Keel ja meel on seotud. Igaühe keelest tunneme ära tema meele, sest arukat inimest ei ole kerge valelike sõnadega petta, kirjutab Malle Pärn.
Keel ja mõtlemine on tihedasti seotud. Inimese keelekasutusest, kõnest ja kirjast saame aru, missugune on tema meelsus ja missugune on tema vaimsus.
Inimese olemus väljendub keeles, mida ta kasutab. Inimese keele kujundab tema haridus, – nii see, mis talle riikliku kooliharidusena nii-öelda osaks langeb ja mille ta sealt vastu võtab, kui ka see, millega ta ise omal valikul harib ennast väljaspool kooli. Inimene õpib kogu elu, ja täiskasvanuna valib ta endale ise õpetajad.
See, kes on lugenud palju klassikalist kirjandust, on kahtlemata nii oma lugemisoskuses kui ka väljenduses palju varjundirikkam kui see, kes oma keelehariduse on omandanud peamiselt (üsna primitiivsete) telesaadete ja kommertsraadio vahendusel.
Imselgelt on humanitaarse hariduskallakuga inimese keel mitmekesisem ja kujundlikum kui näiteks juuraharidusega inimese keel.
Juuraharidus sunnib noort inimest ära õppima tohutul hulgal kantseliiti, millesse miskipärast on ümber tõlgitud kogu meie kirjapandud ühiskonnareeglid, – ja ilmselt mõjutab see ka tema igapäevast kõnekeelt. Kui paljuke need kantseliidi oma ellu vastu võtnud inimesed enam seda kirjakeelt mõistavadki – eks see olene igaühe intelligentsi tasemest. Ja hingeharidusest.
Kantseliit laiutab tänapäeval tänapäeval ülbelt nii õigusloomes, poliitikas, kui ka paraku poliitikast liialt sõltuvas avalikus meedias.
Koos kantseliidiga omandab inimene mingi ametniku (hingetu) meelsuse, justnagu skafandri, mis ei lase tal enam olla harmooniline vaba mõtlemisvõimega inimisiksus.
Kantseliit ongi ju ametnikekeel, mida kasutavad meie ideoloogia kujundajad (poliitikud ja meediategelased). Nii-öelda, vernakulaar, kõigile kohustuslik keelend.
Kantseliidis on kirja pandud kõik ametlikud lepingud, millest normaalne eestlane ilma lisapingutuseta iialgi aru ei või saada. Sest see on ebaloomulik, äraväänatud, kunstlikult konstrueeritud keel, tehiskeel. See on nagu kandiliste ratastega vanker.
Küsin keeleteadlastelt: kas tõesti pole võimalik meie oma ilusas eesti keeles koostada lepinguid, kirja panna seadusi?
Lätlased on alustanud võitlust kantseliidiga, ka meie peaksime seda tegema. Kas riik ei võiks hakata kodanikuga rääkima eesti kirjakeeles?
Kantseliidi alla kuulub ka valelik plakatkeel, millega võltsliberaalid ilustavad oma inetuid kavatsusi ja halvustavad konservatiivide häid kavatsusi. See kujutab teistsugust maailma, mingit virtuaalset plakatlikku konstruktsiooni, justnagu peeglitagust maailma või kõverpeeglite kuningriiki.
Vähe sellest, et meil on kaks Eestit, meil on lausa globaalselt kaks täiesti erinevat maailma, kes teineteisest enam aru ei saa, kes räägivad erinevaid keeli, kus paljudel sõnadel on erinevad tähendused.
Neid keeli kasutavatel inimestel on erinevad väärtushinnangud. Nad elaksid nagu erinevates dimensioonides. Ja nad on omavahel kodusõjas.
Ideoloogiline kantseliit on keel, mille tegelikku sisusse selle kasutajad ei süvenegi. Seda räägitakse ja kirjutatakse, aga ta jääb õhku ja paberile. Selle taha peidetakse ära oma suutmatus ja soovimatus mingi probleemi lahendamiseks midagi päriselt ette võtta. Kõik pannakse karpidesse ja riiulitele.
Suurem osa karjääripoliitikute tegevustest piirdubki tänapäeval selle tühikantseliidi üldtuntud fraaside vahetamisega.
Miks kirjutatakse kõik seadused selles kitsas, ametnike kantseliitkeeles? Kuidas saab tavainimene usaldada inimest (või riiki), kes räägib temaga mingis omatehtud kantseliidis, mitte tema ilusas emakeeles?
Meie ideoloogid kordavad: meil peab olema avatud mõtlemine, avatud meeled. Vastandiks oleks siis suletud mõtlemine, suletud meeled, suletud arutelu? Suletud keel?
KUI avatud see mõtlemine ja need meeled peaksid olema, või tohiksid olla? Kuidas näeb välja avatud mõtlemine? Kas nii avatud, et mõistus peast välja kukub?
Avatud meeled? Avatud kuulmismeel, maitsmismeel, kompimismeel?
Kui silmad on lahti ja me näeme, mis maailmas toimub, eks siis ole meie nägemismeel avatud? Ja kui me hoiame silmad kinni ja keeldume nägemast seda, mis maailmas toimub, siis on meie nägemismeel suletud?
Kas selle "avatuse" nõudja enda meeled on avatud? Kas ta näeb ja kuuleb, mis maailmas toimub? Miks see siis ei jõua tema teadvusse? Miks ta mõistus sulgeb ukse tõe ees?
Avatud või suletud ei ole mingi positiivne või väärtuslik omadus või mõtlemiskategooria, see on pealekleebitud SILT, manipulatsioon, sõna, mis on tegelikult kaotanud oma tähenduse, mis on muudetud ideoloogiliseks relvaks.
Uks või aken võib olla avatud: kas see on mingi eriliselt hinnatav omaette väärtus? On olukordi, kus see on otseselt kahjulik ja äärmiselt rumal. Mõistusega inimene otsustab, millal ta ukse või akna avab, ja millal hoiab suletuna, ning peab ilmselt narriks poliitikut, kes talle räägib, et uksed ja aknad peavad kogu aeg, igasuguses olukorras, isegi suure tormi ajal, olema avatud.
Avatud mõtlemise all mõeldakse ju meil avatust AINULT teatud kindlatele hoovustele. Miks muidu need avatud mõtlejad ise on nii lootusetult suletud Tõe tunnetamise, reaalsuse, tegeliku elu ja tegelike probleemide nägemise suhtes?
Miks ei ole nad võimelised vastu võtma konservatiivide mõistlikke ja murelikke hoiatusi? Miks tõrjub meedia valusaid kriitilisi artikleid? Kuhu kaob siis korraga see avatud mõtlemine? Kas avatud mõtlemist nõutakse ainult nendelt, kes kohustuslikku ideoloogiat oma elujuhiseks ei taha vastu võtta, ideoloogid ise istuvad ju rahumeeli oma suletud kastis ja kleebivad sõnakuulmatutele isemõtlejatele silte peale?
Kas „avatud" mõtlemine on mõistuseväline mõtlemine? Absurdsustele avatud mõtlemine? Igaüks, kes tahab, võib olla eestlane, igaüks võib olla oma vabal valikul kas mees või naine või mõlemad korraga või midagi muud hoopis hullumeelset?
Meil on vaja terveid, tundlikke meeli ja tervemõistuslikku, reaalsust õigesti hindavat kriitilist mõtlemist. Ja rikast kultuurkeelt, kus sõnu kasutatakse nende õiges tähenduses!
Kõigile avatud on vaid prostituut, temale ei saa seda pahaks panna, sest see on tema amet, mille eest talle makstakse. Lastele me ometi õpetame, et nad ei läheks kaasa iga võõra kommionuga. Miks me siis täiskasvanutena peame kommionudele ja nokulaulutädidele avatud olema?
Kantseliit ei ole kellegi emakeel, kas ükski ema kasutab oma lapsega rääkides kantseliiti? Siis ei hakka ta ju kunagi maailma (ega iseennast) mõistma? Kas nõnda kasvavadki sallivuslased ja uusliberaalid? Kantseliidilapsukesed?
Sest keel ja meel on väga tihedasti seotud. Igaühe keelest tunneme ära tema meele, sest arukat inimest ei ole kerge valelike sõnadega petta.