See, mis liberaliste vihaseks ajab, peab nende meelest olema vihakõnena karistatav, kirjutab Malle Pärn.
Üks veider, ent ka ohtlik nähtus on inimeste omaduste ülekandmine asjadele. Nutikad on tänapäeval asjad, mitte enam inimesed. Homo sapiensist on saanud vaimselt pinnapealne ja kergemeelne homo ludens.
Nutikad on majad, ettevõtted, telefonid ja igasugu muud vidinad ja projektid.
Inimesed aga nüristuvad ja rohestuvad üsna kiires tempos, aina primitiivsemaks lähevad igasugu ideoloogilised oodid progressihullustele ja aina hullemaks lähevad need hullused.
Auhindu jagatakse kaabakatele ja narridele, kui sinna sekka satub vahel ka väärikaid inimesi, siis on see auhind ju nendele alandav! Aus ja andekas kodanik asetatakse sellega samale tasemele ideoloogiliselt kuuleka aferisti või andetu lollpeaga.
Soodüsfooria ei ole teadus, see on ideoloogiline konstruktsioon. Kui inimene tajub tegelikkust (ja ennast) moonutatud kujul, mõtleb endale välja mingi ulmelise soovariandi, siis on see reaalsustaju häire, mitte uutmoodi teadus. Ja seda tuleks vähemalt proovida ravida, mitte teistele eeskujuks seada.
Tänapäeval ei saa enam, nagu öeldakse, „usaldada teadust", sest see, mida meil viimasel ajal teaduseks nimetatakse, ei ole enamasti teadus. Kui see tüdruk, kes teisigi lapsi kutsus üles koolis käimise asemel linnaväljakutel pikutama ja hüsteerilisi maailmalõpu loosungeid karjuma, on auväärse ülikooli audoktor – noh, kuidas me saame siis veel teadust usaldada? Kes tahab kõik inimesed sellele uduteooriale allutada, selle isiklik reaalsustaju häire on kasvanud tõsiseks sotsiaalseks häireks.
Kõik, mis on olnud väärtuslik, muudetakse inetuks farsiks. See ongi see võltsliberaalide progressivism. Elame nagu labases komöödiaseriaalis. Naeraks, kui see poleks nii ahastamapanevalt kurb.
Kui ma loen linnavolikogu liikmena Tartu linna igasugu strateegiaid ja eelarveid ja arengukavasid ja koledate välismaiste nimedega projekte, siis mul hakkab alati õudne. See, mis meid valitseb ja meie võimumarionette juhib, ei ole inimlik vägi, see on saatanlik.
Need plaanid ei ole inimkeeles kirjutatud, see on mingi kunstlik virtuaalkeel, mudelsüsteem, millel ei ole sisu ega tähendust. Ilmselt sisaldab see ka ohtlikku viirust, mis sellega igapäevaselt tegelevate inimeste aju ära sööb ja selle mudeli aju asemele surub. Ajusööja viirus.
Nende inimeste peades elab ja tegutseb aju asemel see saatanlik süsteem, sellepärast ei tundu see kantseliit nendele õudne ega vastuvõetamatu. Nad ei olegi enam suutelised mõistma orgaanilist, inimkeeles kirjutatud või kõneldud teksti, see ajab nad ainult vihaseks. Sest nende süsteem on selliselt programmeeritud, et kõik loomulik ja inimlik peabki neid vihaseks ajama.
Ja see, mis neid vihaseks ajab, peab nende meelest olema vihakõnena karistatav. Kui neid päriselt huvitaks meie rahvuslik sisekliima, siis nad ju käituksid teisiti. Siis nad oleksid nõus kriminaliseerima rõveda sõimu ja alatu laimu. Aga see seaks neid endid ju ohtu, sest siis ei tohiks ju ka nemad enam konservatiive sõimata ja laimata?
Rumaluse ja kurjuse võim vallandab tohutu hulga vaimse keldrikorruse sõdalasi, kes ilmselt jälestavad ennast, sest nad on teinud elus valed valikud, ja nad suunavad oma vihkamise ja tigeduse tarkuse materdamisse. Neid on kerge ära tunda nende labasusest ja primitiivsest keelekasutusest. Nende relvadeks on sõimamine ja laimamine. Nad kasutavad tõsimeeles oma veidra uuskeele absurdseid termineid.
Räige sõimamine ja alatu laimamine tuleb teha karistatavaks, mitte vihakõne, mis on ametliku terminina täiesti absurdne! Aga liberaalid ei nõustu sellega iialgi, sest laim ja sõim on nende jaoks hinnatud liberaalsed väärtused.
Kuidas teha isekatele sõnakuulmatutele lastele selgeks see, et toas tikkudega mängimine võib tekitada tulekahju, mis meie kodu üleni ära hävitab?
Tänapäeva liberaal elab nagu mingis jäigas arvutiprogrammis, ta normaalsed eluprotsessid on häiritud.
Juba see vihakõne/vaenukõne termin on nii vale, et seda saavad tõsiselt võtta ainult liberaalid. Natuke kurb muidugi, et „liberaalist" on saanud sõimusõna, aga nii see tänapäeval on.
Kui inimene ei taha, et teda keegi kuskil sotsiaalmeedias halvustaks või tema kohta kahtlasi või "solvavaid" kommentaare kirjutaks, siis ta peaks väga hoolikas olema, et ta ei teeks midagi sellist, mis kedagi võiks ärritada.
Ta peaks kindlasti arvestama sellega, et Eesti on ametlikult tunnistatud demokraatlikuks riigiks, kus ametlikult valitseb sõnavabadus. See tähendab, et igaühel on lubatud avalikult välja öelda, kui talle miski ei meeldi. Ja tal on õigus sellele, et talle võib miski mitte meeldida. Sest meil on "kõik võrdsed" – just selliseid loosungeid meil levitatakse.
Jah, inimesed ei ole hinge ja vaimu poolest päris ühesugused ega ühtmoodi kuulekalt allutatud ühele kitsale ideoloogiale. Demokraatia eeldab vaba väljendust, ja sõdida tohib (demokraatlikus riigis) oma ideoloogiliste vastastega AINULT argumentidega, mitte kohtussekaebamistega, mitte "rahanõuetega". Need ei kuulu demokraatiasse, vaid pigem totalitarismi.
Igal juhul näitavad nad kohtussekaebaja uhkust ja isekust, ja enamasti ka seda, et kriitika nende kohta on olnud õige, muidu poleks see ju olnud nii valus, et seda ainult rahaga ja „solvaja" ristilöömisega leevendada saab.
Kas meie riik on ametlikult (sõnades) demokraatlik, aga tegelikkuses ja õiguskaitses (praktikas) totalitaristlik?
Nii-öelda „teadmatu" solvamine, kriitiline märkus mingi tegevuse või mõtteavalduse kohta ei tohiks küll karistatav olla, see tähendab ju, et "solvatu" TUNDIS end solvatuna, – kas ei ole see tema enda madala enesehinnangu või alateadliku süütunde küsimus? Või koguni haiguslik luul?
Kui see "ohvrile" tundub solvamisena, ent ütleja jaoks on see maailmavaate, eetika ja moraali küsimus, mis õigus on siis kellelgi kõrgest advokatuurist tulla ja süüdistada teda solvamises? Selle ütleja jaoks solvas teda (ja tema kaasinimesi) hoopis avalikkuse ees see, kes tegi tema meelest ebamoraalse teo või avaldas ebamoraalse mõtte või esitas ühiskonnale ebamoraalse nõudmise.
Kas ei peaks siiski solvamine ja halvustamine kui kriminaalsed teod – olema TAHTLIKUD, sihilikud, vägivallale kutsuvad, inimese kui indiviidi väärikust alandavad (mitte tema tegusid hukka mõistvad)? Kui inimene mingi ebaväärika teoga ise ennast (või kedagi teist) üldsuse silmis alandab, siis ei saa ju süüdistada neid, kes tema halba tegu kritiseerivad?
Ja kuidas seda „solvamist" määratleda? Kui inimene ütleb, et ma ju ei solvanud ega halvustanud, ma avaldasin (oma maailmavaate ja hariduse pinnalt) suhtumist sellesse, mida keegi tegi või kuskil avaldas? Seda ei saa kuidagi nimetada sihilikuks solvamiseks või isikuvastaseks rünnakuks!
Kui Rita Holm lasteaia segarühmas sundis lapsed laulma nilbet laulukest (kus on sinu nokku, kus on sinu tussu?) ja näpuga näitama oma intiimse kehaosa suunas, siis asetas ta ju väikesed kaitsetud lapsed piinlikku olukorda, sest nemad ei olnud Soome Sexpos käinud progressistlikku seksuaalharidust omandamas!
See mõjus enamikule vaatajatest moraalse šokina. Miks üks seksuaalaktivist tohib solvata ja alandada eesti lapsi ja televaatajaid, aga eesti televaataja tema tegevust hukka mõista ei tohi? Kas tõesti neil kohtunikel ei ole häbi, kes inimesi nende maailmavaate ja kultuurieelistuste eest rahatrahviga karistasid?
Kui meie seadusetegijad oleksid kultuursed inimesed ja austaksid põhiseadust, siis nad töötaksid praegu välja viisaka suhtlemise seaduse – vaimse keskkonna puhtuse kaitse seaduse. Sest meie kultuur ja vaimne keskkond on suures ohus.
Ja loomulikult naeraksid nad välja tolle lapsiku (sisuliselt valeliku ja ohtliku) tädi marise vaenukõne eelnõu.