Meil on praegu võimu enda kätte võtnud ilmselt kõige rumalam osa rahvast, kes ei oska selle võimuga midagi muud peale hakata, kui vaid rahvast aina rohkemate maksudega röövida ja oma välismaiseid käskijaid oma rahva rahaga nuumata, kirjutab Malle Pärn.
Viimasel ajal me aina loeme teateid uutest hullustest, mis meie valitsuse aktiivset tegutsemist saadavad. Ja esimene reaktsioon on see, et ajab naerma, et päris hea nali, et see ei saa ju tõsi olla, siis, mõtled järele ja mõistad, et see uudis ongi tõsiselt mõeldud – ja ahhetad. Ei olegi esimese aprilli libauudis? Ja meilt nõutakse selle absurdse käsu või seaduse vastuvaidlematut täitmist?
Mida?? Tõsiselt või?? Mis riigis me elame? Mis ajal me elame? Meil ju räägitakse tohutust teaduse arengust 21. sajandil? Me oleme justnagu teaduseusku?
Imepisikestesse vidinatesse mahutatakse sisse terve maailm? Mis selle inimesega siis küll juhtunud on? Miks inimene vaimselt kiiresti alla käib?
Leidsin täna ühe mõtte, mis sobib peaaegu iga hullu uudise järele kommentaariks: "on lihtsalt raske uskuda, et see kõik praegu tõesti päriselt toimub".
Sobib ju igale poole? Kas kakskümmend sugupoolt, sooneutraalne abielu, lapsed kaitsetud pornoärikate meelevallas või kliimaneutraalsed projektid või meri tuulikuid täis või uhked raudteejaamad sinna, kus raudteed polegi või aina uued lollid maksud või – oh, päike läheb looja enne kui see hulluste nimekiri lõpeb.
Makse aina lisatakse ja tõstetakse ja maksumaksja miljonid kühveldatakse liberaalsesse tühjusse, aukudega taskutesse vasakule ja paremale, – aga meie elu läheb järjest hullemaks ja meie tavaline aus kodanik aina vaesemaks ja vihasemaks?
Tõepoolest, on lihtsalt jube raske uskuda, et see kõik tõesti päriselt toimub. Et ei olegi halb uni või mingi väga tobe muinasjutt. See ei ole mõistusega inimeste ühiskonnas lihtsalt võimalik! See on halb uni ja ma tahan sellest üles ärgata!
Mitte koroona ei ole meie õnnetus, vaid ajusööja viirus nimega bacteria liberalia.
Kujutage ette, teleteadustaja loeb ette uudise maailmakulsa näitleja ja võitluskunstniku Chuck Norrise surmast ja lõpetab selle omapoolse "puändiga", et ta oli äärmuskonservatiiv ja vandenõuteooriate levitaja.
Isegi tuntud inimese surmakuulutust kasutatakse ära selleks, et oma hullumeelset ideoloogiat levitada ja normaalsust hukka mõista? Kuhu edasi?
Öeldakse, et eluvõitluses võidab tugevam – ma täpsustaksin: jah, tugevam ja normaalsem jääb lõppkokkuvõttes alles, aga paraku võimu võtab enamasti just nõrgem, ent häbematum ja alatum, kes kasutab võitluses kavalust ja pettust. Ja hakkab rõhuma seda tugevamat, kes jääb ausaks ega laskugi isekate karjeristide robustsesse kaklemisse oma isikliku kasu nimel. Temale ei sobi alatud võtted, ja isegi mitte oma huvides valetamine.
Seega, paraku ei sekku enamus nendest tarkadest üldse sellesse poliitilisse kähmlusse, ka mitte takistamaks lolide võimuvõtmist. Sest nemad tegelevad tõeliste asjadega, nad ei vaja oma tegutsemiseks ei võimu teiste üle ega tähtsat positsiooni ühiskonnas.
Karjääripoliitikud aga elavad enamasti mingis neile kätteõpetatud narratiivis, neil ei ole vaimses mõttes eriti midagi oma rahvale pakkuda. Kohustuslik ideoloogia koos oma demagoogiaga on nende element. Nende mõistus on välja lülitatud.
Nii on meil praegu võimu enda kätte võtnud ilmselt kõige rumalam osa rahvast, kes ei oska selle võimuga midagi muud peale hakata, kui vaid rahvast aina rohkemate maksudega röövida ja oma välismaiseid käskijaid oma rahva rahaga nuumata. Ja oma rahvast reetes meie maa rikkused välismaalastele maha müüa.
Jah, võiks öelda, et see on ju tark, kes oskab teiste arvel endale hea elu korraldada, paljud – ja ka nemad ise – mõtlevadki nii. Aga tark on siiski see, kes oskab oma tegevuse tagajärgi, ning isegi tulevasi õisi ja vilju ette näha. Kes tegutseb nõnda, et tema tegevus ei kahjustaks tema enda elu, ning tervet ühiskonda ja elukorraldust.
Kui inimene ei oska arvestada sellega, et tema tegevus poliitikuna on nii rahvale kui riigile kahjulik, siis on ta ju ikka rumal, mitte tark. Tark poliitik korraldaks riigiasjad nõnda, et kõikidel oleks võrdne võimalus elada oma kodumaal inimlikku elu. See kindlustaks ju ka temale hea elu, ning lisaks ka rahva lugupidamise. Tänapäeva poliitik on ju rahva poolt põlatud.
Kõik inimese heaks, kõik inimese õnne nimel – oli üks nõukogude aja loosung. Nüüd oleme kindlates kätes. Pääsu justkui enam ei olegi.
Eesti olevat nüüd "korda tehtud" ja suurim uhhuuerakond hakkab veel suurematest röövimistest unistama. Või isiklikest villadest lõuna Euroopa paradiisides?
Tõepoolest, meil on nüüd täitsa olemas oma uhhuupoliitika ja mitu uhhuuerakonda.
Tuleb jälle tänada üht uhhhumeedikut, et ta meile selle termini välja mõtles. Nagu lapsepõlves öeldi: kes teisele ütleb, see ise on. See on lausa filosoofiline tarkus.
Bacteria liberaliast nakatatud karjääripoliitikud ju mõtlevadki aina enda jaoks termineid välja ja hakkavad neid siis kleepima nendele, kes nende ideoloogiat ei taha toetada. Keda on vaja maha materdada, aga mõistlikke argumente selleks ei ole.
Ideoloogiat – või idiotoloogiat?
Astrid Kannel ju kunagi ütles otse ja ausalt: "keegi oleks nagu puistanud meie peale lollikstegevat tolmu." Tema tunne oli õige.
Miks nad muidu seal televisioonis enam arukaid saateid teha ei oska?
Usaldada saab praegu ainult neid inimesi, kes tõdevad, et maailm on hulluks läinud. Kellele see hullus on vastuvõetav või tundub lausa normaalsena, neid ei saa usaldada. Nad on kas pimedad, et ei näe, mis maailmas toimub, või valelikud, kes ise on vabatahtlikult osalised selles hullumeelsuses.