniviisil muuta seniseid veendumusi ja kehtestada ühiskondlikes suhetes oma kitsarinnalist utoopiat, mis on reeglina osutunud ebainimlikuks ja ohtlikuks düstoopiaks. Kui kohtuvõim peaks hakkama revolutsiooni sõjavankriks, siis tuleb see vanker kiiremas korras lahti rakendada ja rekonstrueerimisele saata.