Ühiskond, kes tahab elada üksteise kulul, kus inimene saab karistamatult endale kasu lõigata teiste arvel või üks inimgrupp teise arvel, ei kesta, kirjutab teoloog Malle Pärn.
Markuse evangeeliumis ütleb Jeesus: „Ja kui kuningriik on lõhenenud omavahelises riius osadeks, siis ei saa see kuningriik püsida."
Kui inimene midagi kelleltki varastab, siis varastab ta tegelikult iseendalt. Ta ei saa sellest teiselt ära võetud varandusest kunagi rikkamaks. Vastupidi, ta teeb ennast sellevõrra vaesemaks.
Kui inimene kellegi tapab, siis tapab ta tegelikult iseenda. Inimene ei saa pärast sellist kuritegu edasi elada. Iga kurja teoga annab ta end enam ja enam kurjuse meelevalda – tal ei ole enam vaba tahet, ta tegutseb nüüd oma isanda käskude järgi. Nagu marionett.
Ühiskond, kes tahab elada niiöelda üksteise kulul, kus inimene saab karistamatult endale kasu lõigata teiste arvel või üks inimgrupp teiste arvel, ei kesta. Me oleme nii tugevasti seotud, et igaühe tegutsemisest oleneb ka teiste elu. Ja loomulikult omaenda elu, sest kõik, mis me teeme, tuleb ikkagi eelkõige meile endale tagasi. Mitmekordselt.
Inimene on ühiskondlik olend ja me peame oma tegevuses sellega arvestama. Me ei tule üksinda toime. Me vajame üksteist. Aga mitte selleks, et teisi oma huvides ära kasutada, vaid selleks, et kui õed ja vennad üheskoos ja ühes meeles tegutseda.
Igaüks peab tundma oma vastutust ja täitma oma kohustused teiste vastu. Ausalt ja hästi. Alles siis saab hakata mõtlema või kõnelema mingist iseseisvast riigist. Vastasel juhul on see lihtsalt üks harimatu ja mõistmatu inimkari, kus kõik üksteist nügivad ja üksteiselt leivatükki käest kisuvad.
Mõiste „kultuur" ei sobi üldse sellisesse keskkonda. Siin on sellele sõnale antud teine tähendus: see on teise inimese ärakasutamine ja kõrvalelükkamine väljastpoolt vaadates enam-vähem viisakal kombel. Ja loomulikult ka sellise elumudeli teaduslik ja seaduslik õigustamine. Nagu praegu toimivad need, kes nimetavad end poliitikas liberaalideks.
Niisiis ikkagi oleme terve riigina suuresti sõltuvad kurjuse meelevallast.
Kõige raskem on meie elus vist küll heade mõtete ja kavatsuste tee ideest reaalsusse. Eks nad ole nagu noored hobused, keda on raske ohjes hoida, kes ikka kipuvad teelt kõrvale ristikupõllule või teist sälgu taga ajama või lihtsalt ei tea mis suunas tormama või äikese eest peitu pugema.
Ma ei tea suurt midagi majandusest, aga mul on selline kindel tunne, et oma ettevõtte rajamist, ka terve maa majanduse ülesehitamist tuleb alustada andmisest, mitte võtmisest. Kes mõtleb kohe ja kiiresti kasu saamisele, on juba pankrotis, olgu ta enda arvates kasvõi miljonär. Igaühel on ühiskonna ees kohustused, eriti sellel, kes ihkab kasu saada. Nii palju kui saada tahetakse, tuleb enne ära anda.
Lõppkokkuvõttes on kerjus ja miljonär ühepalju rikkad ja ühepalju vaesed. Sest kerjuse kohustused ühiskonna vastu on minimaalsed, vastavad tema seisusele ja sissetulekule. Tal pole majanduslikke suhteid ühiskonnaga. Ta ei võta mitte midagi mitte kelleltki ära. Vastupidi: ta loobub enda õiguslikust osast ühiskonna varast.
Tuntud tõde on: kellele on rohkem antud, sellelt rohkem nõutakse.
Mitte ükski ettevõte ei saa eksisteerida üksi, omaette. Müüja vajab tootjat ja tootja müüjat ning samuti teist tootjat, kellest oleneb omakorda tema toodang. Nendevaheline majandussüsteem koosneb vastastikustest kohustustest. Enne kõike muud tuleb piinliku täpsusega täita need kohustused, tuleb harjuda selle mõttega, et teisiti ei ole lihtsalt võimalik.
Majandus saab eksisteerida ainult süsteemis ja see süsteem töötab hästi ainult siis, kui kõik lülid üksteisega arvestavad. See peab saama endastmõistetavaks, et kõik, mis me saame teistelt, saab esimeses järjekorras kinni makstud. Kasum tuleb ise, aga alles siis, kui kõik need kohustused on vastastikku täidetud.
Seesama mõttelaad peab peegelduma ka riigi seadustes ja kõigis seaduslikes protsessides!
Mitte mingit "heaoluriiki" ega „õigusriiki" ei saa eksisteerida ega kujuneda seal, kus vaene rikka kulusid maksab ning rikka heaks (pool)tasuta tööd teeb, kus rikas on vaesele võlgu, mitte vastupidi – kus aus inimene vaene on ja petis rikas! See riik on „lõhenenud omavahelises riius osadeks".
Ja see riik ei püsi.
Nii Eesti Energia kui ka praegune marionettvalitsus on need lihtsad tõed unustanud. Nad ujuvad oma ülbetes ja ahnetes kellegi väljamõeldud narratiivides ega suuda (taha) enam näha tegelikku maailma. Aga see tee viib hukatusse.