Eesti LGBT Ühingu korter Tallinnas Kaarli puiesteel 5. Foto: Martin Vaher

Tundub, et LGBT kogukond elab omas maailmamudelis, arvestades ainult oma isiklike soovide ja ihadega, neile ei lähe korda, mida mõtlevad ja tunnevad teised inimesed. Ma ei ole märganud sealtpoolt mitte mingit soovi kasvõi diplomaatilist dialoogi pidada, ilma oma oponentidele inetut silti külge kleepimata, kirjutab Malle Pärn.

30. septembri Tartu Postimehes ilmus Eveliis Padari artikkel "Peame rääkima LGBT õigustest". 

Ütlen kohe, et minu meelest me ei pea rääkima LGBT õigustest, me peame rääkima kõikide õigustest. 

Mulle väga meeldib, et sotsioloog kõneleb vaimsest keskkonnast, sellele tuleks tõesti hakata rohkem tähelepanu pöörama. Selles suhtes tahaksin olla tema liitlane. Ka mind huvitab vaimse keskkonna puhtus, kultuuri ja inimsuhete areng kõrgemale, mitte madalamale, ja rahvusliku sisemise harmoonia kujundamine. 

Ent ta vaatab seda keskkonda ainult ühe väga väikese grupi silmade läbi. Mina tahaksin teda keelitada vaatama maailma ja linnakeskkonda kasvõi põgusa pilguga ka teiselt poolt. Oleme juba mitu head aastat kumbki pool oma erinevat maailmavaadet kuulutanud, kõik peaks olema juba ära öeldud. Kui prooviks nüüd hakata mingit silda ehitama, et meie vaesele kooseluseaduse läbisurumisega äralõhestatud rahvale mingit taasühendusmisvõimalust pakkuda. Kaine mõistusega, ilma hüsteeriata. Ühise eesmärgi nimel. Kui meil ikka on üihne eesmärk? Või ongi LGBT kogukonna tegelik eesmärk kõikide inimeste allutamine nende soovidele ning endale absoluutse puutumatuse ja eriõiguste väljavõitlemine?  

Mitte mingi sundus ega räige propaganda ei pane inimesi neile olulistes teemades oma suhtumisi muutma. Selline surve mõjub vastupidiselt. Sundus võib luua väliselt rahuliku pealispinna, mille all kasvab aga veel palju suurem vastupanu. Vägivald sünnitab vägivalda.  

Aga Eveliis Padar tahab vaimset keskkonda puhastada sunni kaudu. Ta kasutab üsna häirivaid LGBT propagandatermineid, seega ei ole see artikkel paraku mõeldud mitte erinevate inimgruppide üksteisele lähendamiseks, vaid ikka aina suuremaks vastandamiseks. Tartus toimunud rahumeelse meeleavalduse kohta kirjutab ta lausvalet – mingeid "tigedaid vanamehi" seal kedagi "ründamas" ei olnud, tigedalt ja väljakutsuvalt käitusid ainult LGBT toetajad, kes olid raekoja platsile kogunenud meelavalduse vastu (üsna häälekalt) protestima.

Tundub, et LGBT kogukond elab omas maailmamudelis, arvestades ainult oma isiklike soovide ja ihadega, neile ei lähe korda, mida mõtlevad ja tunnevad teised inimesed. Ma ei ole märganud sealtpoolt mitte mingit soovi kasvõi diplomaatilist dialoogi pidada. Kasvõi viisakusestki vastast ära kuulata, ilma talle inetut silti külge kleepimata. Hukkamõist on ainus vastus igale argumendile, mis neile meelepärane pole. 

Nad kasutavad oma termineid, isegi kui need eesti keelereeglitega kokku ei lähe. Teiste jaoks ei ole nendel terminitel sedasama tähendust, nad on nendele kas võõrad või valed või olematud. 

Näiteks: "homofoobia". Eesti keeles tähendab see termin haiguslikku hirmu samasuguse ees. Punkt. Ei saa võtta üht terminit ja hakata seda teises tähenduses kasutama. "Homo" on rahvusvaheliselt kasutatav eesliide, mis tähendab sarnast, sama. Võitlevaks propagandaterminiks muudeti "homofoobia" ainult selleks, et sellega sildistada neid, kes ei ole nõus "kveerteadusi" ilma kriitikata vastu võtma. Niisiis, see on sõjas kasutatav relv, mitte üldtunnustatud termin. Relva kasutamine on vägivald. 

Tartus ei ole mingit "vohavat homofoobiat, tõredust ja tõrjumist", küllalt on Tartus austatud ja armastatud homoseksuaalse kalduvusega inimesi, kes ei uhkusta oma erisusega ega kuuluta avalikult oma intiimelu saladusi. Neile ei keelata mitte midagi, neil on kõik samad õigused, mis teistelgi. 

Muide, LGBT-vabad alad Euroopas ei ole "homofoobsed", ei ole kellelegi keelatud alad, sinna lihtsalt ei lubata üles riputada LGBT propagandat. 

Aina korratakse: "vähemuste õiguste kaitse", "LGBT õigused" – mis imeõigused need ikkagi on?

Mina ei ole märganud, et "LGBT kogukonna" inimestele oleks kusagil üldisi õigusi keelatud või kärbitud. Keegi ei ole neid mingisse getosse surunud, mitte ühtegi seadusse ei ole eraldi sisse kirjutatud märkust, et see või teine õigus LGBT kogukonnale ei kehti. Nad on ISE ennast hakanud identifitseerima selle järgi, kuidas nad korraldavad oma intiimelu. Mitte mingit muud eluala või inimlikku omadust see suurtähtedega liigitamine ju ei väljenda. 

Mitte teised ei ole neile seda nimetust ja intiimelulist liigitust peale surunud! Keegi ei ole neile silte peale kleepinud ega neid ühiskonnast välja tõrjunud. Nad ISE on suure õhina ja uhkusega moodustanud LGBT geto koos müüdiga, nagu keegi neid kangesti kimbutaks ja tõrjuks ja vaenaks. Kui seda getot ei oleks, kui see geto ei nõuaks aina mingeid eriõigusi ja erilist tähelepanu ja suhtumist, siis ei oleks meie ühiskond nii lõhestatud ja meil poleks vaja mingeid "turvalisi alasid", sest terve linn oleks üks suur turvaline ala kõikidele inimestele võrdselt! 

Keegi ei mõista neid hukka nende teistsuguste seksuaaleelistuste pärast, see on meil tänapäeval iga inimese vaba valik, see ei ole keelatud, ühtki normaalset inimest see ei huvitagi, mida teised teevad oma intiimeluga. Aga mitte kellelgi pole õigust kõikidelt nõuda tunnustust oma eluviisile, kui see erineb tavalisest traditsioonilisest eluviisist. Õige oleks öelda: "ela, nagu soovid, aga lase teistel ka elada, nii nagu nemad soovivad! Ära sõima neid foobideks, kui nad sinu eluviisi ei mõista. Jäta nad rahule."

Eveliis tahab kodulinna hoida "salliva ja avatuna"? Ma saan aru, liberaalidele on seegi kindel termin, uus euroopalik "väärtus", aga eesti keeles ei tähista kumbki neist väärtust, need on kirjeldavad terminid, uks võib olla avatud või suletud, kumbki neist ei ole iseenesest väärtus. Kui väljas on külm või möllab maru, siis on ju "väärtus" see, et uks on suletud, ja kui pererahvast pole kodus, siis pannakse uks koguni lukku. Avatud uks on "väärtus" siis, kui tuba on vaja õhutada, sest ahi ajas kangesti suitsu sisse. Ka riik peab aeg-ajalt olema suletud, mitte avatud, ja kuritegevuse või korruptsiooni suhtes täiesti sallimatu. 

Kõik avatuse ja sallivuse kuulutajad nõuavad seda ainult teistelt, – endale ja oma eesõigustatud lemmikutele lubavad nad lahkesti täielikku suletust ja sallimatust. Nad on iseenda seadnud maailma keskpunkti ja nõuavad teisteltki oma positsiooni tunnustamist. Just see tekitab väga paljudes inimestes nende suhtes vastuseisu. Ja see pole mingi "foobia". 

Puust ja punaseks: teistelt sallivust nõudes peaks LGBT kogukond ise sallima ka neid, kes nende soove täita ei taha. Ka neil on ju selleks mingi põhjus, see pole õelus, kadedus, viha, tigedus, hirm, pahatahtlikkus, tagurlus. Kas keegi LGBT-st on kunagi püüdnud neid mõista? On keegi neist suutnud ilma viha ja vihkamiseta lugeda või kuulata kriitilisi märkusi oma käitumise kohta? Kriitika ei ole "vihakõne". Kõikidel inimestel on võrdne õigus ausalt väljendada oma suhtumist avalikkuses levitatavale propagandale! 

Ja veel: paljusid inimesi eksitab see, et LGBT kogukond kuulutab ennast kõikide tavalisest erinevate seksuaalsete orientatsioonide kaitsjaks – see on vale, see on vaid nende eneseõigustus, sest keegi pole neid valinud ennast esindama. LGBT uhkuse-kogukond on üks tilluke osa "seksuaalvähemustest". Enamus homoseksuaale ei soovi oma eraeluga uhkustada ega oma erisust avalikkuse ees demonstreerida. 

Omaette rubriik "Mida Tartus teha tuleks" mõjub koomilise liialdusena. Kujutan ette, kuidas Eino Baskin seda Meelejahutajas loeks. Ei ole võimalik, et keegi tõsiselt nõnda mõtleks. 

Siin see on: 

"Mida Tartus teha tuleks?

Mõned lihtsad võtted, millega linn saab toetada kaasavamat, sallivamat ja õiglasemat linna- ja vaimuruumi kväärkogukonnale.

• Märgime LGBT-turvalised alad vikerkaarelipuga. • Heiskame vikerlipu inimõiguste tähtpäevadel esindushoonetele – Kaarsilla tuled vahelduvad juba praegu vikerkaarevärvides. • Märgistame ja märkame LGBT-kogukonna ajaloolisi paiku ja isikuid – meil on Wilde'i kuju, aga veel? • Loome võrdsusvoliniku ametikoha, volinik aitab juhtida linna tegemisi kõiki vähemusi kaasavalt ja arvestavalt. • Pakume tuge LGBT-keskuse, -klubide, -üritussarjade loomiseks ja ülalpidamiseks – meil on vikerpeod, aga kas tulevane Alan Turing leiab Tartu ülikoolis toetava sõpruskonna? • Arvestame privileegide ja nende puudumisega – mitte kõik kväärkogukonna liikmed ei räägi eesti keelt, mitte kõik ei ela kesklinnas, mitte kõigil pole häid suhteid perearstiga, mitte kõik ei käi eliitkoolis, mitte kõik ei saa majanduslikult hakkama –, arendame ametnike, sotsiaaltöötajate, nõustajate, arstide ja pedagoogide teadlikkust ja valmisolekut toetada neid tartlasi, kes seda vajavad. • Lõpetame neutraalsete ruumide ja ankeetide asjatu sildistamise: avalikud tualettruumid ei pea olema roosad ja sinised, üht- või teistpidi kolmnurgaga ja ankeetides soo küsimine ei ole enamasti vajalik. • Loome linna ja kõrgkoolide veebilehtedele kväärkogukonna infovoo, mis tähistaks kogukonna ajalugu, olevikku ja tulevikku – me ei peida, me esitleme uhkusega."

Kangesti tundub, et tegemist on mingite sügava vaimupuudega lastega, keda tuleb alati ja igal pool täiesti eriliselt kohelda. Kui ma ise kuuluksin LGBT kogukonda, siis ma oleksin sellise inimväärikust alandava üleskutse peale ülimalt solvunud. 

Need mõtted siin on vaid osa sellest, millele selles artiklis vastu vaielda tahaks. Aga Eveliis Padar mind ju ei kuula, sest tema usub ainult kveerteadusi. 

Üks aktivist ütles mulle, et ma pean leppima sellega, et mind nimetatakse "homofoobiks", kui ma ei toeta "sooneutraalset abielu". Miks? Mis õigusega? Ma ei ole homofoob, ma ei põe mingit foobiat, ammugi mitte hirmu sarnase ees (ja mina austan eesti keelt) – ka ei karda ega vihka ma homoseksuaale, mind ei huvita inimeste salajane intiimelu. Aga ma ei saa lugu pidada inimesest, kes avalikult oma intiimelu saladusi kuulutab ja neile kõikidelt tunnustust nõuab. Minu meelest on see alandav ja mulle ei meeldi, kui inimesed ennast alandavad. 

Mina tahan inimestest lugu pidada, mitte neid "sallida".