USA sõdur Tartu raekoja platsil toimunud rahvaüritusel. Foto: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Kolumnist Malle Pärn imestab, kui kaua jaksavad praegust võimu teenivad ideoloogid välja käia rassismikaarti, üritades näidata, et eestlaste seas on rassistlikud hoiakud laialt levinud.

Miks mulle tundub, et seda vaest eesti rahvast praegu lihtsalt vägistatakse? Igast kandist. Euroopast, Toompealt, USA-st. Ja aina nõutakse, et me armastaksime oma vägistajaid? Niisamuti, nagu kogu aeg ajaloos, ainult et nüüd on agressorid häbematumad, alatumad, valelikumad. Sõnades teevad nad kõik meie heaks. Ennastohverdavalt. Aga tegudes hävitavad meie elu, meie traditsioone, meie kultuuri, meie ühiskondlikku kliimat.

See on meil nagu uus kohustuslik religioon. Ja kartellimeedia kantslitest kuuleme aina raskeid süüdistus- ja ähvardusjutlusi.

Nüüd oli siis Viljandis intsident, millest pahameelne artikkel kirjutati. Et eestlane on jälle “rassist” olnud ja musta meest tänaval “tülitanud”. Kas ühe (põhjendatud) küsimuse esitamine on tülitamine?

Rassist ja ahistaja on siin tegelikult see “tumedanahaline viljandlane”, keda valge mees tänaval isegi VIISAKALT kõnetada ei tohi. Rumal on ta pealegi, sest ta ei näe ega taipa, mis maailmas toimub! Iga normaalne immigrant oleks rõõmus, et teda kõnetab volikogu liige, inimesed suhtlevad omavahel, meil on see niimoodi kombeks, kurb, kui “tumedanahaline viljandlane” on siin elanud mitu aastat ja ei tea seda.

Paraku kõik sellised juhtumid näitavad ilmekalt, et EI OLE need tumedanahalised immigrandid nii kangesti arukad ja viisakad ja heatahtlikud midagi. Õelad, isekad, agressiivsed, rumalad, ja SELLEPÄRAST ei taha me neid siia, nende tumeda naha vastu ei ole meil midagi. Rassistid on NEMAD, mitte meie.

Rumal on muidugi ka ajakirjanik, kes sellest suure mulli tegi.

Kui see kõnetaja oleks olnud samuti “tumedanahaline”, siis ei oleks ta sellest ju ajakirjanikule kaebama läinud. Kuna oli valge, siis nägi ta võimalust kedagi avalikult ja kõva häälega “rassistiks” sõimata, ja enda tähtsust kergitada. Ju tal siis selleks muid võimeid ei ole.

Mõni aeg tagasi oli päris suur skandaal samal teemal, sest väidetavalt oli keegi NATO mustanahalist sõdalast solvanud. Meie kiireltmuutuvas sotsiaalstsenaariumis on tervislik aeg-ajalt vanu asju meelde tuletada. Sest kodusõda ju aina kogub hoogu.

Kantsleri nõunik Wiren ähvardas meid toona: “Kõigile neile inimestele, kes nimetavad end isamaaliseks ning samal ajal ütlevad, et “kui on must, siis näita ust”, lubage ma tuletan teile meelde, Eesti riigi julgeoleku õõnestamine ei ole isamaaline tegevus. Selline tegevus teenib vaid Vene Föderatsiooni poliitilisi huve, kes soovib näha Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide suhete lõhestumist.”

Kummaline on see üheainsa kaardiga pokkerilaua taga istumine meie ideologistide poolt. Ikka “kui on must”… Kas nad ei oska rohkem lugeda? See on rahva targema osa viinud ilmselt soovini näidata otsustavalt ust nendele, kes aina seda fraasi kordavad…  Selliste tsitaatide alusel on aga õnneks võimalik ära tunda propagandistlikku “retoorikat”, järelikult ei saa seda kirjutist tõsiselt võtta.

Ometi hea, et nõunik hetkeks ka kahtlema lõi, ta küsis: “Kas see jutt tundub liigne hüsteeria ja utreerimine?”

Vastan: jah, mitte ei tundu, vaid seda ta ju on. (Selles lauses olekski grammatiliselt õige kasutada sõna “tundub” asemel “on”.)

Sellist juttu nimetatakse demagoogiliseks liialduseks. Pealegi on siin lisaks veel laimamine. Mis on tegelikult hullem kui solvamine nahavärvi tõttu. Sest nahavärv ei ole ju mingi puue ega häbiasi. Normaalne inimene on rahul oma nahavärviga, ei tunne selle pärast mingit alaväärsuskompleksi. Mustanahalistel NATO sõduritel pole mingit põhjust oma nahavärvi häbeneda. Sõjaväelasi peaks ometi olema võimalik võõrutada sellest ülihellusest, sellest mitutpidi rassismi seljas sõitmisest… Või kuidas? Ka peaks olema endastmõistetav, et NATO sõduritele tutvustatakse maad, kuhu nad missioonile saadetakse, selgitatakse, missugune on sealne kliima, nii looduslik kui ka ühiskondlik.

Muide, kunagi oli riigikogus arutusel laimamise lisamine karistatavate väärtegude hulka. See eelnõu lükati tagasi. Huvitav, miks? Kas karistamatu laimamine on poliitikutele (ja meediale) liialt vajalik töövahend, millest naljalt ei taheta loobuda?

Normaalses riigis, normaalses ühiskonnas on võimalik kõiki probleeme rahumeelselt ja viisakalt lahendada. Kui ühiskond on kreeni aetud, siis on rahvas muidugi plahvatusohtlik. Aga siis peaks valitsus peeglisse vaatama, mitte lõpmatult rahvast süüdistama. Sellega valatakse vaid õli tulle.

Miks meie õhujõudude ülem NATO lennuväelasi niimoodi terve eesti rahva ees mõnitas ja häbistas, justnagu oleksid nad mingid hellikud, või alaväärsuskompleksi küüsis oma nahavärvi pärast, ja kardaksid igat ebasõbralikku pilku või märkust… Kas mitte need ülemad ja nõunikud ise pole hoopis süüdi nendes intsidentides?

Sest ilmselt ei tutvustanud nad sõjameestele kohalikke olusid. Mis te kaebate ja süüdistate, minge seletage neile sõduritele ära, milles on asi.

See on endiselt väga aktuaalne probleem, sest sõdureid tuuakse aina juurde, ja kindlasti on nende seas nii musta- kui pruuninahalisi. Õpetage neile ometi, kuidas selliseid juhtumeid viisakalt pareerida. On ju võimalik selgitada ka sõimajatele, sealsamas kohapeal, et tegemist ei ole illegaalsete immigrantidega, keda meie valitsus siia rahva teadmata sisse smugeldab. Ilma hüsteeriata, rahulikult! Eestlane on ju oma põhiolemuselt rahumeelne, ega ta ei taha nii väga kakelda.

Ent kui ka NATO väed valivad poole, ja selle asemel, et kaitsta eesti rahvast, sekkuvad hoopis ideoloogilisse sõtta kohaliku rahva vastu, siis on ju põhjustki ka nendesse lenduritesse pahatahtlikult suhtuda. Siis tuleb see lihtsalt alla neelata, ja mitte nõuda kohaliku rahva suukorvistamist. Siis ju suhtutakse rahvasse kui vaenlasse… Ja veider on vaenlaselt hellust või isegi viisakust nõuda?

Neile võib selgituseks tuua paralleelnäitena aja, mil USAs halvustati ja laimati neegreid, nii nagu siin praegu halvustatakse ja laimatakse eestlasi, ja selgitada, et meil on valla päästetud kodusõda, rahvas on tasakaalust väljas, sellepärast plahvatusohtlik…

Tsiteerin veel: “Eesti riigikaitse tugineb kahele sambale, meie enda iseseisev kaitsevõimekus ning NATO kollektiivkaitse. Kui üks neist kahest enam ei tööta, siis lakkab ka meie riigi efektiivne kaitsevõime.”

Jah, aga meie enda kaitsevõimekuse alla kuulub väga suure osana ka rahva riigitruudus. Miks peaks rahvas olema truu “riigile”, mille valitsus teda juba pikemat aega AINULT sõimab ja laimab ja halvustab, koguni avalikult, kuulutades tervele maailmale, et see rahvas on vastik, haige, loll, kõiki vihkav, mahajäänud, tagurlik, räpane, harimatu ja nii edasi, lõpmatuseni. Kuni väljamõeldud siltideni välja: “rassistlik”, “võõravihkaja”.

See kurikuulus “rassism” meie tingimustes on ju vaid üks väljamõeldud propagandakaigas. Sellel ei ole katet. Ja kui on, siis on rassistid just need, kes inimeses midagi muud ei märka peale nahavärvi, kes jagavad inimesed mustadeks ja valgeteks. Kes OMA rahvast ja valget rassi põlgavad ja häbenevad.

Kas tõesti on NATO hästitreenitud sõjaväelased nii õrnakesed, et neile ei tohi tänavalgi midagi öelda? Kas neid pole õpetatud, kuidas sellistel puhkudel viisakaks jäädes käituda, kuidas sellistest olukordadest välja tulla? Siis ei tohiks neid üldse rahva hulka lasta, nad peaksid püsima ainult oma garnisonides ja sõjaväljal.

Kas ei peaks kuuluma kaitseministri ülesannete hulka, et sellele NATOle oleks selgitatud, mida kujutab endast Eestimaa ja selle rahvas, ja missugustes oludes me praegu elame. Kas tõesti ei peeta oluliseks, et meid kaitsma tulnud sõjavägi seda kõike teaks? Kuni kõige madalama auastmeni välja. Kuidas muidu on võimalik kohaliku rahva hulgas väärikaks jääda? Kuidas muidu on võimalik seda rahvast kaitsta? Nad on ju siin selleks, et meid kaitsta, mitte selleks, et meid rünnata? Või ma eksin?

Miks hakkavad juhid, kes on oma töö tegemata jätnud, avalikult, läbi meedia pahandama mõne mõistmatu peale, kes on paari sõdurit kurja pilguga vaadanud? Ja süüdistavad selles tervet rahvast, ja ainsat erakonda, kes on siiralt Eesti elu tegeliku ülesehitamise endale südameasjaks võtnud?

Millal ometi meie valitud ja kutsutud ja seatud juhid hakkavad OMA TÖÖD tegema ja lõpetavad teiste süüdistamise oma töö tegematajätmises?

Vaata lisaks:

“Kui on must” ehk keelekujunditest ja kirjaoskamatusest